Ajaloole on justkui antud tagasikäik, humanismi mõistet tundub piinlik kasutada ja valgustusajal sündinud ideaal, et ühtki inimest ei tohi kasutada vahendina, teostub iga päev oma peegelpildis. Kas võibki keegi enam arvata, et ta pole omasugustele vahend?

Ajalugu ei ole lõppenud, nagu üks jaapanlane lubas, vaid on justkui tagurpidi kulgema hakanud. Ja see teeb tõsiseks ning murelikuks. Oleme taas olukorras, kus üksikisikust (nagu kunagi keisrist) sõltub äärmiselt palju ja jõududel, mis isiku ohtlikule tegevusele piiri paneksid, pole kasutuses muud kui protestihääl.

Üksiku võim on tajutavalt ülimuslik kõige muu ees. Tunnistame, kuidas üks kui teine riik pöördub taas autoritaarsuse rüppe sel meie muidu autoriteetidevaesel ajal. Kui ei meeldi, on kohal veekahurid ja kumminuiad. Olime tunnistajaks, kuis maailma üliriigi pealiku valimine oli kahe raugaealise heitlus, nagu sel maal nooremaid polekski, ja selle ühe tujudest hakkab sõltuma planeedi saatus.

Idapoolne impeerium hingab ühes alandlikus rütmis imperaatori saatanlikkusega kui hüpnotiseeritu, ja tasapisi maailm harjub, et inimelu polegi väärtus. Nagu siis, kui linnade väljakutel rippusid võllapuud ja põletatud maa oli mõne üliku pahelise kurja loomuse tagajärg. Võitjatelt aru ei päritud, nad läksid ajalukku ja neile püstitati monumente.

Võimuga kaasneb meelevald

Üksikisiku või rühmituse maailmapilt, väärtused, ambitsioonid ja ego, kui ta on võtnud võimu, on üha jõulisemalt kujundamas riikide, rahvaste ja maailma nägu. Ning seda igal tasandil, ka kodus ja töökohas. Kui juhtimisega kaasneb vastutus, siis võimuga meelevald. Demokraatia klassikaline määratlus sisaldab väidet, et demokraatia on igaühe võimalus osaleda temasse puutuvates otsustes. Kindlate käte erakonna pikk valitsemispraktika siinmail on sellise mõttegi inimestest välja rookinud. Jõuvõtted ning ignorantsus on normaliseeritud elupraktikaks, kedagi ei kuulata, kellegagi ei arvestata, allkirjadega petitsioone ei loeta ning ükski seadus „kõrgeima võimu kandjaga“ arvestama ei kohusta.

Võim teeb, mis tahab, näiteks oleme jõuetult tunnistamas, kuidas üks või teine kodumaine vald likvideerib paigad, milles on tuksunud kogukondade ühiselu, ja loob kasvõi väikevallas tuhandepealise ühe ja ainsa kooli 38 õpilasega klassis, sulgedes ülejäänud kodulähedased ja kogukondi alal hoidvad, ka elujõulised koolid. Harjume, et protestid, karjed, argumendid on jõuetud. Informeerisime ju teid, te olite kaasatud!

Ühtki otsust tagasi ei pöörata, ühtki kohtuprotsessi võimude vastu ei võida selle maa kodude omanikud, vaid ikka võim. Ning keegi appi ei tule. Raha ebapiisavus on vägevam argument kui elu lakkamine paljudes paikades üle maa. Lahendusi ei otsita. Raha mõõdutundetu laristamine võimude huvides ja läbipaistmatu riigieelarve ei ole argumendid, mis asjade kulgu muudaksid ning õigusorganid valvsaks teeks. Meenub, kuidas on pandud imeks, miks me ei kutsunud küüditamiste aegu politseid. Milline oleks tulemus, kui seda teeksid täna oma kogukonna koolide eest seisjad? Tegelikult küüditamine käib, küüditatakse elu maakohtadest.

Õpetaja üksi ei suuda

Ajal, mil oleme tunnistamas üksikisikute piirideta võimu kasvu ning nende iseloomuomaduste saatuslikku mõju sadade ja tuhandete käekäigule, ollakse kollektiivselt samas ükskõiksed, millised iseloomuomadused kujunevad noorel sugupõlvel. Vähemalt peavoolu diskursuste tasandil. See on tänase maailma üks paljudest paradoksidest.

