Õppimiskohustuse ja kutsehariduse reformiga tõusevad senisest rohkem esile karjääriteenuste kvaliteet ja kättesaadavus. Täpsemalt see, mida ja kuidas saavad koolid õpilastele nende tulevikku silmas pidades pakkuda. 

Idee on luua selge süsteem, mida järgides saavad kõik lapsed, kes seda vajavad, olenemata koolist või sotsiaalmajanduslikust olukorrast, ühesuguse ja abistava toe. 

„Teatud asju seaduste ja meie juhendi mõttes täpsustatakse,“ ütleb Eesti Karjäärinõustajate Liidu juhatuse liige Kadri Haavandi. 

Haavandi kuulub viieliikmelisse töörühma, kes koostas lõppenud aastal uue karjäärnõustamise juhendmaterjali, mis aitab koolidel senisest efektiivsemalt oma õpilaste väljavaateid ja võimalusi tuvastada. Ta nendib, et tihti ise seda teadmatagi on aineõpetajad, klassijuhatajad ja koolijuhid oma õpilaste karjääri ka seni aktiivselt kujundanud. Uue juhendmaterjali abil püütakse aga kõiki neid tegevusi kirjeldada, sõnastada ja mõtestada, tuues nad piltlikult öeldes ühe katuse alla. 

„Õpetajad ütlevad, et nemad ei jõua aine õpetamise kõrvalt karjäärikujundamisega tegeleda, aga kui need punktid üle rääkida, tuleb välja, et nad on seda kõike kogu aeg teinud,“ ütleb Haavandi. 

Kuna hiljutised uuringud näitavad, et Eestis valitseb hariduslik ebavõrdsus, muutub karjääriteenuste osa koos sotsiaalpsühholoogilise toega kriitiliselt tähtsaks. 

„See, miks noored haridussüsteemist pudenevad, on nii kompleksne teema, et sunnib koole eri tugisüsteeme kasutama. Ma loodan, et see muutus sunnib meid läbi mõtlema, kuidas neid noori toetada ja aidata,“ räägib Merit Luik, kes samuti uue juhendmaterjali koostamise töörühma kuulub. 

Õppimiskohustuse vanuse tõus tähendab õpilaste jaoks seda, et kaob variant pärast põhikooli mitte edasi õppida. Jääb valik, kas minna gümnaasiumisse või kutsekooli. Seega peavad karjäärispetsialistid neid kahte järelejäänud valikuvarianti veel rohkem toetama. 

„Kuna näeme statistiliselt, et tööleminek on halb otsus, mis ei vii noori sageli mitte kuhugi, on neil ka seni soovitatud nende kahe variandi vahel valida,“ tõdeb Haavandi, kelle sõnul on karjäärispetsialisti jaoks kokkuvõttes tähtsaim see, et õpilane teaks ja tunneks oma võimalusi ning oskaks valida. Just eneseanalüüs on paljude põhikooliealiste jaoks keeruline. Küsimusi, nagu „Kes ma olen?“, „Mida ma tahan?“ ja „Millised on minu väärtused ja oskused?“, analüüsitakse koolis juba praegugi, aga tihti neid konkreetselt ei sõnastata ja seetõttu ei suuda noor, kelle abstraktne mõtlemine ei ole veel lõpuni välja kujunenud, tervikpilti kokku panna. 

„Siis ta ütlebki põhikooli lõpus, et teda ei ole sellisel kujul toetatud, kuigi tegelikult on seda tehtud. Karjäärispetsialistidena näeme me seda nii õpilaste kui õpetajatega vesteldes,“ arutleb Haavandi.  

Merit Luik rõhutab, et oluline on alustada karjääriõpet varakult. Koolist väljalangemise põhjused saavad alguse juba põhikooli keskel. Kui õpilane jõuab kriitilisse vanusesse, on hilja tema õppimiskohustust toetada. 

„Minul on tunne, et need, keda me selle kõigega aidata püüame, on samad noored, kellel on juba 6.–7. klassis raske. Neid püütakse koolis hoida nii kaua kui võimalik, aga kui algab see eriti tormiline periood, osutub see väga keeruliseks,“ ütleb Luik.

Kadri Haavandi sõnul puudutab õppimiskohustuse vanuse tõus tegelikult väheseid ja vähe on ka neid, kes peavad pärast põhikooli lõpetamist sunniviisiliselt edasi õppima. Probleem on pigem selles, et õpitee katkestatakse järgmise sammu ajal. 

„Selle vältimise toetamine on jätkuvalt keeruline. Õpilane võib saada küll 18, aga olla ikka laps, keda on vaja suunata. Mina ei ole kuulnud õpilaste pahameelt sellega seoses, et õppimiskohustuse iga muutub,“ räägib Haavandi. 

Kuigi Eesti õppekavadesse on karjääriõpe võrreldes paljude teiste riikidega hästi lõimitud, ei ole selle rakendamiseks kuigi palju toetavat materjali neile, kes ise karjäärispetsialistid ei ole. Uus juhend aitab koolide senist tegevust lahti mõtestada ja seeläbi karjääriteenuste süsteemi edendada. 

„Nüüd proovime tavainimesele, kes karjääriõppega iga päev kokku ei puutu, selle mõistetavamaks teha. See annabki võimaluse hakata vastavalt oma piirkonna ja kooli vajadustele seda ellu viima,“ ütleb Merit Luik.

Kadri Haavandi möönab, et seni on karjääriteenuste pakkumine olnud koolides väga tihti ühe inimese töö. Kui süsteemi ei ole läbi mõeldud ega paberile pandud, tekib oht, et kogu süsteem laguneb koost, kui see üks karjäärispetsialisti rolli täitev inimene peaks mingil põhjusel koolist ära minema. 

„Uut juhendit järgides on koolid varasemast võrdsemad. Kui inimesed vahetuvad, jääb süsteem alles,“ ütleb Haavandi.

Uus karjäärinõustamise juhendmaterjal jõuab selle koostamise töörühma hinnangul avalikkuseni uue aasta esimeses pooles.