Õpetaja Kalev oli jäänud tukkuma õpetajate toa diivanile, mis just mugavusega ei hiilanud. Kui ta ehmatusega ärkas, olid kõik koju läinud, tuled olid kustus, peauks lukus. „Issand, ma olen koolimajas luku taga!“ vasardas tal peas.
Oli saatuse iroonia, et viimasel nädalal enne jõule osales kool katseprojektis „Nutivaba haridusasutus“, mille olid seoses ühiskonnas olnud diskussiooniga ellu kutsunud Grete Arro ja teised suured teadlased. WiFi lülitati välja, arvutid kaeti valgete linadega, tehnoruumi ukse võti peideti ära ja haridustehnoloog lasti lahti.
Kalev läks koolimaja peale patseerima lootuses, et keegi kolleegidest on rikkunud reegleid ja unustanud jõulutuhinas oma nutitelefoni vaheruumi lauale. Kõigepealt hiilis ta ööpimeduses keemikute tagaruumi, kuid nii kui ta ukse avas, pahvatas talle sealt näkku kemikaalide tugev aroom, mis ta korraks hingetuks võttis ja mida ajaloolased oleks lõimingutundides saanud ära kasutada. „Nuusutage õppijad, sellist lõhna võis kerkida keskajal rentslitest!“
Kalevi keha ja meel funktsioneerisid esimese poolaasta väsimusest hoolimata veel üllatavalt kiiresti ja juba oli ta jõudnud järgmisele korrusele, kus teadis pesitsevat ajaloolasi. Seoses kiire mõtlemisega oli ta just nüüd hakanud üha enam kahtlustama endal ATH-d või mõnda muud diagnoosi. Üllatav see igal juhul poleks olnud. „No nii ajaloolased, kas ja kuhu võiks olla teie salajane varuvõti vedelema jäänud?“ pobises ta omaette. Ajaloolaste tagaruumis ei olnud peale kopitushaisu miskit. Nurgas vedeles vaid mõni gaasimask ja laual olid Nõukogude ajast talongid, mida kogenud pedagoogile ikka meeldis näidata füüsiliselt, mitte vaid PowerPointil. Korraks tekkis sisemine kimbatus sahtleid avada ja sealt ehk võtmeke leida, kuid mingi eetiline kood või hirm takistas teda – mida ta sealt veel leida võib!
Kalev uitas nukralt edasi ja nägi eesti keele õpetajate tagaruumis tuld põlemas. Korraks tekkis temas lootus, et keegi on veel siin ja ta pole ainuke, kes jõuluõhtul tööd teeb. Ta koputas kolm korda puhkeruumi uksele, kuid keegi ei vastanud. Ta ootas viisakalt veel veidi ja avas siis tasa-tasa ukse. Oh imestus ja pettumust samal ajal! Siin ei olnud peale kirjandite hunniku laual mitte kedagi. Ühel seinal rippus 2024. aasta alguse streiki meenutav plakat. Suurelt ja punaselt oli seal kirjas: „Missioonitundest ära ei ela!“
Kalev ohkas korraks. Teisel seinal rippusid viltu vajunud Juhan Liivi ja Tammsaare pildid ning korraks tundus, nagu oleksid mõlemad mehed teda nähes muianud. Kurikuulus „Tee tööd ja näe vaeva, siis jääd koolimajja lõksu“ oleks nagu üle Tammsaare huulte tulnud ja Liiv vaikselt sosistanud: „Lumehelbeke, tasa, tasa.“ Kalev pilgutas kiiresti silmi, et sellest luuluhetkest pääseda, ja sõna otseses mõttes tagurdas väikesest ruumist välja, ning nüüd korraga oli ta silmis rõõm, heureka!, ahhaa-moment, sest kui mitte matemaatikud, siis kes veel oleks sellise probleemi eest kaitstud!
Matemaatikute ruum oli müstiline ja Kalev ei olnud seal varem käinud. Väiksesse kabinetti keldrikorrusel lihtsurelikud üldjuhul jalga ei tõstnud. Vaikselt, aukartusega avas ta ukse, mis tundus talle raskem kui teised, ja avastas end paralleeluniversumist. Siin rippusid seintel koonused, hiiglaslikud mallid ja sirklid. Laual olid virnas Citizeni taskuarvutid, mis olid arvatavasti maha kantud, sest kes sellega ikka enam rehkendada tahab, kui on iPhone. Seoses nutikeeluga olid Citizeni reliikviad välja otsitud ja klassi kasutamiseks viidud.
Õpetaja Kalevi pilk liikus edasi matemaatikute riiulisse, kust võis leida vist küll kõike, kuid mitte peaukse võtit, mida ta siia ju jahtima oli tulnud.
Kogu see tramburai oli teda ära väsitanud. Ta leppis tõsiasjaga, et veedab jõuluõhtu koolimajas. „Võtan olukorrast parima. Olen kohanemisvõimeline superpedagoog!“ pomises ta endale afirmatsioone. Kalev vantsis raskel sammul aulasse. Seal oli sel aastal lapsevanema toodud suur hõbekuusk, mis lõhnas veidi kassipissi järele, kuid nägi suursugune välja. Isegi mõni LED-lamp sellel töötas veel. Õpilased olid kunstiõpetaja eestvedamisel riputanud sel aastal kuusele väikesed lumehelbekesed jõulusoovidega. Ühele paberlipikule oli trükitähtedega kirjutatud: „Jõuluvana, vähem kodutöid, palun!“ Igivana soov.
Järgmine soov, mida ta luges, võttis korraks isegi silma märjaks, sest Kalev tundis käekirja järgi õpilase ära. Kolm on kohtu seadus ja nii võttis ta ette viimase lipiku. Ta nägi kaugelt, et sellele oli kirjutatud tema nimi. „Ma soovin, et mu õpetaja Kalev …“
Ja just sel hetkel käis Kalevi kehast läbi võpatus ja ta avastas end oma voodist, kodust, oma mõnusate linade vahelt. Köögist kostis hääl: „Kas sööme hommikusöögiks eilseid verivorste?“
Lisa kommentaar