Korra kuus teeb suvel Lähte Ühisgümnaasiumi direktori ametisse asunud Martin Pent ülevaate oma eelmise kuu tegemistest.
Teame küll neid karikatuure, kus vastandatakse kahte tüüpi juhte, bossi ja liidrit: esimene on see, kes kamandab alluvaid, et nood töö ära teeksid, ilma ise lillegi liigutamata; teine seevastu juhibki ise tehes, omaenese ihu, hinge ja eeskujuga, ning paneb ühtlasi oma meeskonna endale vabatahtlikult järgnema.
See kujutlus on muidugi äraütlemata romantiline nagu ka teine samalaadne mõistujutt väidetavalt NASA-s töötanud koristajast, kes oma sõnul mitte lihtsalt ei pühkinud kosmoseagentuuri põrandaid, vaid aitas inimest orbiidile saata. Vaat selline peakski ühe organisatsiooni vaimsus olema, öeldakse siis. Meil on vaja just sihukesi juhte, kes selle võimalikuks teeksid, kostab teadmameeste suust.
Visiooni on vaja, see on selgemast selgem – ja hea eestvedaja ning võimekas juht suudab oma visiooni usutavaks muuta. Või parem veel: on ise selle visiooni ehe kehastus. Ainult et kui palju peab ühe haridusasutuse juht suutma täie tõsiduse juures uskuda sellesse, kuidas ta loob uusi ja paremaid inimesi, on mulle alati paras mõistatus olnud. Algas ju ka nüüdseks peaaegu sajandivanune Anton Makarenko „Pedagoogiline poeem“ vestlusega teemal, et uue ja parema tuleviku tarbeks on vaja kasvatada „uut tüüpi inimest“, kelle abil see tulevik üles ehitada. Kiire pilguheit tänapäeva ning tundub päris halenaljakas, kui vähe on selle ajaga muutunud: uut tüüpi inimest kasvatatakse ja sellele vastavaid vormeleid otsitakse tänini, ainult selle väikese erinevusega, et uue üliinimese karakteristikud on natuke muutunud ning „nõukogude inimese“ kasvatamise žargoon asendunud igasugu 21. sajandi oskuste ja pädevustega.
Tekib küsimus, kas üks edukas koolijuht või õpetaja peabki olema peast niivõrd sõge, et usub pühalikult oma tillukese panuse ülimuslikkusesse järgnevate põlvkondade kujundamisel. Sellega ei ütle ma sugugi, et kooli juhtimine oleks juba üks ette kaotatud võitlus. Kaugeltki mitte, kool on vajalik eluks ettevalmistamisel sedavõrd, kuivõrd see tuleviku ennustamatuse juures võimalik on, sotsialiseerumisprotsessi olulise tegurina ja ka meie kultuuri initsiatsiooniriitusena. Kahelda selles, et koolidel on enam plusse kui miinuseid, on üpris absurdne. Keerulisem on aga siis, kui tuleb koolile sõnastada üks tabav tulevikunägemus, mis oleks aus, kuid mitte sisutühi; realistlik, kuid mitte ambitsioonitu; originaalne, kuid mitte trafaretne ega läila.
Kõige keerulisem ongi vist selle viimasega ehk kuidas (ja kas üldse?) leida koolile nišš, mis oleks samavõrra originaalne kui sisukas. Ma kahtlen sügavalt, kas Eestis leidub haridusasutusi, kelle siht poleks anda pealekasvavatele põlvedele laiapõhjalist haridust, õpetada rohkeid teadmisi või arendada neis sitkust elu tagasilöökidega toime tulema. Jah, on koole, kus vististi nähakse kõvasti vaeva, et rõhuda originaalsusele asju ümber nimetades: nii, et jumala eest ei peaks nimetama klasse klassideks nagu vanasti, vaid et need oleksid õpigrupid, õpetajatest on saanud aga coach’id ja mentorid vms. Ent kaugem sihiseade ei küsi, millise kestuse määrame koolitunnile, millal täpselt alustame koolipäevaga või kui mitut suunamoodulit õppuritele pakume. Visioon on ju ikka üks ja seesama – aga miskipärast soovitakse seda koolidelt või nende juhtidelt ikkagi kuulda. Sama hästi võiks igal haiglal või vanglal oma eraldiseisev lipukiri olla.
Ma eelistan olla realist ning lepin sellega, et hoolimata minu veenmisest ei näe ega ka hakka kooli õhtune koristaja nägema oma tööd kui panustamist uue põlvkonna paremaks loomisse. Ma möönan, et pigem näeb ta seda sellena, mis see on – palga teenimisena, et arved oleks makstud ja leib laual. Aga koolijuhi ees, kes suudab oma kollektiivis otsast lõpuni sedavõrd kooskõlalise hingestatuse luua nagu eelmainitud NASA koristaja puhul, kergitan muidugi aupaklikult kübarat.
Visioon ja kaugem sihiseade tuleb teravamalt esile pigem õpetajate puhul, kes õpilaste tõekspidamisi otseselt vormivad. Selle kinnituseks tõdesid kristliku Kaarli kooli direktor Signe Aus ja sekretär-klassijuhataja Triin Kuusk 24. märtsi Postimehes, kuidas nende kogemuse põhjal ei pruugi munitsipaalkooli puhul teada, kui diametraalselt erinevad võivad olla õpetajate maailmavaatelised tõekspidamised ning sellest lähtuvalt ka nägemus, missugust inimest soovitakse koolis õpilasest kujundada. Mõnd usulist doktriini järgivatel erakoolidel on selle võrra ehk tõesti lihtsam, kuna koolijuht ei pea vaevama oma pead kõlavate loosungite väljamõtlemisega – see juhis on kõrgemalt poolt ette antud.
Kuid ei pruugi ka see olla edu pant. Ka vägagi erinevate visioonide ja maailmavaadete pingeväljas viibimine on teinekord viljakas pinnas arenevale mõistusele, mis neid vastuolusid mõtestada püüab. Kool peab sisaldama väga palju mitmesuguseid osiseid, mille hulgas on kooli nn visioon paraku üks kaheldavamaid. Kui juht vähegi suudab kehastada hea ja õiglase inimese ideaali, piisab sellestki.
Lisa kommentaar