Minul tekkis seoses õpetaja karjäärimudeliga neli küsimust. 

Esiteks, kas me räägime karjäärimudelist või palgamudelist? Milleks tegeleda enesepettusega ja rääkida karjäärimudelist, kui tegelikult on enamiku huvi keskenduda ainult palgamääradele? Ma ei ole märganud, et ühiskonnas või erialaringkondades oleks toimunud erilist arutelu õpetaja professionaalse arengu üle või et see oleks õpetaja karjäärimudelisse kirjutatud. Kui võtta lahti õpetaja kutsestandard, siis on ka sinna kirjutatud teatud ootused, aga kuivõrd neid teadvustatakse ja neist juhindutakse? Korrektne oleks rääkida siis ikka palgamudelist ja selle määrade sobivusest, mitte karjäärimudelist. 

Teine küsimus on seotud asjaoluga, et me kehtestame riigi poolt süsteemi, mis on vastuolus haridusvaldkonna arengukavas 2021–2035 sätestatuga. Arengukava seadis eesmärgiks asutusesiseste või koolipidajate kehtestatud karjäärimudelite kasutuselevõtmise. Miks me seda mõni aasta tagasi kokkulepitud tegevussuunda muudame ja läheme riikliku reguleerimise teed? Millise analüüsi alusel?

Kolmandaks on mul küsimus, miks peab maksma pikemalt tööl olnud inimesele tööaastate eest suuremat palka. Kas me maksame tööl olemise või töö tegemise eest? Kümme aastat tagasi kaotati avaliku teenistuse ametnikel staažitasu ning õpetajate tasustamine viidi teistele alustele. Miks peame tegema vähikäiku ja kehtestama nüüd ühes sektoris staažitasu? Kas kuskil on mõni analüüs, mis ütleb, et see meede aitab vähendada õpetajate koormust ja leida järelkasvu? 

Minu teada sellist analüüsi ei ole ning loosungid, et teistes Euroopa riikides on, ei ole argument. Alati tasub vaadata kogu süsteemi (nt kuidas on nendes riikides inimesed tööle võetud, kuidas roteeritakse jne). Üksiku elemendi kontekstist välja võtmine ja rakendamine ei ole õige.

Ma ei välista kooli- või omavalitsusjuhina võimalust, et me jõuame oma koolis või omavalitsuses motivatsioonisüsteemi kujundamisel lahenduseni, kus on mingi staaži komponent. Kindlasti aga ei poolda ma lahendust, et üle riigi peab kõik ühtemoodi olema. Koolijuhina näen kõige paremini, kes ja millist tasu on õigustatud saama. Riigi üle platsi kehtestamine on sekkumine (kooli)juhi autonoomiasse, mis peaks olema väga hästi põhjendatud. Praegu on põhjendused loosungite tasemel.

Neljas küsimus seondub haridusleppe arutelude alguses välja toodud järelkasvu puudumise temaatikaga: kas selle palgamudeliga (vabandust, karjäärimudeliga) me päriselt ootame uusi õpetajaid kooli?

Kui räägitakse alustavast õpetajast, siis enamasti mõeldakse möödunud sajandi olukorrale, kuigi praegu elame aastas 2024 ning elu on märksa kirevam. Kõige laiemas vaates on praegu alustavad õpetajaid kahte liiki:

1) ülikoolipingist tulnud bakalaureuse- või magistrikraadi omandanud noored;

2) karjääripöörajad, kellel vanust 30, 40 või 50 ning kes on korduvalt läbinud kutse- ja/või kõrghariduses tasemeõppe ning hulga täienduskoolitusi. Neil on töökogemus väga erinevatest meeskondadest, sh meeskonna juhtidena.

Esimesel juhul peame rääkima Z-generatsioonist ja nende ootustest. Nemad ootavad tööandjatelt paindlikkust, arenguvõimalusi, tähendusrikast tööd ja toetavat töökultuuri. Töötasu on oluline, kuid mitte ainus ega peamine motivaator. Samas ei saa eeldada, et nad on valmis väga pikalt ühe tööandja juures töötama, kui töötasu jääb märkimisväärselt alla kolleegide omale. Laiemas vaates võiks iga koolijuht, kelle juurde ei soovi Z-generatsiooni inimesed tööle minna, küsida, milline on siis tema organisatsiooni kultuur ja kui paindlik see on.

Teisel juhul räägime kogenud inimestest, kes teevad väga teadlikke otsuseid, aga kellel on ka väga selged ootused oma sissetulekutele – teatud piirist allapoole lihtsalt minna ei saa, sest kohustused finantsasutuste ees võtavad oma osa. Selle nurga alt lähenedes ja mõeldes õpetajate puuduse peale, tundub olevat nokk-kinni-saba-lahti-olukord: ei leia kooli uusi õpetajaid, aga alustavatele õpetajatele kõrgemat palka maksta ei saa, kuna riik on üle riigi nende palgamäära paika pannud. 

Samas koolijuhina ma hindan karjääripöörajast alustava õpetaja panust nii põhiprotsessi (õppe- ja kasvatustöö) kui ka organisatsiooni arengusse. Jälle tekib küsimus, miks sekkutakse (kooli)juhi töösse.