---

Tuginedes PISA 2022 seitsmendale peatükile „Eesti laste digivahendite kasutus õitseb vabal ajal, mitte koolis“

---

• Oluline on õppijas arendada efektiivseid digitehnoloogia kasutamise viise, ning seda nii koolitunnis kui ka vabal ajal.
• Digitehnoloogiliste vahendite kasutamise ülereguleerimine ja piiramine ei ole jätkusuutlik lahendus.
• Tehnoloogia mõju õppimisele kaob, kui pedagoogiline lähenemine jääb samaks.

Mitmesuguse poliitmajandusliku, tervise ja loodusega seotud arenguga seoses võib öelda, et oleme taas kord suure digipöörde lävel, mis on seotud aineteaduse, õpianalüütika, nutikate süsteemide ja tehisintellekti kasutamisega hariduses. Et saaksime digipöörde parimal moel Eesti hariduse kasuks pöörata, vajame tarku teenuseid, mõtestatud masskasutust ja andmeid digitehnoloogia kasutuse kohta.

PISA uuring on jätkuvalt suurepärane diskussiooni käivitaja digitehnoloogia hariduses rakendamise teemal ja annab ka olulise pinnase täiendavate uuringute planeerimiseks. Pakkumaks konstruktiivseks aruteluks keskkonda, avasime Harno digipädevuse rakkerühmaga süvitsi PISA andmestikku, et tuua häid näiteid Eesti digihariduse ning õpetajate ja õppijate digipädevuse kohta.

Piiramine ei ole lahendus

Üks peamiseid sõnumeid, mida PISA tulemused meile avavad, on Eesti õpetajate teadmised ja valmisolek rakendada digivahendeid koolis, kus ligi 70% õppijatest on selle oma vastustes välja toonud. Kuigi laiem arutelu nii hariduselus kui meediaväljaannetes viitab sellele, et Eesti on teistest riikidest pigem maha jäämas, lükkavad PISA tulemused selle ümber. Seega on hea tõdeda, et kõrgkoolide ning Harno koostöö digipädevuse teemal on jätkuvalt ülioluline.

Samas on digitehnoloogia kasutamise uurimisel pandud liiga suurt rõhku ajafaktorile, seda nii PISA kui teistes sarnastes uuringutes. On oluline ära märkida, et just tehtud uuringute piiratuse tõttu on avalikus meedias esiplaanil tehnoloogia rakendamisega seotud piirangute seadmine ja digitehnoloogia keelustamisega seotu. 

Samas ei saa teaduslikult väita, et digiseadmete kasutamine on nt vaimsele tervisele või õppeedukusele kahjulik. Ennekõike tulevad siin mängu mittesobivad pedagoogilised ja didaktilised lähenemised tehnoloogia rakendamisel õppijate kaasamiseks klassiruumis ja väljaspool. 

Kuigi PISA tulemused toovad välja arvuti ja nutiseadme kasutamise sageduse õppetöös ning vabal ajal, ei ava need tehnoloogiliste vahendite sisu ning nii ongi juhtunud, et tulemusi tõlgendatakse pigem läbi negatiivse vaatlusprisma. Lisaks ei peegelda tulemused seda, kas kasutaja on aktiivne või passiivne ehk kas noor on sisu tarbija või looja rollis. 

Teisalt, kuna meil puudub andmete tõlgendamiseks kvalitatiivne andmestik või nii-öelda tulemuste köögipool, usume, et andmete rutakas ja võib-olla ka ühekülgne tõlgendamine võib viia pigem negatiivse tulemuseni meie haridussüsteemis. Digitehnoloogiliste vahendite kasutamise ülereguleerimine ja piiramine ei ole jätkusuutlikud lahendused olukorras, kus me peaksime, vastupidi, õpetama õppijaid olema iseseisvamad ja kujundama neis paremaid eneseregulatsioonioskusi, et nad ka digivahenditerikkas keskkonnas hiljem piiranguteta toime tuleksid. 

PISA tulemuste tõlgendamiseks valminud raportis tuuakse välja, et „63% Eesti vastajate ajast kulub meelelahutusele, mitte õppetööle, kus meie noorte aega ja ajupotentsiaali saaks paremini kasutada. Teine asi on muidugi ka see, et kui noored peaaegu 37 tundi nädalas elavad digimaailmas, kulutavad nädalas 21 tundi digiseadmega õppimisele ja lisaks veel 36,8 tundi meelelahutusele, siis on seadmete ülemäärasest kasutusest tingitud väsimus õppija igapäevaelu osa.“

Õppimine ja meelelahutus käsikäes 

Siiski, kuna PISA ankeedis uuriti õpilaste puhul digitehnoloogiate kasutust vaba aja tegevustes, ei saa me kindlalt väita, et digitehnoloogiaid kasutatakse vabal ajal ainult meelelahutuseks. Teame uuringutest (Oswald ja Egg&Renold, 2021), et tööturule oodatakse üha enam just selliseid noori ja kogemustega töötajaid, kelle teadmiste ja oskuste pagasisse kuulub programmeerimisoskus, video- ja pilditöötlemisega seotud või audiovisuaalse sisu manipuleerimisega seotud oskused. 

Tänapäeva noore jaoks on see meelelahutus, samas kui noortevaldkonna teadlased peavad seda ennekõike teadmiste omandamiseks ning valitud meelisvaldkonnas vilumuse kujundamiseks. Õppimine ning meelelahutus käivad käsikäes ning üks ei välista teist. Ühtlasi pakub digitehnoloogiate valdamine noortele pärast gümnaasiumi ja/või ülikooli lõpetamist eelist tööturule sisenemisel. 

