Tartu Ülikooli eetikakeskuse algatatud ja veetud väärtuskasvatuse programm, mis kestis 15 aastat, lõppes senisel kujul 2024. aastal. 

Enam kui 15 aasta jooksul on Tartu Ülikooli eetikakeskus eesotsas professor Margit Sutropiga väärtusprogrammi raames kõigepealt õpetajaid ja nende kaudu ka kasvavat põlvkonda väärtuste teemal harinud ning aidanud mõtestada, mida me väärtuste all üldiselt mõistame, mis on eestlastele omased väärtused ja kuidas oma väärtustes selgust saada.

Sobiv hetk neile aastatele tagasi vaadata on lisaks ilusale numbrile ka seetõttu, et praeguseks on ministeerium programmi rahapuudusel külmutanud ja pole täpselt teada, kas ja kuidas edasi.

Vestlusringis saavad sõna Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor, eetikakeskuse juhataja ja väärtuskasvatuse programmi eestvedaja alates 2009. aastast Margit Sutrop, hea kooli ja hea lasteaia projekti eestvedaja Nele Punnar ningkoolide ja lasteaedade väärtusarenduse nõustaja Helen Hirsnik.

Professor Margit Sutrop, kuidas väärtusprogramm õigupoolest sündis? 

MS: Aastal 2005 hakkas õpetajate liit koostama eetikakoodeksit ja mind kutsuti samuti kaasa mõtlema. 

Kui eetikakeskusele tehti pakkumine luua väärtusprogramm, moodustasime töörühma, mis leidis, et enne kui püüda kellegi väärtushoiakuid mõjutada, peab inimene enda väärtustes selgusele jõudma. Teiseks peavad olema motivatsioon ning võimalused nende väärtuste järgi elada. Tookord oli selle üle päris suur debatt. 

Lõpuks leidsime, et väärtusi saab kõige tulemuslikumalt muuta haridusvaldkonna kaudu juba lasteaias, sest väärtushoiakud kujunevad noores põlves ning muutused ei tule kiiresti.

Leppisime kokku, et ei anna lastele valmis väärtusi, vaid aitame neil enda jaoks olulised väärtused ise valida, nende üle reflekteerida.

Kokku võttes sai programmi üheks sambaks haridussüsteem ning teiseks ühiskonna väärtushinnangute suunamine ja kujundamine.

Soov oli, et haridusteemad muutuksid kogu ühiskonna asjaks. Leidsime, et põlvkonna kasvatamine peab algama kokkuleppest, mis on meie ühisväärtused, kuhu me liikuda tahame, kes me praegu oleme ja mis meil puudu on. 

Kuidas koolid ja lasteaiad selle programmi vastu võtsid?

MS: Koole programmi kutsudes küsisime kõigepealt, kas nad on väärtuste teemaga varem tegelnud. Selgus, et seda oli teinud vähem kui veerand koolidest. Alguses nõudis koolide programmi saamine väga suurt veenmistööd. Oli neid, kes kahtlustasid väärtuste pealesurumist ja ideoloogilist survestamist. Teine seltskond seevastu oli mures, mis on see vundament, mille pealt ja milliseid väärtusi koolidele ja lasteaedadele väärtuskasvatuse kaudu tahetakse edasi anda. Meie eesmärk aga oli panna haridusasutused ise märkama, kas ja kuidas nende tegevus väärtustest lähtub, millised väärtused on teistest olulisemad, kuidas ületada lahkarvamusi. 

Lahkarvamused on minu teaduslik uurimisteema. Väärtusprogramm näitas praktiliselt, et lihtsam on kokku leppida negatiivsetes väärtustes ehk selles, mida mitte mingil juhul ei tohi lasta juhtuda, ning alles seejärel vaadata, mis on see positiivne osa, kus kujuneb ühine arvamus. 

Eestile annab ühisosa kultuuriline ja sotsiaalmajanduslik kontekst. Kuulume küll Euroopa väärtusruumi, aga meie väärtuste juured on eesti kultuuris ja meie ajalooline kogemus on kujundanud meie väärtusi.

Nele ja Helen, olete olnud väärtusprogrammi raudvara nüüdseks kümme aastat. Olete lugenud saadetud analüüse, pidanud kirjavahetust, nõustanud osalejaid telefonitsi, käinud neil kohapeal külas. Millised olid teie esimesed kogemused?

