Detsembris promoveeris Tartu Ülikool audoktoriks Ton de Jongi, keda seob Eestiga tihe teaduskoostöö. Mainekas teadlane pidas ka avaliku loengu uurimuslikust õppest ja jagas intervjuus mõtteid hariduse oleviku ja tuleviku teemal. 

Alustame algusest. Te olete olnud teadusega seotud juba palju aastaid. Mis viis teid esialgu kognitiiv- ja hariduspsühholoogia õppimiseni?

Ma alustasin oma õpinguid 1974. aastal Amsterdami Ülikoolis. Keskkoolis olin füüsikas ja matemaatikas „geenius“. 1970-ndad oli revolutsiooniline aeg, seega tegime alati vastupidi sellele, mida vanemad ja õpetajad tahtsid. Õppisin psühholoogiat ega tea täpselt, miks, kuid mind ei huvitanud kunagi nõustamise pool, vaid pigem kognitiivne ja loogiline mõtlemine.

Mind huvitas väga statistika ja metodoloogia. Magistritööks suundusin nendesse valdkondadesse, kuid mingil hetkel hakkas mul seal veidi igav, võib-olla ka inimeste tõttu. Siis avastasin uue hariduspsühholoogia suuna, mis kasutas samuti palju statistikat ja metodoloogiat.

Suundusin hariduspsühholoogiasse ja tegin kaks magistritööd – üks neist käsitles avatud küsimuste hindamist eksamitel ja seda, kuidas neid paremini hinnata. See hõlmas ka Cronbachi üldistusteooriat, mis oli tõeliselt sügav statistika.

Ma ei suuda teile praegu enam täpselt seletada, mis see oli, kuid tollal pakkus see mulle väga huvi. Liikusin metodoloogilisest lähenemisest haridusliku suunas. Elus juhtuvad asjad tihti juhuslikult: satud mingile positsioonile või avaneb mingi võimalus. Nii läks ka minu õpingutega.

Kas mäletate hetke, mil otsustasite teadlaseks hakata?

Ma ei ole kindel, kas oli mingi konkreetne hetk. Minu perekonnas ei hinnatud teaduse tegemist kuigi kõrgelt – mu vanemad olid lihtsad keskklassi inimesed. Ma arvan, et olin koos ühe nõbuga esimene meie suguvõsas, kes läks ülikooli. Teaduse suunas polnud otsest tõuget, aga olen sellest alati unistanud. Ei tea täpselt, kuidas ja miks see huvi tekkis, aga see oli olemas.

Millised on teie huvid hariduse vallas ja kuidas olete teaduses arenenud?

Mind on alati huvitanud mikrotasand, psühholoogiline tasand: mõtlemine, arutlemine, kuidas inimesed omandavad teadmisi ja kuidas neid arendavad, ning kõik tegurid, mis seda mõjutavad – eriti teadustes, kuna see oli minu algne huvi.

Oli õnn, et sain oma kaks huvi kombineerida. Kui lõpetasin õpingud 1970-ndate lõpus ja 80-ndate alguses, oli tööturu seis väga halb. Ülikoolidesse tööle saada polnud peaaegu üldse võimalik. Tundus, et võimalusi ei tulegi. Majandus oli kehvas seisus. Oli õnn, et Delfti ülikoolis oli väike osaajaga töökoht, mis keskendus teadustekstide loomisele õppimiseks.

Pärast aastat seda tööd sain kaheks aastaks koha Eindhovenis, mis keskendus probleemide lahendamisele füüsikas – taas minu kahe huvi kombinatsioon. Seejärel pikendati seda ametikohta ja sain teha doktoritöö. Elus on tihti nii, et õiges kohas õigel ajal olemine tundub juhusena, kuid asjad liiguvad nii, nagu nad liiguvad.

Oma karjääri jooksul olete juhtinud vähemalt 40 projekti. Millised on olnud kõige tähelepanuväärsemad või armastatumad?

Mul on vedanud, mitut suurt projekti on rahastatud. Hollandis ülikoolide rahast teaduse tegemiseks ei piisa – tuleb juurde hankida. See oli alati minu siht. Tihti olin projektide koordineerija.

Üks algusaegade projektidest oli SimQuesti tarkvara loomine 1990-ndate alguses. Projektil oli tegelikult teine nimi, kuid see tarkvara oli uurimispõhise õppe ja digitaalsete laborite eelkäija, mida nüüd teeme GoLabiga. Tol ajal polnud tehnoloogia nii arenenud, kuid idee toetada õppijaid küsimuspõhises õppes oli olemas.

Teine projekt, mida armastasin, oli ZAP (Zeer Actieve Psychologie – „Väga aktiivne psühholoogia“). See keskendus psühholoogiatudengite õppetöö elavdamisele interaktiivsete meetoditega. Lõime 60–70 väikest rakendust, mis käsitlesid mälu, visuaalseid illusioone, sotsiaalpsühholoogiat jms. See oli väga edukas ja kasutusel kõigis Hollandi ja Belgia ülikoolides.

Kuidas sai alguse koostöö Tartu Ülikooliga ja millised on olnud selle peamised suunad?

Mul on olnud nii palju kontakte, et mõnikord ma enam ei mäletagi, kuidas need tekkisid. Küsisin seda eile õhtusöögil Margus Pedaste käest. Tema ütles, et kutsus mind 2006. aastal oma väitekirja oponendiks. Olin nõus ja see oli aluseks Tartu kaasamisele mõningatesse EL-i projektidesse, mida ma koordineerisin. Ma ei mäleta, kelle algatusel see täpselt toimus, aga Margus rääkis, et kutsus mind siia ja see oli minu esimene kogemus Eestis.

