Milliste lootustega läks haridus- ja teadusministeeriumi ametnikuks pikalt Tartu Erakooli juhtinud Marjeta Venno? Kas ta andis endale ka lubadusi? Uue alguse üle arutles Venno koos kolleegi Riin Saadjärvega, kes juba veidi varem Puhja Koolist ametnikutööle tuli.

Kui Marjeta Venno asus eelmisel sügisel haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduse õppekava ja -vara valdkonna juhiks, mõjus ootamatu karjääripööre koolijuhtidele tõelise uudispommina. Oli ju alati särav Venno olnud neile tähtis osa Tartu Erakooli näost. Miks ta lahkus?

„See oli minu arengu seisukohalt vajalik muudatus,“ ütleb Marjeta Venno. Koolijuhtide praktikaprogrammi ajal Swedbankis koges ta elu suures organisatsioonis ning mõistis, millisesse mugavustsooni on 17 kooliaastaga jõudnud.

„Kuna toimin kõige paremini positiivse-negatiivse stressi joonel, oli ilmselge, et on vaja tekitada kerge stressiolukord ja hakata uuesti kogema töörõõmu ja väljakutseid,“ lausub Venno.

„Minu äratulek oli sarnane,“ räägib Riin Saadjärv, kes eelmisel kevadel vahetas Puhja Kooli haridustehnoloogi ja informaatikaõpetaja ameti üldhariduse õppekava ja -vara valdkonna nõuniku töö vastu. „Töötasin koolis, kus olime väga tugeva meeskonnaga teinud suuri muutusi. Õpetajatöö meeldib mulle senini, aga tundsin, et tahan vaadata ja panustada haridussüsteemi teise nurga alt.“

Milliseid kokkuleppeid uude ametisse asudes iseendaga sõlmisite? Mida te ei tahaks ametnikuna kunagi unustada?

Riin Saadjärv: Nii koolis kui ministeeriumis on minu jaoks esmane lähtuda õppija huvidest. Kõik, mida teeme, peab lähtuma tema toetamisest. Koolis on seda lihtsam meeles hoida, sest laps on kogu aeg kõrval. Ministeeriumis pead seda ise meeles pidama ja vaatama, kuidas meie tegevus last toetab.

Marjeta Venno: Lubasin endale, et ei muutu kunagi peast kapseldunud ametnikuks, vaid hoian meeles, et mul on võimalik kujundada poliitikat, millest laps lõpuks võidab. Kapseldumist aitab vältida see, et käin majast väljas ega unusta inimesi, kellega olen palju koostööd teinud. Tunnen koolijuhte. Kui midagi vaja arutada, piisab viiest minutist, et saada esmast tagasisidet.

Riin Saadjärv: Poliitika kujundamine paneb suure vastutuse. Sinu iga otsus peab olema põhjendatud. Ei aita sellest, kui ise usud, et see on õige. Peab olema laiapõhjaline arusaam, et suund, kuhu läheme, on õige.

Marjeta Venno: Kui peaks tekkima vastuolu minu enda tõekspidamistega, siis ei saaks seda tööd enam teha. Pean saama rääkida uhkusega sellest, mida teen.

Andsin endale ka ühe naljaka lubaduse: ma ei jäta kontsakingi kandmata ega huuli värvimata.

Mida lootsite kohe muutma hakata?

Marjeta Venno: Koolipäeva hilisem algus on aastaid olnud mu südameteema. Juba teisel tööpäeval tekkiski võimalus kaasa rääkida, kui kooli õpikeskkonda reguleeriv määrus oli meie laual. Saan mõjutada, et see muutus saaks määruse tasandil normaalsuseks ja lapsed ei peaks enne kella üheksat koolipäeva alustama.

Riin Saadjärv: Mul oli südamel see, kuidas õpetaja tunnis oma õppeprotsessi mõjutab. Anname võimalused ja suunised, et õpetaja saaks tuge sellest, et toimetab õppekavas õpitulemuste järgi ja mõtleb läbi, mida tunnis teeb.

Marjeta Venno: Minu jaoks on kõige tähtsam, et muutuks arusaam õppekavast. Õppekava ei nõua riik või ministeerium, vaid seda läheb vaja koolis kohapeal. See on kõige olulisem asi koolis. Kui pole omanäolist inspireerivat õppekava, siis ei teagi, kuidas kool eksisteerida saab.