HH: Mäletan, et päris alguses seminare või koolitusi tehes ei osatud tihtipeale vastata küsimusele, millistest väärtustest õppeasutus oma töös lähtub. Kui praegu mõnelt kooli- või lasteaiainimeselt küsida, mis on nende väärtused, oskavad nad neid välja tuua ja oma asutust väärtuste keeles kirjeldada.

NP: Asutuste külastamine ehk kohtvisiidid tekitasid tookord hirmu. Oldi kahtlevad, miks ja mis eesmärgil tuleb keegi inimene väljast; kes on kriitiline sõber, mida ta vaatab; mida ma võin rääkida jne. Oli tunda distantsi, mida praegu enam ei ole. Aga usaldust saabki luua ainult inimestega kohtudes.

HH: Jah, silmast silma suhtlemine lisas kontakti tekkimisele teise mõõtme. Lisaks andis see võimaluse näidata asutusele tugevusi, mida nad ise ei ole märganudki. 

Miks oli ikkagi vaja analüüsitöid kirjutada ning mida see koolidele ja lasteaedadele andis? 

NP: Koolid ja lasteaiad liitusid programmiga vabatahtlikult. Tõenäoliselt võidi mõnes asutuses ka suhtuda, et teeme selle protsessi läbi, et saada tunnustusmärgis. Aga analüüsi kirjutamise peamine mõte oli õppida märkama nii oma häid külgi kui ka neid, mis arendamist vajavad. Lisaks suunata õpetajaid ja koolijuhte tähele panema oma majas juurdunud väärtusi ning jälgima, kas arengudokumentides deklareeritud väärtused lasteaias või koolis ka päriselt elavad.

Minu mäletamist mööda oli sõnal „väärtus“ 15 aastat tagasi nõukaaja järelkajana justkui mingi kohustuslikkuse ja silmakirjalikkuse mekk juures. Nüüdseks on see sõna saanud eestlaste sõnavara sundimatuks osaks. Kuidas te seda muutust kirjeldaksite? 

MS: Tõepoolest, sõna „väärtus“ ei ole enam tühi sõnakõlks – näiteks, et räägime küll koostööst, aga tegelikult võistleme. Usun, et väärtusprogramm on aidanud palju kaasa koostöise koolikultuuri kujunemisele. Ka on hakatud aru saama, et õpilase ja õpetaja autonoomia toetamine on tõesti alusväärtused.

Mõistagi ei ole me seda muutust üksi saavutanud, vaid oleme teinud koostööd kasvatusteadlaste, eripedagoogide ja psühholoogidega – see on olnud suurem liikumine koolikeskkonna parandamiseks. 

Kui hakkasime väärtuskasvatuse karikat välja andma, rõhutasime lasteaedadele ja koolidele, et karikas antakse ennast kõige paremini analüüsivale õppeasutusele, mitte üldiselt parimale. 

Väärtusprogrammi nõukogu esimehe prof Halliki Harro-Loidi juhtimisel on eetikakeskus koostanud arvukalt metoodilisi vahendeid – mänge, mudeleid, käsiraamatuid –, mis aitavad süsteemselt väärtusarendusega tegelda. 

Väärtusprogrammi auhinnaks on hea kooli ja hea lasteaia tunnusmärk ning n-ö peaauhinnaks väärtuskasvatuse karikas. Miks on programmis osalemise vastu olnud nii suur huvi?

NP: Tõepoolest, huvi suurenes hüppeliselt 2019. aastal, mil osalejate arv kasvas kahekordseks. Sealtpeale on igal aastal olnud üle 60 kandideerija. Kõige paremini töötas suust suhu leviv hea sõna ja soovitus, et selle programmiga tasub liituda. Võimalus saada tagasisidet oli ilmselt samuti üks programmi edu põhjuseid.

MS: 2013. aastal hakkasime välja töötama hea kooli mudelit. Seni mõõdeti koolide headust üksnes eksamitulemuste pingeridade järgi, aga meie tahtsime esile tuua, et peale õpitulemuste on palju muid asju, mis kooli heaks teevad: head suhted, laste individuaalsete arenguvajadustega arvestamine, mitmesugused motiveerimisviisid. Hea kooli mudeli töörühma kuulus 88 inimest: õpetajaid, haridusjuhte, tugispetsialiste, kes kõik leidsid, et õpilased, õpetajad, koolijuhid vajavad rohkem edasiviivat tagasisidet. 

