Eestlased on harjunud pidama ennast hariduseusku rahvaks. Samal ajal on meile läbi aegade omane haridusdogmaatika, mis tuleb teravalt ilmsiks olukorras, kus kiirelt muutuv maailm esitab õppimisele ja õpetamisele seniolematuid väljakutseid. Kuidas siis ikkagi jõuda ühisele arusaamisele õppimiskohustuse pikendamise möödapääsmatusest?

Alustuseks võib igaüks ise mõelda, millal oli tal viimati vaja õppida juurde mõni oskus või omandada teadmine, et täita tööülesannet või lahendada probleemi. Võib öelda, et inimkond viibib üha enam olukorras, kus on vaja pidevalt õppida. 

Oleme ühiskonnas kokku leppinud, et aastaks 2035 on 90%-l 20–24-aastastest noortest vähemalt keskharidus (haridusvaldkonna arengukava 2021–2035). Selle eesmärgi suunas me liikunud ei ole, pigem vastupidi: 18–24-aastaste NEET-noorte osakaal on võrreldes 2016. aastaga suurenenud Eestis 12%-lt 14,3-ni, samal ajal, kui enamikus OECD riikides on see vähenenud (OECD keskmine on kahanenud 15,8%-lt 13,8-ni). 25–34-aastaste keskhariduseta inimeste osakaal on enamikus OECD liikmesriikides kahanenud, aga mitte Eestis. 

Samal ajal on majandus üha teadmispõhisem ja tehnoloogilised muutused üha kiiremad. Riigi tööhõivenäitajates vaatab meile vastu keskhariduseta inimeste kehv olukord tööturul. Eestis on 25–34-aastastest keskhariduseta inimestest hõivatud 77%, keskhariduse või keskharidusjärgse kvalifikatsiooniga inimestest 83%. Seega, maailm kaugeneb põhiharidusega jäävast noorest kiires tempos, sest pädevuste konkurentsivõime ning sellest johtuv põhiõigus end vabalt teostada või liikuda Euroopa tööturul jääb talle sisuliselt kättesaamatuks. 

Koolikohustuse ja õppimiskohustuse erinevus seisneb selles, et viimane on formaalsest koolisüsteemist sõltumatum. Õppimiskohustuse kehtestamisega peame kooli missiooni ja hariduse mõtet defineerima senisest laiemalt. Haridus peab olema ligipääsetav ja kohaldatav vastavalt õppija vajadustele, huvidele ja annetele. Õppida tuleb selleks, et suuta kohaneda, vajadusel ümber õppida ja taas kohaneda. Et saada häid oskusi, tulebki õppida kauem. 

Õppimiskohustuse rakendamine on meie ühiskonna haridusdogmaatikat arvestades omajagu keerukas. Ressursside tõhusa ümber paigutamise kõrval tooksin kesksena välja hariduses töötamise viisid. Professionaalne koostöö võib olla aluseks innovatsioonile ja efektiivsetele praktikatele. Meie laste ja noorte hariduses edenemise ja püsimise heaks tuleb teha koostööd haridusliikide (üldharidus, kutseharidus) ja süsteemide (formaalne ja mitteformaalne haridus) vahel. 

Noorsootöö saab tulla appi kohtades, kus märkame koolitõrkeid. Laste ja noortega tegelevaid õpetajaid, juhendajaid, tugispetsialiste ja noorsootöötajaid tuleb näha ühisel pildil. Reformi taustal muutub aktuaalsemaks tõendusteadlik õppimise ja õpetamise juhtimine ning tõhusa õppimise planeerimise, jälgimise ja tagasisidestamise ehk metakognitsiooni pädevus. Loomulikult on oluline ka kodu roll õppija hoiakute kujunemisel, kuid professionaalsus kohustab meid olema eesliinil, hoolimata kodude erinevast suutlikkusest õppimist toetada.

Jõudu meile kõigile õppimiskohustuse rakendamisel!