Riin Saadjärv: Tuleks ümber lükata arvamus, et õppekava sunnib midagi tegema. Väga vähe on asju, mida õppekava rangelt ette näeb. Õpetajal on suur vabadus otsustada teemade ja konkreetsete õpiampsude üle. 

Marjeta Venno: Igal koolil on õigus otsustada, mida teeb. Ehk peaks õppekava nimetama kokkuleppeks – lepime oma koolis kokku, kuidas me õppeprotsessi ellu viime?

Riin Saadjärv: Õpetajad võiksid aru saada, et nad õpetavad õppekava, mitte oma ainekava järgi. Alustadki sellest, et mõtled, kuidas see, mida teed, teenib õppekava. See peab olema seotud protsess ja tähendab sedagi, et me ei peaks väga rangelt hindama ainekavajärgseid õpitulemusi, vaid mõtlema, kuidas kirjeldame üldpädevuste saavutamist. Ei tahagi hindamise sõna kasutada, see on muutunud nii laetuks. Kui hindame, siis fikseerime sinu tulemuse. Võiks hoopis saada teada, kus parajasti oled ja kuidas minna edasi.

Hindamise ümbermõtestamine ja uue nägemuse koolidesse viimine on meie üks oluline eesmärk. 

Marjeta Venno: Koolidel ja ministeeriumil on justkui eri suurusega põllud. Koolis tead täpselt, kus maalapp algab ja lõpeb, mitu vagu on. Kooli vastutus on õppekava koostamise ja elluviimise kaudu vagusid sisustada.

Meie põld on suurem, mõnikord äärt ei näegi. Teame vaid kuupäeva, millal uus õppekava võiks valmis olla. 

Riin Saadjärv: Räägime õppekava puhul kümneaastasest perspektiivist. Peaksime suutma tajuda, mida kooliõpilane kümne aasta pärast vajab.

Marjeta Venno: Suudamegi. Me kutsume appi ühiskonnategelased, kes võiksid aidata mõtestada, milliseid oskusi ja pädevusi võiks tuleviku maailmas vaja olla, kas on vaja rohkem faktiteadmisi või kriitilist mõtlemist.

Kas olete tajunud juba mittemõistmist koolide ja HTM-i vahel? Küllap mõtlesite varem, et mida nad küll seal jälle välja mõtlesid.

Marjeta Venno: Ikka mõtlesime. Kõige kohta, mida sa ei tea, tekib õigustatud küsimus. Et ei tekiks pahameelt, võiks olla programm, kus koolijuhid töötavad kaks kuud ministeeriumis – sarnaselt praktikaprogrammiga eraettevõtteis.

Ise olen juba kuulnud koolijuhtide imestamist. Kõige põletavam teema on põhikooli lõpetamine ja eksamite aja ettepoole toomine. On arusaadav, et kui koolid teevad seda esimest korda, on palju küsimusi, rahulolematust, pahameelt ja etteheiteid. Seda ei saagi teistmoodi korda kui koostöö ja rääkimisega.

Riin Saadjärv: Koolis tekitasid pahameelt muudatused, millest ma ei saanud aru. Mis eesmärki muutus kannab, kuidas teeb see elu paremaks? 

Õpetaja tahab, et põhjuseid selgitataks argumentidega. Siis tajud, miks seda vaja on. Kõigi muudatuste juures peab prioriteet olema õpilase heaolu kasv. Koolikorralduslikult võib asi minna ebamugavamaks, tuleb tööd juurde, peab protsesse muutma. Iga ebamugavus tekitab negatiivset reaktsiooni. 

Ministeeriumis tajudki aeg-ajalt, et tagasisidet antakse emotsiooni pealt.

Kindlasti oleme teinud otsuseid, mille peale tekib koolides turbulents. Näiteks eksamite, aga ka digitaalse õppevara teemal − et õpetaja võiks rohkem otsustada, milliste materjalide abil õpetab. Kooli halduskoormust see muidugi tõstab. Diskussioon on oodatud, et saaksime aru. Oluline on, et me ei jääks kabinetti kinni.

