Tallinna Päikesejänku lasteaed pälvis Tartu Ülikooli eetikakeskuse väärtuskasvatuse lasteaia ja hea lasteaia edendaja tiitli 2023. aastal, mil lasteaeda tunnustati lapse autonoomia toetamise ja väärtuse „Teistega suudan rohkem“ teadliku rakendamise eest. Kaks aastat varem, 2021. aastal tunnustati lasteaeda hea lasteaia teerajaja tiitliga, tookord teadliku väärtusarenduse ja lapsest lähtuva tegevuskultuuri loomise eest.

Lasteaia direktor Signe Tamm, kuidas te ise Tallinna Päikesejänku lasteaeda iseloomustaksite? 

Juba enne seda, kui minust sai lasteaia juht, valiti nimekonkursi käigus lasteaia nimeks Päikesejänku. Kui vaadata lasteaia asukohta Tallinna kesklinnas ning mõelda meie kogukonnale ja sellele, mille järgi vanemad lasteaeda hindavad, siis ei saagi see lasteaed olla midagi vähemat kui üks päikseline laik kesklinnas.

Oleme tõepoolest kogukonna lasteaed, kus iga laps on tähtis ning kus veedetakse palju aega õues, vaatamata sellele, et asume kesklinnas. Kui palju neid kohti urbaniseerunud maailmas ikka on, kus saab lastega õues olla! Need hetked ja kohad tuleb üles otsida. Näiteks on võimalik lapsed hommikul õues vastu võtta ja esimesel võimalusel nendega taas jälle toast õue minna. Oma lasteaia sünnipäevagi tähistasime oktoobris õues ja soovisime väga, et oleks vihmane ilm, mis võimaldab pori sees hullata ja kummikutega balletti tantsida. 

Võtame teadlikult aega suhete loomiseks ja hoidmiseks. Näiteks juhtus hiljuti, et ühel hommikul sadas nagu oavarrest ja õpetaja otsustas lapsed toas vastu võtta. Ühele kolmeaastasele see aga ei meeldinud. Kui palju lihtsam oleks olnud öelda, et mis sa jaurad, mine rühma, aga õpetaja võttis selle aja, et mõista koos lapsega tema kurbuse ja pahameele põhjust, mis kokkuvõttes aitas lapsel halvast tujust üle saada ja rühmaruumi minna. 

Veel on meie lasteaia eripära, et me lubame proovida ja katsetada ning eksimine käib õppeprotsessi juurde. Seda nii laste, õpetajate kui ka minu kui juhi puhul. 

Kuidas te selleni jõudnud olete?

See on olnud teadlik töö ja otsus kõigist asjadest omavahel rääkida. Paljuski oli põhjuseks COVID-i laine. Kui sageli võib kevaditi õpetajate suust kuulda, et nad on väsinud, siis pandeemia ajal oli igaühel päriselt aega mõelda ja mõtestada, mida töö tema jaoks tähendab. Pärast, kui toimusid supervisioonid, nägime õpetajate omavahelisi suhteid, avatust ja valmisolekut jagada. See kõik andis teadmise, et oleme omavahel vägagi seotud. Äratundmine, et oma mõtteid jagada on ka päriselt oluline, sai uuesti toetust õpiringides. 

Õpiringid aitasid muuta ka lõunase puhkeaja korraldust lasteaias. Kuidas ja miks te seda tegite?

Õpiringides õpime üksteise kogemustest, uurime kirjandust ja teadusartikleid, lisaks sellele toimuvad arutelud ja vaidlused, mis aitavad õhku klaarimaks saada. Õpiringid on andnud teadmise, et muutused võivadki kaasa tuua konflikte ja mittemõistmist. Puhkeaja muutmise protsess oli pikk. Selleteemalised õpiringid toimusid meil kogu aasta vältel ning pidasime väga oluliseks, et õpetajate kõrval oleksid kaasatud ka assistendid ja abid. 

Põhjus, miks me puhkeaja korraldust muutsime, peitus tegelikult rahuloluküsitluses, mida me igal aastal koolieelikutele ja lastevanematele teeme. Küsitlus näitas, et osale lastest ei meeldi lasteaias magada. Olin omal ajal ise samuti lasteaias kehv magaja, mistõttu mul on kerge neid lapsi mõista, aga sellist muutust ei saa direktor üksinda teha. Käskkirjaga päevakava muutmisel pole mõtet ja sellest ei piisa. Muutus peab olema sisuline.

Tänu õpiringidele oleme praeguseks jõudnud sellise puhkeaja korralduseni, mis päriselt töötab. Kui lapsed lõpetavad lõunasöögi, jääb neil veel pisut aega vaiksemate mängude jaoks. Kella ühest lähevad lapsed voodisse ja järgneb selline sujuv protsess, mis rühmiti on natuke erinev. Näiteks mõnes rühmas võtavad lapsed riided ära, mõnes mitte. Mõnes rühmas loetakse unejuttu, mõnes pannakse mängima vaikne muusika. Lapsed teavad, et pärast seda võib voodist või diivanilt ära tulla ja algavad vaiksed tegevused, mis on lastega eelnevalt kokku lepitud. Kusjuures meil ei ole kõigis rühmades mitut ruumi. Vaikselt saab tegutseda ka ruumis, kus osa lapsi tõesti magabki. 

