- Eestis elab enam kui 200 suure abi- ja hooldusvajadusega kooliealist last, kellel on oma tervisliku seisundi tõttu eakaaslastest märksa keerulisem õppida ja kooli õppetöös osaleda.
- Jutt käib hooldusõppe lastest, kellest enamik on erikooli nimekirjas, neile on kohandatud hooldusõppe õppekava ja nad vajavad erituge.
Hooldusõppe lastel on lisaks intellektipuudele tihti ka liikumispuue ning mitmeid keerukaid tervisemuresid ja kroonilisi haigusi. Sage on kõnetus, ka autism, esineb meelepuudeid. Terviseseisundi tõttu on osa neist lastest toetatud hingamisel, saab süüa vaid sondi kaudu, elab sagedaste korduvate epilepsiahoogude saatel või vajab ööpäevaringset abi ja järelevalvet. Paljude laste peredele on tuttavad keerulised spetsiifilised terminid, sealhulgas harvikhaiguste diagnoosid, erilahendustega abivahendite ja meditsiiniseadmete nimetused.
Paraku tuleb ühiskonnas endiselt rõhutada, et ka neil lastel on seaduse järgi õigus haridusele. On oluline, et laps saab osa sotsiaalsetest tegevustest ning võimaluse spetsialistide abil areneda, olemasolevaid oskusi säilitada, igapäevaelu ja maailma kogeda ning tunnetada. Seda kõike tuleb võimaldada lapse seisundist lähtuvalt ja kedagi kõrvale jätmata. Kahjuks on vaja endiselt paljudele selgitada, et näiteks haigusseisund, mis on lapse justkui oma kehasse vangi jätnud ja takistab tal ennast väljendada, liikuda, iseseisvalt süüa, ei tähenda, et laps ei taju ümbrust ega vaja lähedust, uusi kogemusi, teiste inimestega harjumist. On oluline teadvustada ja arvestada, et iga hooldusõppe laps vajab võimalust areneda ning spetsialistide abi, kes oskavad teda märgata ja toetada. Mõne lapse puhul on areng ka see, kui tänu spetsialistide abile saab hoida tema seisundi stabiilsena, teise jaoks on edusamm helide ja valgusega kohanemine. Lisaks on lapsi, kelle seisund on regresseeruv, ka sellisel puhul tuleb suuta last ja tema peret maksimaalselt toetada. Kellegi jaoks on edusamm soki jalga tõmbamine, kellegi jaoks iseseisvalt sööma õppimine – lapsed ja nende võimed on erinevad, kuid oluline on mitte jätta lapsele võimalust pakkumata. Seda rõõmustavam on teada, et paljud õpetajad ja koolijuhid teevad oma tööd suure pühendumisega ning toetavad ka hooldusõppe lapsi samaväärselt kõigi teistega.
Paraku ei ole see alati lihtne ja kergesti teostatav. Eesti Vabariigi põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) sätestab õpilase arengu toetamise kohta järgmist.
- Õpetajad jälgivad õpilase arengut ja toimetulekut koolis ning vajaduse korral kohandavad õpet õpilase individuaalsete vajaduste ja võimete järgi.
- Vajaduse korral tagatakse õpilasele koolis tasuta vähemalt eripedagoogi, logopeedi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi (edaspidi koos tugispetsialistid) teenus. Tugispetsialistide teenuse rakendamiseks loob võimalused kooli pidaja ning teenuse rakendamist korraldab direktor.
Eesti Puuetega Inimeste Koja kogemus näitab, et seaduses sätestatut päriselus alati ei rakendata. Ei ole harvad juhused, kui meie poole pöörduvad murelikud vanemad, kellele on koolist või kohalikust omavalitsusest öeldud, et nad ei ole võimelised lapsele kodulähedases koolis tuge pakkuma, ning soovitatud mujalt abi otsida. Kahjuks on vanemad pidanud kuulma kooli esindajatelt sedagi, et on ressursi raiskamine hoida arenemisvõimetut last kooli nimekirjas ja kulutada temaga tegelemisele haritud pedagoogide aega ja oskusi.
