2024. aasta oli üsna harukordne selles mõttes, et hariduse ja õpetajaga seotud teemad said tähelepanu mahus, mis varasematest aastatest ei meenugi: hariduslepe, eestikeelsele haridusele üleminek, B-võõrkeele õppe valikute avardumine, kui nimetada vaid mõnda valdkonda.

Oleme üle saanud kahe aasta tagusest ChatGPT tuleku šokist ja püüame kohandada tehisaru oma õppetegevusse. Abiks on olnud teadusajakirjad, kusjuures iga enesest lugupidav võõrkeeleõppele pühendatud ajakiri andis eelmise aasta jooksul välja tehisaru erinumbri, kus palju huvitavat lugemist igale maitsele (nt ELT Journal Vol 78/4, okt 2024). Siiski, hoolimata ettevalmistusest suudab tehisaru ikka üllatada. Minu ahhaa-moment saabus sügisel, kui TLÜ ühiskonnateaduste instituut korraldas ingliskeelse konverentsi, mille kuulajate seas oli ka sadakond üliõpilast, kellel palusin seminariülesandena teha kirjaliku lühiülevaate igast suulisest ettekandest ja lisaks kirjutada arutlev essee konverentsi teemal. 

Olin valmis esseede puhul rinda pistma tehisaruga, samas olin kindel, et suuliste ettekannete puhul peavad üliõpilased ise vaeva nägema ja kirjalikud kokkuvõtted tegema. Suur aga oli mu üllatus, kui oli hoopis vastupidi: üliõpilased lindistasid suulisi ettekandeid ja lasid juturobotil neist kokkuvõtted teha ehk siis nad olid minust sammu võrra ees tehisaru võimaluste osas. Ma ei olnud selle peale tulnudki, et ka suulisest kõnest saab juturobotil lasta kirjalikku kokkuvõtet teha! Tõin selle näite seepärast, et sain tol hetkel aru, et õppijad on igal juhul tehisaru võimaluste tundmisel sammu võrra ees ja õppetegevuse korraldamisel peab sellega arvestama. 

Seega kindlad ja üheselt mõistetavad tehisaru kasutusreeglid peaksime paika saama võimalikult kiiresti, vastasel korral leiame end varsti olukorrast, kus õpetaja koostab ülesande tehisaru abiga, õpilane lahendab selle tehisaruga ja õpetaja omakorda hindab sooritust tehisaru abil. Kas me saame siis üldse enam (võõrkeele-) õppest rääkida? Õnneks oleme praegu veel olukorras, kus tehisaru saab küll meie asemel suhelda, aga ei suuda veel ise suhteid luua ja inimsuhtlust täielikult üle võtta. Aga kui kauaks see nii jääb?

Muutunud võõrkeeleõppija

Statista.com andmetel oli 2024. aastal interneti levinuim keel inglise keel: 52,1% kogu sisust internetis oli ingliskeelne, mis on mäekõrguselt üle teisel kohal olevast hispaania keelest (5,5%). Kuna noored veedavad suure osa oma ajast internetis, on üsna loomulik, et inglise keel ei ole selleks ajaks, mil esimese A-võõrkeele õpetus 3. klassis algab, sugugi nii võõras kui aastakümneid tagasi. Teadmistele juurdepääs ei piirdu enam klassiruumiga, virtuaalmaailmast saadava uue info mõju on ettearvamatult suur, samuti on veebimaailm oma lühikeste sisuüksustega (nt TikTok) paratamatult mõjutanud laste tähelepanu ulatust ja keskendumisvõimet. See kõik on väljakutse võõrkeeleõpetajale, kellel ei ole sageli algajatele mõeldud õpikuga enam midagi peale hakata, sest laste sõnavara on sellest ammuilma ees. Samuti peab õpetaja arvestama, et videomängud on harjutanud lapsi saama kohest tagasisidet (soovitavalt kiitust!) oma sooritustele. See kõik eeldab olulist metoodika muutumist: vana hea „vaikne periood“ (ingl silent period), mil algaja keeleõppija imes endasse uusi keeleteadmisi nagu käsn, kuid ei olnud veel võimeline ise kõnelema, on möödanik, sest lapsed on esimesest tunnist alates suhtlemiseks valmis, nende sõnavara on suur ja lisaks on neil petlik illusioon, et nad juba oskavad keelt ning juurde õppida ei olegi midagi eriti vaja. 

Seega ei toimi enam ka tuntud esitle-harjuta-kasuta- (ingl present-practice-produce) mudel, mis oli aastakümneid võõrkeeleõpetajatele metoodiliseks juhiseks, mille järgi tuli esmalt uut sõnavara õpilastele tutvustada ja seejärel lasta neil piisavalt harjutada, et nad suudaksid omandatut vabalt kasutada. Olen endalt küsinud, kas saaksin praegu 3. klassi inglise keele õpetajana hakkama, ja aus vastus on, et ma ei ole selles sugugi kindel. Muidugi on muutunud ka üliõpilased, kes on praegu oma õpieelistustest tunduvalt teadlikumad kui enne koroonat, kuid kuna nende enesejuhtimisoskus on parem, saame siiski loota noore inimese enda teadlikumale tegutsemisele oma õppe juhtimisel (moodsamas kõnepruugis personaliseeritud õpiteede loomisel), kus tunnetusprotsesside juhtimine, õpistiil ja -strateegiaid, kultuuridevaheline pädevus jms on väga olulised. Loodetavasti on Eesti õpetajate taseme- ja täiendusõpe suutnud pakkuda võõrkeeleõpetajatele muutuste ajal piisavalt tuge.