Mäletan, et kord läksin lõunasel puhkeajal ühte väiksemate laste rühma õpetajaga rääkima. Kaks last mängisid, kõik teised magasid. Mängijad andsid mulle kohe märku, et ei ole ilus kõva häälega rääkida, sest see segab magajate und. Lapsed ise kutsusid mind korrale, mis on väga õige. Kevadises rahuloluküsitluses ei toonud lapsed välja ühtki asja, mis neile lasteaias ei meeldi. Magamine on muidugi kirgi küttev teema ning selline suur muudatus ei saagi tulla ilma emotsioonideta. 

Milliseid võimalusi on lasteaedadel veel oma arengukohtade märkamiseks? 

Kõik lasteaiad teevad, kas siis kohustusest või vajadusest, arengukavasid, lisaks aitab suurt pilti luua linna üldine arengustrateegia. Teiselt poolt on väga oluline lasteaia enda valmisolek ja eelmiste perioodide kokkuvõtted. Need kolm asja näitavadki ära suuna, kuhu liikuda. Ja muidugi käib pidev töö väärtustega. Meie vaatame oma väärtused põhjalikumalt üle iga viie aasta tagant, uue arengukava koostamise perioodil. See ei tähenda, et me muul ajal väärtustega ei tegele. Väärtused on lasteaias pidevalt nähtaval ja väärtusdilemmasid arutame ühtviisi nii lastevanemate koosolekul, uue töötaja värbamisintervjuul kui ka lastega rühmades. 

Arutlemiseks oleme võtnud lood elust enesest, mis kõik on meie lasteaias juhtunud. Arutelude käigus otsime neile lahendusi või valime juba olemasolevate vastuste seast sobivaima. Näiteks oleme arutanud õpetajatega, mida teha, kui kolleegil on silmanähtavalt mure. Kuidas ja kellega suhelda, kuidas teda aidata? Lastevanematega oleme arutanud laste sünnipäevade tähistamise üle ja vanemad on ise lahendusi pakkunud. 

Oleme oma väärtused sõnastanud mina-vormis ja nii, et need oleksid mõistetavad nii lapsele kui ka täiskasvanule. Näiteks: olen uudishimulik. Selliselt väljendatuna sisaldab väärtus endas kohe justkui ka ootuspärast käitumist. Võib olla mingil ajal toome esile mõne muu väärtuse, aga see peab tulema loomulikult ja vastavalt organisatsiooni arengule. Arvan, et aeg-ajalt tasub ikka n-ö röntgen teha. Vaadata organisatsiooni sisse ja saada ülevaade sellest, mis majas päriselt toimub. 

Sageli tulevad muudatused üsna raskelt. Mis võib selle põhjus olla? 

Arvan, et haridusmaailm ongi üsna konservatiivne ja pika vinnaga muutuja. Aga vahel tekib ikka tunne, et ei olda kõigega rahul. Ja kui siis ära otsustada, et mingid asjad ei meeldigi – näiteks lasteaia füüsiline seisukord –, siis selle muutmine tähendab ju omakorda tohutut ajutist segadust. Sellega kaasneb paratamatult teadmatus ja võib-olla tuleb siis ajutiselt ka mõnest oma põhimõttest loobuda. Lisaks on alati oht, et uus lahendus ei pruugi kõigile meeldida. Valmisolek muudatusteks on inimestel erinev. Ilmselt aitab siin lasteaiapere suurem kaasatus. Kui ollakse kaasatud, võib olla lihtsam muutusi teha ja nendega leppida.

Kuidas te laste kaasatust ja autonoomsust toetate? 

Oleme arutlenud, kahelnud, taas kord arutlenud ning lõpuks jõudnud kokkuleppeni, et lapsed tõstavad endale ise toitu. Üks ema vaatas alles hiljuti imetlusega oma nelja-aastast last, kes sai endale pudru taldrikule tõstmisega ise hakkama. Pudru peale pani laps ka moosi ja ema oli üllatunud, et laps võib seda korraga nii palju võtta. Aga ta tõesti võibki. Kui laps tõstab toitu taldrikule ise, sööb ta selle ka ära. Sellest pole midagi, kui keset lauda on punane moositort, sest selle saab lapiga ära koristada. Kui alguses arvasid õpetaja abid, et ise toidu võtmine toob kaasa toidu raiskamise, siis tegelikult on olukord vastupidine. Üha vähem toitu tuleb ära visata. 

Me ei tee enam ka töölehti, küll aga oleme lasteaias võtnud kasutusele töövihiku, kus on mõned ruudulised, mõned joonelised ja mõned valged lehed. Kui rühmas parasjagu mingit teemat käsitletakse, loovad lapsed vihikusse ise sisu. Laps saab ise valida, millisele lehele ja millises järjekorras ta seda teeb. Laste autonoomsust saabki toetada selliste pisikeste asjadega. 

Mida tähendab Päikesejänku lasteaia jaoks väärtuskasvatuse karika saamine?

Karikas andis meile põhjuse uhke olla. Oleme palju teinud ning järjest rohkem ning julgemalt jagame oma häid kogemusi ka teistega. Tunnen, et see on isegi meie kohus – rääkida sellest, mida, kuidas, ja mis kõige tähtsam, miks me midagi teeme. See hoiab ka ennast erksana. 

Aastaid tagasi küsiti minult, miks meil ei ole lasteaia seintel näha tänukirju ja tunnustusi. Minu vastus oli lihtne: me ei pane neid seinale, sest me ei tee mitte ühtegi asja tunnustuse, vaid oma toredate laste ja õpetajate pärast.