Seega ei saa kuidagi üldistada, et 63% PISA uuringus osalenud noortest kasutab vabal ajal oma aega ja ajupotentsiaali digitehnoloogiate rakendamisel halvasti või et need avaldaksid neile negatiivset mõju. Hea näide on siin eeloleval suvel toimuv laulu- ja tantsupidu, milleks hakati valmistuma juba eelmise peo lõpus. Et noored tantsijad ning lauljad oleksid rahvapeoks valmis, veedavad nad suure hulga oma vabast ajast just videomaterjali vaadates laule ja tantse õppides. Kuigi tegemist on vaba aja tegevusega, ei ole see kindlasti ainult meelelahutuslik.

Monashi Ülikooli (Melbourne) haridusteaduste professor Neil Selwyn toob välja, et „seadmete äravõtmine on veel üks viis, kuidas näidata end midagi tegemas, kui sa tegelikult palju ei tee“. Praegu kooli minev mudilane jõuab tööturule orienteeruvalt 2040. aastaks ning kuigi me ei kujuta ette, milline ühiskond siis välja näeb või millised on tööturu ootused, võtame neile kvaliteetse hariduse pakkumise vastutuse juba praegu. See tähendab, et õppijatel on ligipääs digitehnoloogilistele lahendustele ja vahenditele, mis on võimestatud tähendusrikka pedagoogilise lähenemisega. Inglismaa teadlased (Higgins jt, 2012) ütlesid juba üle kümne aasta tagasi, et igasugune tehnoloogia mõju õppimisele kaob, kui pedagoogiline lähenemine jääb samaks. 

Ka PISA tulemustele toetudes võime öelda, et õppija õpikogemus ning -tulemused on silmapaistvad seal, kus pedagoogiline lähenemine ning õppemeetodid on ennekõike õppijat kaasavad, toetavad ning mõtestatud – seda nii tehnoloogiata kui ka tehnoloogiaga. Oluline on õppijas arendada efektiivseid digitehnoloogia kasutamise viise ning seda nii koolitunnis kui ka vabal ajal. 

Samuti on teadlased (Scharkow, 2016) välja toonud, et inimesed ei taju alati täpselt, kui palju aega neil konkreetsele tegevusele kulub. Ainult kolmandik annab täpse hinnangu, kui küsitakse oma iganädalase internetikasutuse kohta – 42% hindab oma kasutamist üle ja 26% alla. 

Digiväsimus on ootuspärane

Teame, et COVID-pandeemia ajal toimunud distantsõppe tõttu on meie haridussüsteemis olukord, mida võime nimetada digiväsimuseks. Eelkõige peegeldub see õpetajate vähenenud valmisolekus digitehnoloogiat rakendada ning õppijate vastuvõtlikkuses. Kriisi olukorrast väljumise perioodil on selline fenomen asjakohane ning ootuspärane. 

Samas teame, et distantsõppe perioodil suurenes nii õpetajate kui õppijate digipädevus, mis on ühelt poolt tingitud kriisiolukorras toimetuleku mehhanismidest, kuid teisalt just meie õpetajate ja haridustehnoloogide mõtestatud ja teadlikest pedagoogilistest valikutest digitehnoloogia rakendamisel. 

Selle teadmise ärakasutamine pigem radikaalsete digitehnoloogiate keeldude sisseviimiseks ei too aga Eesti ühiskonnale kuidagi kasu. 

PISA näol on tegemist rahvusvahelise võrdlusuuringuga. Selle tulemuste tõlgendamisel tasub olla ettevaatlik eelkõige just nende teemade puhul, mis sõltuvad koolikultuurist. Enamgi veel, PISA tulemuste tõlgendamiseks ei ole rahvusvaheliselt üheselt kokkulepitud põhitõdesid, sest uuringus osalenud riikide haridussüsteemid on erinevad. 

Sellest sõltuvalt võisid ka õppijad mõista eri mõisteid erinevalt. Näiteks märkis 19,7% õpilastest, kellel on informaatika või arvutiõpetus õppekavas, et nad ei ole kunagi kasutanud selles õppeaines mingeid digiseadmeid, ja 11,1% vastas, et kasutab neid vähem kui pooltes tundides. Tekib küsimus, kas vastanud said üheselt aru, mis on digiseadmed.

Usume, et ei ole mõistlik teha kaugeleulatuvaid järeldusi võrdlemisi pinnapealse kirjeldava statistika põhjal, mille eesmärk ei olnud leida seoseid PISA tulemuste osiste vahel. Eelnevast lähtuvalt soovime, et PISA ja muud samaväärsed uuring annaksid alust rahastada ja korraldada Eesti-keskseid uuringuid, mille eesmärk oleks mõista just nende PISA tulemuste kvalitatiivset poolt. 

Eesti haridus on jätkuvalt üks silmapaistvamaid maailmas. Läbimõeldud ja hästi planeeritud uuringud aitaksid meil langetada usaldusväärseid otsuseid, hoides fookust Eesti noortel ning kvaliteetse hariduse pakkumisel.

Digipädevuse valdkonna arendustegevusi juhib Haridus- ja Noorteameti tuleviku õpiruumi keskus koos ekspertidest koosneva rakkerühmaga, kelle ülesanne on töötada välja digipädevusmudeleid ja nende rakendamist toetavaid materjale ning jälgida valdkonna arengusuundi.

Rakkerühma tegevust rahastatakse ESF+ meetmest „Haridus- ja noortevaldkonna töötajate esma- ja täiendusõpe ning järelkasv“.