Kas ehk õpetajad ja muud kasvatajad oleksid saanud selle ära hoida, et on kujunenud hoolimatud moraalitud ahned ja ükskõiksed võimurid? Ja allaheitlikud arad inimhulgad, kes on käsu peale äärmuslikel juhtudel valmis peale kaebama,  tapma ja piinama? Kuidas nad sellisteks said – selles on küsimus. Kasvatusele ja haridusele on loodetud, ja isegi aastatuhandeid, viimati pärast Teist maailmasõda, mil pedagoogika põimus taas tugevalt humanismi-ideedega. Kellel siis veel on võimu selle üle, milliste isikuomadustega täiskasvanud kujunevad oma kasvamise teekonnal?

Siiski, neil, kes kuulutanud inimese moraalse kvaliteedi, tema sisemise laadi tühiseks ja tähtsusetuks, on võim veelgi suurem. Õpetaja ei saa üldise ühiskondlikult levinud ning normaliseeritud rikutuse vastu. Kui avalik ruum asuks talle toeks, ehk siis saaks.

Tänastes kasvatusest ja haridusest kõnelevates tekstides peaaegu puudub teema, milliseid isikuomadusi sooviksime näha järeltulevas põlves, et ta end aidata oskaks, et ei jääks ülekohtu ees apaatseks, teisi inimesi ja maailma hoiaks. Selle teema esiletõusu ei mõjuta ka uudised kiusamisest, ähvardamisest, vägivallast, julmusest, tahtenõrkusest, inimlapse sinnapaika jätmisest. Ja ei mingit küsimist, kuidas inetuste toimepanija on taoliseks saanud. Sedasama küsimust on mõned psühhoanalüütikud ja biograafid tagantjärele küsinud diktaatorite ning autokraatide kohta. Aga nende puhul on küsida liiga hilja.

Suurte mõtlejate pärandist

Kui kulgeda linnulennul üle euroopaliku kasvatuse ja hariduse aateajaloo, pole raske leida sajandites kujunenud peamist püsimotiivi, milleks on inimlik inimene. Korduvad ühed ja samad eri ajastutel nii filosoofide kui teoloogide mõeldud mõtted, peamiseks – milline võiks olla inimene, et pälvida hea, õiglane ja õnnelik elu. Arvatavaks taustaks rahulolematus oma aja inimeste ja oludega ning hingesügavustes aimdus, et kõik võiks olla teisiti ning et see on võimalik.

Hiljem on tuletatud siit mõiste: lootuse pedagoogika. Meieni jõudnud eri aegade suurte mõtlejate tekstides leidub ikka ja üha sarnaseid motiive inimese täiustumisest, väärtuslikest isikuomadustest, sisemisest valgustumisest, heast ja kurjast ning moraali tähendusest. Krooniks neis mõtisklustes on eetika ja moraali küsimused, see tähendab instinktide ja ellujäämisheitluste poole ületamist eneses kõrgemate printsiipide nimel. Antiikmaailmas hinnati õiglust, julgust, sõbralikkust, heldust, mõõdukust, tarkust.

Kristliku maailma püsimotiive on liha ja vaimu vastasseis inimeses. Lutheri järgi on vaim inimese kõrgem, sügavam ja õilsam osa. Peamine tunnusjoon kasvatusmõtlemises peaks olema enesekasvatus, kuhu igaüks jõuda võiks. Ent Looja ju andis inimesele vaba tahte. Miks peakski ta valima vaimu, kui see tee on silmanähtavalt vaevasem, konarlikum, enesepiiranguid nõudev?