PGS-is on õpilasele vajaliku toe pakkumise kohta kirjas järgnev.
- Õpilase haridusliku erivajaduse väljaselgitamiseks ja õpilasele vajaliku toe pakkumiseks loob võimalused kooli pidaja ning selle korraldab direktor.
- Direktor määrab haridusliku erivajadusega õpilase õppe koordineerija, kelle ülesanne on korraldada koolisisest meeskonnatööd, mida on vaja õppe ja arengu toetamiseks, ning koordineerida koolivälises võrgustikutöös osalemist.
- Haridusliku erivajadusega õpilase õppe koordineerija toetab ja juhendab õpetajat haridusliku erivajaduse väljaselgitamisel, nõustab vanemat ning teeb õpetajale ja direktorile ettepanekuid edaspidiseks pedagoogiliseks tööks, koolis pakutavate õpilase arengut toetavate meetmete rakendamiseks või lisauuringute tegemiseks ning ühelt haridustasemelt teisele ülemineku toetamiseks.
Selle info taustal tekib paratamatult küsimus, kas seaduse tegijad ja täitjad tõlgendavad siis kokkuleppeid erinevalt. Miks me ikka veel kuuleme juhtumitest, kus lapsevanem ei leia oma kooliealisele lapsele sobivat õppeasutust ega saa sealt alati vajalikku tuge? Kuidas on praegusel ajal võimalik, et kohalik omavalitsus ei tegutse ennetavalt ega loo puuetega lastele alus- ja põhihariduse omandamiseks sobivaid tingimusi? Igal kohalikul omavalitsusel peab ju olema ülevaade oma piirkonna abi ja tuge vajavatest lastest ning vastavalt sellele infole tuleb oma haridussüsteemi ka planeerida ja arendada.
Miks me veel aastal 2025 arvame, et mõnel lapsel justkui ei ole teistega samaväärselt õigus toele ja osalemisele?
Loomulikult on koole ja omavalitsusi, kus ka hooldusõpe on ladusalt korraldatud ning rahul on pered, kes kogevad kooli ja omavalitsuse tuge, aga ka õpetajad ja tugispetsialistid, kes ei kahtle enda töö vajalikkuses.
EPIKoda korraldas 2024. aasta oktoobris koostöös Pärnu Päikese Kooliga hooldusõppe teema- ja inspiratsioonipäeva „Kuidas elad, hooldusõpe?“, mille vastu tundsid suurt huvi nii haridusvaldkonna ja omavalitsuste töötajad kui ka lapsevanemad. Oli tunda, et teema on paljude jaoks oluline ning nii mõnedki hooldusõpet puudutavad aspektid vajavad põhjalikumat arutelu.
Näiteks on praeguste hooldusõppurite vanemate, õpetajate ja tugispetsialistide jaoks õhus oluline küsimus, mis saab neist lastest pärast koolitee lõppu. Olukord on praegu paraku selline, et erihoolekande teenusekohti on vähem kui nende teenuste vajajaid. Samuti on erihoolekandeasutustel õigus kliente valida ning pole harvad juhtumid, kui eriti suure abivajadusega keerulisemad kliendid jäävad n-ö teenuse ukse taha. Rääkimata sellest, et inimesel ei ole sugugi alati võimalik pääseda teenusele kodukoha piirkonnas, vaid talle võidakse pakkuda kohta teises, sageli kodust kaugel asuvas hoolekandeasutuses. Tuleb murelike peredega nõustuda, et sellised lahendused abivajajaid ja peresid ei toeta.