Sealt alates on nii analüüsi sisu, struktuur kui ka toetusmehhanismid kasvanud koos koolide ja lasteaedade vajadustega. See ei ole olnud staatiline, vaid muutsime igal aastal midagi selles protsessis.

Milline on teie sõnum koolidele ja lasteaedadele uue aasta algul?

NP: Olenemata sellest, kas tunnustusprogramm läheb edasi või mitte, saab kõigi metoodiliste vahendite toel, mille oleme välja töötanud, edukalt oma organisatsiooni väärtusi märgata ja nende üle arutleda. Sõnum ongi, et jätkake samas vaimus. Kõik materjalid on kättesaadavad eetikaveebis
www.eetika.ee.

HH: Kui meilt nõustamist tellitakse, püüame ikka appi minna. Praegu on majanduslikult raske aeg, ka koolitusraha mõttes. Seda väärtuslikumad on meeskonnaseminaridel jagatud õpetajate head praktikad ja kogemused, mis võimaldavad üksteiselt õppida. Oma töö analüüsi tuleb sisehindamise raames niikuinii teha ning kui seda sügavuti ja mõtestatult teha, saab edukalt edasi toimetada.

MS: Meie ülesanne on olnud ka koole ja lasteaedu kokku tuua, et üksteiselt õppida. Eetikakeskus on andnud haridusasutustele sõnavara, metodoloogia ja raamistiku, milles oma tegevuse üle mõelda. Meil on väga palju häid koole ja lasteaedu, kelle praktikaid tasub tundma õppida ja jagada, ka rahvusvaheliselt. Oleme palju käinud rahvusvahelistel konverentsidel ja kirjutanud oma kogemusest teaduspublikatsioone. 

Osaleme Birminghami Ülikooli algatatud iseloomukasvatuse võrgustikus. Maailmas on suur huvi selle vastu, mida me väärtuskasvatuse ja väärtusarenduse alal koolides ja lasteaedades oleme teinud. Näeme, et paljud ühiskonnad ei tea, kuidas tegelda väärtusarendusega. Ka Eestis näeme, et meie loodud hea kooli mudeli, hea õpetaja ja hea haridusasutuse pidaja mudeli vastu on suur huvi ning see leiab rakendamist, nt Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuri (HAKA) loodavates kvaliteedihindamise mudelites.

Mis saab edasi?

MS: Kahjuks koolide ja lasteaedade tunnustusprogramm senisel kujul lõpeb. Helen Hirsnik ja Nele Punnar jätkavad EL-i rahastatud üldhariduskoolide arendusprogrammis osalevate õppeasutuste toetamist õppijakeskse kultuuri loomisel ja tõenduspõhise juhtimise juurutamisel. Eetikakeskus jätkab ka Ida-Virumaa lasteaedade ja koolide toetamist väärtuspõhisel üleminekul eestikeelsele haridusele. Seda tegevust juhivad eetikakeskuse projektijuhid Mari-Liis Nummert ja Ene Tigas. Selles HTM-i rahastatud Ida-Virumaa projektis saame kasutada kogu teadmust ja metoodilisi vahendeid, mis me väärtusprogrammis 15 aastaga oleme loonud, ning tutvustada Eesti koolide ja lasteaedade parimaid väärtuskasvatuse praktikaid.

---

Väärtuskasvatuse programm

• Aastatel 2009–2024 on tunnustusprogrammis osalenud 107 kooli (21% kõigist üldhariduskoolidest) ja 154 lasteaeda (27% lasteaedadest). 
• Aastatel 2020–2023 on tunnustusprogrammis osalenud 15 haridusjuhti eri omavalitsustest (19% omavalitsustest).
• Aastatel 2021–2024 on Moodle’i kursusel „Sissejuhatus väärtusarendusse“ osalenud 542 haridustöötajat.
• Rändkarika ning väärtuskasvatuse lasteaia ja väärtuskasvatuse kooli tiitli on saanud 23 lasteaeda ja 21 kooli.

Allikas: Tartu Ülikooli eetikakeskus