Alljärgnevalt veel märksõnu, mida tänane päev on pärinud suurtelt mõtlejatelt. Comenius: maailm on suur õppimisseos; inimarengu eesmärk on kõrgeim hüve, inimloomuse täiustumine; inimeses on olulisim tema loov vaimne tegevus, moraal, harmoonia, tõe ja tarkuse otsimine; maailma saab paremaks teha eluaegse kasvatuse ja õppimise kaudu; koolihariduse osaks on harjutada oma mõistuse kasutamist kõlbluse suunas. Rousseau: inimene on sünnilt hea, ent ühiskond kunstlik ja valelik; kasvatuse kaudu saab ühiskonda muuta, kui lapsed saavad õppida neile loomulikul viisil. Pestalozzi: pedagoogika ülesanne on, et inimeses avaneks tema potentsiaal ja ta saavutaks kõrgematele väärtustele tuginedes inimväärse elu; igaühes on jumalikkuse säde, mida saame kasvatuse/hariduse kaudu suunata; teel täiusliku inimlikkuse poole leiame põhimõtted inimloomusest enesest; eesmärgiks enesest teadlik olek ning omaenese arendatud moraaliprintsiibid. Kant: inimeste maailma kõrgeim printsiip on moraaliseadused; kasvatuse/hariduse eesmärk on vabaneda vaimsest alaealisusest; vabadus on tingimus, et inimesest kujuneks oma tegude eest vastutav moraalne olend. Hegel: inimese osaks on areneda dialektiliselt loodusolekust kultuuriliseks ehk enesest teadlikuks subjektiks; pedagoogika osaks on mitte kohandada noori oludega, vaid arendada neid humanistlike väärtuste suunas; kooli esmaseid ülesandeid on inimlike ideaalide säilitamine, tööelu on teisejärguline. Herbart: idee, mis suunab kogu pedagoogilist tegevust, peaks olema moraalsus; vabaduse kasutamine tuleb kasvatuse abil eelnevalt kindlustada.

Niisiis, hariduspürgimustes on inimene läbi aegade küsinud oma olemuse ja mina metafüüsilise loomuse ja aluste järele. Paljud mõtlejad on olnud nii inimlikkuse kaitsjad kui oma ajastu teravad kriitikud. Kasvatus- ja haridusmõtlemises ei ole seatud peamiseks eelkõige välise maailmaga kohanemist ning tööturu vajadustele vastamist, nagu see on praegu, vaid moraalisubjektiks kujunemist, eneses inimlikkuse arendamist.

Moraalisubjekt on see, kes vabana loob omaenese moraaliseadused. Mõistagi lootuses, et need tõde, ilu ja headust järgiksid. Need inimliku vaimsuse tärkamise ja arengu lootusrikkad motiivid on olnud midagi igavikulist, mille juurde jõuame ikka ja taas. On arvatud ka nii, et iga ajajärgu tõlgendustes ning pakutud lahendustes neile igavikulistele küsimustele (paedagogia perennis), kasvatus- ja õppeprotsesside laadis väljendub, kuidas nendega  kohtume oma aja vaimses raamistikus. Ning mis on siit eriti esil ja vajab lahendamist ilmtingimata.

Täna, näib, jätab see pärand ükskõikseks digipädevuste, ennastjuhtivuse ja kaasamiste ees. Selle märgiks on inimkäsituste puudumine ning vaimsuse mõiste kadumine pedagoogilises diskursuses.  Kuigi igaühe vajadus  omaenese sisemise teejuhi järele on meeleheitlikult ilmne ning noored orienteerumisraskustes.

Ideaalideta muutume kaitsetuks

Teadmine headest soovimisväärsetest isikuomadustest, mis muudaksid heaks ka teiste elu, on ometi alles. Kunagi nimetati neid voorusteks, ja ilmselt on midagi läinud viltu, mis mõistet naeruvääristas ja sellele iroonilise värvingu andis. Vooruste verstapost ei taha olla justkui keegi, ent allolevate omaduste kandjaga (vastandpaarides esimene; olen nimelt väärtuslikke inimomadusi kogudes avastanud, et igaühel neist on olemas  omaenese eitus) tahaks vist kohtuda igaüks.