Marjeta Venno: Meie sinuga töötame ka ülikoolis, suhe üliõpilastega on samuti oluline.

Esimeste töökuude jooksul pole ma siiski katastroofilist lõhet tajunud. Pigem olen pälvinud õpetajate koostööüritustel osaledes tunnustust, et ministeerium räägib kaasa. Suhe on alati kahepoolne, mõlemad pooled peavad seda hoidma.

Kas vaade koolijuhtimise probleemidele on muutunud?

Marjeta Venno: Koolid on autonoomsed. Mõtleme vahel koolidele kui kuningriikidele, aga nad on osa Eesti hariduse ökosüsteemist, ajame kõik ühte asja. Mu vaade on ehk laiemaks kärisenud. 

Aga koolijuhi vastutuse osa on minu silmis küll olulisemaks muutunud. Sellest, mida koolijuht mõtleb õppimisest ja oma inimestest, sõltub kõige rohkem. Kas ta võtab vastutuse minna ebamugavustsooni ja oma õpetajatega palga- ja töökorralduse läbirääkimisi pidada? Või jätab vastutuse võtmata ja ütleb, et nad seal ministeeriumis ei saada meile raha.

Olen aru saanud, et on teemasid, millest õpetajad ja juhid räägivad erinevat juttu. Näiteks koolijuhtide jutt õpetajate töökoormusest ja -ajast on üsna erinev õpetajate omast.

Mulle teeb muret, et paneme kalevi alla tähtsa teema – miks arvutatakse õpetajate tööaega 35, mitte 40 tunni järgi, nagu teeb ülejäänud tööturg. Räägime ausalt selgeks! Või miks me ei ütle õpetajaile otse välja, et teete vahel tööd rohkem, kui peaks, aga selle eest on teie kinnimakstud puhkuseaeg pikem. Keegi ei julge potilt kaant pealt võtta!

Riin Saadjärv: Oskan hinnata, et töötasin koolis, kus toimus areng ja julgeti teha otsuseid, mida polnud kerge ellu rakendada. Lähtusime õppijakesksusest.

Aga nüüd näen, et osa koole on alles järele tulemas. Peame rohkem panustama sellesse, et koolijuht tahaks vastutust võtta. Usun, et peaksime minema edasi koolijuhtide atesteerimise aruteluga. Koolijuht võiks atesteerimist vaadata kui võimalust ennast tõestada. See ei pea tähendama, et keegi kontrollib koolijuhti, vaid et ta näitab koos meeskonnaga, kuhu on jõudnud.

Kui me räägime õpetajaist, ei julge me tõstatada teemasid, mille üle peaks arutlema. Kardame, et need vähesedki lähevad koolist ära, kes on sinna jäänud.

Aga õpetaja on ju juht ja tal peab olema julgust diskuteerida oma partneri − koolijuhiga.

Marjeta Venno: Õpetaja ei pea olema tööturul kogu aeg ohvritall. Ohvri rolli võtmisega oleme nii ära harjunud. Räägime rohkem sellest, milliseid võimalusi õpetajatöö meile annab. See on meie riigis hästi toetatud amet.

Riin Saadjärv: Õpetaja võtab kanda ka asju, mida ei pea tegema, ja tal on õigus professionaalina öelda, et ei pea seda tegema. Näiteks lõputu kirjavahetus lapsevanematega. Peab olema usku sellesse, et see on õige, mida teed, ja valid ise tegevuse, mis seda eesmärki kannab.

---

Marjeta Venno

• HTM-i üldhariduse õppekava ja -vara valdkonna juht.
• Töötas 17 aastat Tartu Erakoolis (kooli asutaja, õppejuht, koolijuht, koolipidaja). Enne seda oli viis aastat Audentese Erakoolis eesti keele ja kirjanduse õpetaja ja õppejuht ning viis aastat Tartu Kesklinna Koolis eesti keele ja kirjanduse õpetaja.

Riin Saadjärv

• HTM-i üldhariduse õppekava ja -vara valdkonna nõunik ja Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi, informaatika didaktika nooremteadur.
• Enne seda oli 12 aastat Puhja Kooli informaatikaõpetaja ja haridustehnoloog.