Erivajadusega lastele hariduse tagamisel ja selle korraldamisel on veel pikk tee minna, et toetada iga lapse arengut. Pole kahtlustki, et hooldusõppe lapsed vajavad tuge, armastust, hoolimist nagu kõik teised. Jah, need lapsed vajavad suuremat tuge ning teistsuguseid tingimusi ja võimalusi, aga nad on lapsed nagu kõik teised. Kahtlemata pole lihtne pakkuda kõigile sobivaid lahendusi, kuid me usume, et hea tahe ja soov oma tööd südamega teha võimaldavad ka neil lastel ja nende peredel tunda end väärtustatu ja hoituna. Seisame selle eest, et iga omavalitsus võtaks kohustust erivajadusega lastele haridust pakkuda täie tõsidusega.
Pärnu Päikese Koolis toimunud hooldusõppe teema- ja inspiratsioonipäeval kõlanud mõtteid
Marju Trumsi, Pärnu Päikese Kooli direktor
Hooldusõpe paneb mõtlema enda suhtumise peale: kellest ja kuidas ma täna hoolin? Hooldusõpe ongi nagu hoolimise õpetus. Me kõik oleme ümbritsevate inimeste jaoks õpetajad igas mõttes. Hooldusõpe aitab mõista, kuidas kellestki hoolides saab ületada kõik piirangud, nii ühiskondlikud kui ka isiklikud. Hoolimine algab empaatiast ja kaastundest, mis on üldinimlik väärtus ning kus olulist rolli mängivad hoiakud ja suhtumine. Kõige tähtsam töös puudega lastega on armastus, millele lisanduvad kannatlikkus, mõistmine, heatahtlikkus. Tsiteerin Päikese Kooli hümni sõnu: „Iga lille sees on süda, hoia seda! Hoia seda aaret väikest, lase talle paista päikest.“
Liisi Puhk, lapsevanem
Meie lapsele väga meeldib koolis, ta läheb sinna alati rõõmsal meelel. Ta käib koolis teises omavalitsuses, mis ei ole küll tohutult kaugel, ja me saame ta iga päev sinna sõidutada, aga loomulikult oleks lihtsam, kui kool oleks kodule lähedal. See vähendaks oluliselt sõitmisele kuluvat aega, mida saaks millegi meeldivama või kasulikumaga sisustada. Ma ei taha olla üksnes oma lapse hooldaja, vaid ka palju muud, sealhulgas tööl käia. See lisab mu elule väärtust.
Elis Kaurson, lapsevanem
See, et ma saan käia tööl, on minu jaoks ellujäämistaktika. Ma ei saaks seda teha, kui oleksin ebakindel. Praegu ma tean, et meie laps on koolis hoitud. Saame viia lapse suure kindlustundega kooli ega pea muretsema, kuidas tal seal läheb. Kodulähedane kool ei ole luksuskaup, vaid lapse seisukohast väga oluline, eriti kui lapse tervis on kõikuv ja kunagi ei tea, milline päev on tulemas. Meie laste jaoks ei ole kaugeltki kõik päevad ühesugused. Mida mugavam ja väiksemat ajakulu nõudev on kodust kooli ja sealt tagasi jõudmine, seda parem lapsele.
Ain Saare, lapsevanem
Kool hooldusõppe pakkujana on perede jaoks ülioluline tugi. See annab kindluse, et vanemad saavad osaleda tööhõives ja võtta osa argielust. Kooli roll lapse toetajana on väga oluline, kuid me kõik oleme mures, mis saab meie lapsest pärast koolitee lõppu. Kas talle pakutakse inimväärseid kogemusi täis päevi kas päevakeskuses või ööpäevaringses hoius, kus ta on sarnaselt kooliga hoitud ja armastatud? Kas vanemad võivad olla kindlad, et nad ei pea muretsema lapse turvalisuse ja heaolu pärast? Julgen öelda, et see on praegu iga lapsevanema põhiküsimus. Praegu on terve hulk peresid, kellel ei ole oma last pärast kooli lõpetamist kuhugi viia. Laps jääb koju ja vähemalt üks vanematest peab samuti töölt koju jääma. On põletav küsimus, mis nendest lastest edasi saab?
Hooldusõppe teema- ja inspiratsioonipäeva salvestust saab järele vaadata siit:
Lisa kommentaar