Millest küll räägib see, et neil suurepärastel omadustel on igaühel ka oma vastandmärgiline iseloomujoon, mille kandjaga sugugi kohtuda ei tahaks? Ja häda kõigile, kui selline saab võimu. Selline on inimolu dialektika ja temas pesitsev duaalsus. Ehk siis liha ja vaim? Inimesele jääb valik. Õpetaja osaks, kui ta seda oluliseks peab, on olla selle võitluse eesliinil.  Need vastandpaarid näeksid konkreetsemalt välja näiteks nii:

ausus-valelikkus, õiglus-ebaõiglus, headus-kurjus, tõearmastus-müüdavus, heldus-ihnsus, julgus-argus, heatahtlikkus-pahatahtlikkus, suuremeelsus-väiklus, empaatilisus-kalkus, lahkus – tõrjuv hoiak, sõbralikkus-vaenulikkus, sisemine vabadus – autoriteedihirm, vaimne sõltumatus – allaheitlikkus, osavõtlikkus-ülbus, visadus-tahtenõrkus, sitkus-lodevus,  põhimõttekindlus-põhimõttelagedus, tasakaalukus-heitlikkus,  peenetundelisus -rohmakus, viisakus-tahumatus, seaduskuulekus-petturlus, vastupidavus – alla andmine, koostöövõimekus-koostöövõimetus, moraalsus-ebamoraalsus, ennastsalgavus-mugavus, eneseteostus – käega löömine, õilsus-madalus, sotsiaalsus – enesesse suletus, lojaalsus-reetlikkus, püüdlikkus-minnalaskmine,  tarkus-rumalus, väärikus-lömitamine, huumorimeel-naljavaesus,  paindlikkus-jäikus, kohanemisvõime-rigiidsus, eneseks jäämine – mugandumine, iseseisvus-abitus, kannatlikkus-kärsitus, õpivõime-suletus, osavõtlikkus-ignorantsus, kaastundlikkus-ükskõiksus, algatusvõimelisus-algatusvõimetus, abivalmidus-vastutustunne-vastutustundetus,  meelekindlus-allaheitlikkus, tugevus – nõrkus, töökus-laiskus,  tänumeel-tänamatus, omakasupüüdmatus-ahnus jne.

Kuidas peaksime kohtuma selle loeteluga, mis oli teada ju enne meid, see tähendab, vooruste teemaga meie aja vaimses raamistikus? Just nendega, tundub, tegeldi eri ajastute pedagoogikas. Ja need on tänagi siinsamas ning meie keeldume tegelemast. Et noor inimene on vaba ja teeb, mis meeldib, mõtleb pigem, kuidas teistele meeldida ega vaeva end oma loomuse kujundamisega. Orientiiride asemel pakutakse karjääriõpetust, rahatarkust, reklaami ning meediavägivalda.

Eetika ja väärtused on see, mis hoiab ühiskonna koos ja toimimas. Nende lagunedes moondub ühiskond külmaks üksiklaste vastasseisudeks. Kujundades nii eneses kui noortes head, oleme ühtaegu loomas head elu ja elutervet ühiskonda kõigi jaoks. Vastandmärgiliste loomujoontega inimeste ühiskond, kui nad on enamuses, pole elukõlblik ka loomadele, ent needki jooned on inimlikud ja vahel on nende ilmnemine õigustatud.

Tähtis on siingi mõõt, ehk ülipüüdlik positiivsus võib kahjustada ka muidu heaks peetut: ma ei taha olla selline ülikorralik nagu tema. Kui n-ö kogetud halb koondub ühes inimeses liigselt ning ühiskond ei ole valmis end taoliste inimeste eest kaitsma, võib olukord kujuneda ohtlikuks. Tähelepanu ärapöördumine ideaalidelt ja headelt isikuomadustelt muudab kõigi olemise kaitsetuks, külvab segadust, sunnib sisepagulusse ja takistab ausalt asju kirjeldamast.

Kurjusele on väravad lahti tehtud.  Moraalitud ning pahatahtlikud, kel enamjaolt puudub enesekriitika, hangivad ametikohti, kus neist sõltub palju. Oma loomust aktiivselt kujundavad noored kaotavad orientiirid ning pahe võib saada nende jaoks veetlevaks. Selle võikaim näide hiljuti oli teise inimese surnukspeksmine ja selle võtmine videosse.