Hollandis antakse väitekirja kaitsmisel umbes kolm minutit küsimuse esitamiseks ja kolm minutit vastuseks. Kaitsmine kestab kokku 45 minutit. Siin on ainult üks oponent ja protsess võib kesta nii kaua, kui vajalikuks peetakse. See oli täiesti teistsugune kogemus, aga väga meeldiv.

Teid promoveeriti Tartus audoktoriks. Mida see teie jaoks tähendab?

See ei olnud midagi, mille poole ma oleksin teadlikult püüelnud või mida oleksin varem ette kujutanud. See on minu jaoks suur au. Olen sellest tõeliselt liigutatud ja põnevil, kuidas see tseremoonia kulgeb. Olen elu jooksul saanud mitmesuguseid auhindu ja tunnustusi, aga see on midagi täiesti erilist. Hindan seda väga.

Milliseid soovitusi annaksite tulevastele õpetajatele, kes valmistuvad õpilasi õpetama?

See on väga keeruline küsimus ja sõltub haridustasemest, millele keskendutakse. Kuid üldiselt leian, et parimad teadmised on need, mida saab rakendada eri olukordades. Näiteks õppisin keskkoolis ladina keelt, mida iga päev küll ei kasuta, kuid mis andis mulle oskuse mõista keelestruktuure ja mõtlemismustreid.

Soovitan õpetajatel aidata õpilastel arendada oskusi ja teadmisi, mis aitavad neil igasugustes olukordades hakkama saada. Lisaks tehnoloogiliste tööriistade kasutamisele on oluline säilitada inimlik kontakt ja empaatia, sest õpetaja roll on jääda õpilase jaoks juhiks ja inspireerijaks.

Kuidas mõjutavad tehisintellekt ja haridustehnoloogia hariduse tulevikku, eriti uurimispõhist ja simulatsioonipõhist õppimist?

Ma jäin pensionile umbes aasta tagasi, kuigi töötasin ametlikult veel ühe aasta. Sellest oli veidi kahju, sest just siis hakkas tehisaru kiiresti arenema. Ma usun, et tehisintellektil on suur roll, pakkudes õpilastele tagasisidet, mida nad vajavad.

AI saab jälgida, mida õpilane veebis teeb – näiteks kuidas ta manipuleerib digitaalsete laboritega, täidab rakendusi või suhtleb teistega. Seda saab kasutada tagasiside andmiseks. Minu doktorant, kes kaitseb varsti oma doktoritööd, on loonud vestlusroboti, mis jälgib õpilaste dialoogi ja sekkub, kui vestlus ei ole konstruktiivne.

Tehisarul on palju potentsiaali, kuid on ka kitsaskohti, nagu privaatsuse küsimused ja algoritmide õiglane kujundamine. Kuigi see on põnev ja võimalusrohke valdkond, vajame siiski inimlikku faktorit. Õpetajad saavad AI abil andmeid koguda ja lahendusi pakkuda, kuid lõplik otsustamine ja suhtlus peab jääma inimesele.

Kas trükitud raamatud on juba ajalugu?

Kui pensionile läksin, ei saanud ma kõiki oma raamatuid koju kaasa võtta – osa neist oli mul olnud juba ülikooli ajast. Näiteks kogusin kõik oma säästud, et osta Lawrence Erlbaumi kognitiivse psühholoogia ja hariduse raamatuid. Mõned neist jätsin endale, aga enamik tuli ära anda.

Tänapäeval on õpilastel koolis enamasti sülearvutid, millega nad töötavad kogu päeva. Õpetajatel on digitaalsed tahvlid, kus kõik materjalid on olemas. Kuigi digitaalne maailm on mugav ja efektiivne, tunnen mõnikord nostalgiat traditsiooniliste raamatute ja paberi järele.

AI võib aidata ka näiteks õppija reflekteerimisel ja teadmiste rakendamisel. Minu arvates saab AI-st suurepärane tööriist, kuid õpetaja on tulevikus vajalikum kui kunagi varem – eriti empaatia ja inimsuhete tasandil.

---

Ton de Jong

• Ton de Jong on kognitiivse ja hariduspsühholoogia spetsialist, kes on omandanud hariduse Amsterdami Ülikoolis. Ta kaitses doktorikraadi Eindhoveni Tehnikaülikoolis, keskendudes füüsika probleemilahendusele ja teadmiste esitlemisele algajate õppijate seas. 
• Ton de Jong töötas Twente Ülikoolis õppetöö tehnoloogia professorina käitumisteaduste teaduskonnas. Varem on ta töötanud ka Delfti Tehnikaülikoolis, Amsterdami Ülikoolis ja Eindhoveni Tehnikaülikoolis. Aastatel 2001–2002 oli ta osaajaga professor Tübingeni Ülikooli teadmismeedia instituudis Saksamaal.
• Ton de Jong on avaldanud üle 100 teadusartikli ja enam kui 90 raamatupeatükki, sealhulgas kolm artiklit ajakirjas Science. Ta on olnud ajakirjade Instructional Science ja Journal of Engineering Education kaasautor ning kuulub mitmete teadusajakirjade toimetuskolleegiumidesse. Lisaks on ta AERA ja ISLS-i ning Academia Europaea liige. Ta on juhtinud mitmeid projekte, sealhulgas H2020 projekti Next-Lab. 
• Ton de Jongi teadustöö keskendub peamiselt uurimuslikule õppele, IKT kasutamisele hariduses, veebipõhistele laboritele ja tehnoloogia toetatud õppimisele.