Estinglish kui vahekeel

Inglise keele kui üleilmse suhtluskeele ajalugu ulatub sajandite taha, kui 18. ja 19. sajandil võidutses maailmas Briti inglise keel. Alates 20. sajandist teeb võidukäiku Ameerika inglise keel. Taasiseseisvumisest alates on ka Eesti olnud avatud lääne kultuuriruumile ja eriti vastuvõtlik inglise keelele, mis olulisima popkultuuri, tehnoloogia, majanduse, interneti- ja teaduskeelena mõjutab oluliselt meie emakeelekasutust. Inglise keele mõju eesti keelele on aasta-aastalt kasvanud, oleme hakanud rääkima Estinglish’it, st eesti keelt, mis kasutab liigselt mittevajalikke ingliskeelseid sõnu, nii suupärasemaks muudetud kui kohandamata kujul. On loomulik, et keel rikastub võõrkeelsete sõnadega tähistamaks mingit uut nähtust, nt guugeldama, startup, häkaton, juutuuber; kuid näiteks sõnadel feilima, sheerima, käntseldama, kopima on eestikeelsed vasted kenasti olemas, kuid ometi kasutatakse Estinglish’i. Iseenesest ei ole midagi ebaharilikku selles, et keel areneb ja muutub, probleem tekib siis, kui ülevõetavate sõnade maht ületab kriitilise piiri. Kui paarkümmend aastat tagasi hakkasid ingliskeelsed toorlaenud imbuma meie suulisesse igapäevakeelde, siis praeguseks on need leidnud tee ka kirjalikku avaliku elu keelde. Tehisaru ajastul võimendub Estinglish’i kasutamine veelgi, sest õpib ju tehisaru eesti keelt kasutusel olevast keelemassiivist ja kui selles on palju inglise keele toorlaene, suureneb nende kasutamine kindlasti kiiremini kui meile meeldiks. Kuna paistab et Estinglish’i me peatada ei suuda, siis äkki saame selle oma kasuks pöörata eestikeelsele õppele üleminekul? On ju vene emakeelega lapsed eestikeelsetega samas ingliskeelses veebimaailmas, niisiis saavad nad suurest osast Estinglish’ist juba aru. Seega saaks Estinglish olla eesti keele õppeks hea vahekeel, st keelevariant, mille teise keele õppijad loovad võõrkeelt õppides, kusjuures see ei ole täpselt sama mis emakeel ega ka õpitav võõrkeel, vaid sisaldab mõlema elemente. Vahekeel võib sisaldada vigu, kuid see võib olla ka loov ja väljendusrikas, olles samal ajal keeleõppeprotsessi oluline osa, kuna aitab õppijatel arendada oma keeleoskust. Ehk saame vene emakeelega õppija puhul loota, et Estinglish ei tundu neile nii hirmutavalt raske kui eesti keel?

B-võõrkeele valikud

Kui 2023/2024. õa oli üksteist võõrkeelt, mida õppis Eestis üle saja lapse, siis loodetavasti saame varsti selle õppeaasta statistikast lugeda, et B-keelte arv on suurenenud ja valik ei ole enam nii vene keele poole kaldu. Lootust selleks on, sest kui võrrelda II kooliastme B-keelte jaotust kahe eelmise õppeaasta võrdluses, siis 2022/2023. õa oli vene keele osakaal 78%, aga 2023/2024. õa oli see vähenenud 59%-le ja saksa keel suurenenud 9%-lt 17%-le (vt https://www.voorkeelteliit.eu/wp-content/uploads/sites/8/2024/04/Voorkeelte-statistika_B-voorkeelte-umarlaud_Marika-Peekmann.pdf). Võib-olla leiame 2025. aastal ka imevitsa võõrkeeleõpetajate puuduse leevendamiseks, et laiendada B-võõrkeelte õppe võimalusi? Igal juhul soovin uuelt aastalt, et kui Õpetajate Leht korraldab uue rahuloluküsitluse, saame praegusest parema tulemuse. Nimelt on ajalehe kodulehel olevale küsimusele „Kas õpetaja tuli 2024. aastast välja võitjana või kaotajana?“ vastanutest (06.01, 378 vastajat) 90% arvamusel, et õpetaja jäi kaotajaks. See on karm, väga karm tulemus. Nii palju tähelepanu haridusele ja selline rahuolematus! Tähendab, et kusagil on midagi väga valesti läinud. Olgu meil sellel aastal rohkem tarkust oma vigadest õppida!