Ajalool võiks olla lootust veel jätkuda

Miks pole siis pikk kasvatuse/hariduse aateajalugu loonud kindlamat alust sellele, mis on hüveline ja hea? Ent naudime siiski olnud arengute vilju, ehkki mitte täiust, sest Oliver Twisti ja „Hüljatutest“ ning „Söekaevuritest“teada tegelikkusest on läänemaailm välja kasvanud, naudime materiaalset heaolu ja turvavõrgustikke. Loodud on isegi inimõiguste deklaratsioon. Arvatavalt on vooruste teema viinud pildilt  põlvkondade kaupa kogetud silmakirjalikkus, mis ulatub riiklikule ning ka religioonide tasandile. Kui sihikindlalt räägitakse üht ja päriselus tehakse vastupidist, tühjendab see vooruse mõiste tähendustest, naeruvääristab seda ning loeb eluvõõraks selle kandjad. 

Vürst Mõškin kui idioot võiks olla meiegi aja (väljanaerdud) kangelane. Headus käiks justkui paaris nõrkuse ja eluvõõrusega. See vaid võimendab võimukuse ja toore jõu tähendust. Teisalt on nn vooruste kataloog olnud ideoloogiline relv võimude käes. Sovetiaega kogenud mäletavad kommunistliku kasvatuse uue aja inimest, keda kirjeldati kui maa peale kehastunud Kristust. Neid, kellest midagi ei sõltunud, manitseti selliseks saama. Järgnenud ajajärgu kangelaseks sai see, kellelt soovitati mitte küsida, kust sai ta esimese miljoni. Retoorikas odavaks muudetud väärtused on pandud survestama riigialamaid ega laiene end välja valinud võimuritele. 

Ka pedagoogika pole läbi teinud patukahetsust ega ole tema nimel palutud andeks. Vooruste nõudmine on pedagoogilises plaanis, nii kodus kui koolis olnud vägivallahõnguline, ettekirjutuslik, üle inimese kõrguv tuim jäine käsulaud, välistanud  vabaduse ja mõtlemise oma peaga. Siit tume uinuv vägivalla ning kättemaksugeen paljude hingesügavuses. Nii nagu Julk-Jüri soovitas Tootsil oma hinge eest hoolt kanda, teda samas kepiga nuheldes. Vahest on siingi põhjus, miks vooruste teema koos kasvatusega on mattunud tolmu?

Antipedagoogilise suuna esindajad on küsinud, kas seada esiplaanile pilt soovitud heast lapsest või lähtuda sellest, mida laps kogeb heaks, ehk temale loomulikest arengupürgimustest? Kas pilt või inimene? Meie raskelt saavutatud võitude seas on kindlasti suhtumise muutumine lapsesse (vähemalt sõnades), püüdmine teda mõista ning luua aktiivsust ja avastuslikkust võimaldavaid õpikeskkondi.

Heade isikuomaduste teemaga võib kohtuda inimeseõpetuse aineprogrammis ja õppekava eesmärgiseades. Ent seda on vähe, õpetaja on siiski üksildane hüüdja hääl, kui ühiskondlik väärtusruum eksponeerib pahelisust. Praegu püütakse anda lastele vabadust, ent tundub, et tihti samal moel, nagu kord vabastati talupojad pärisorjusest ilma maata. Kas pole ahenenud liiga kitsaks ja üheülbaliseks see, mis täna pedagoogikas (ametlikult) tähendust omab,  nii et siin juba peaaegu nii inimeseta kui ühiskonnata läbi saab?

Kuidas tuua voorused ja inimese suursugusus meie elumaailma osaks, millekski püüdmisväärseks? Nii et see mõjuks uue, värske ja lootusrikkana?  See on elutähtis. Vähemalt haridusasutustes, millest mõned on kujunenudki pedagoogilisteks oaasideks. Samas pööraselt raske, kuivõrd lahendusi on siin otsitud läbi ajaloo. Mis on see vähim, mida teha saaksime? Esmalt annaks eluõiguse ja nähtavuse aateajaloo igavikulistele teemadele ja väärilise aujärje ning püüdmisväärsuse isikuomaduste tähendusele.

Õpetaja selja taga peaks seisma teadus, elav väärtusdiskursus ja vastav ühiskondlik häälestus. See ei ole enam üksnes pedagoogiline, vaid saatuslik küsimus. Kas ajalool on lootust veel jätkuda või saabubki ajaloo lõpp? Võimalik, et ilma inimeseta.