Esmased andmed B-võõrkeele õppimisest 2024/2025. õa kinnitavad paar aastat tagasi alanud suundumust, et vene keele kõrval on mitmed teised võõrkeeled kanda kinnitanud. Õpilased on saanud keelevalikul varasemast rohkem kaasa rääkida ja kujunemas on mitmekesisemad õpiteed.

See aitab tagada, et ühiskonnas on eri keelte heal tasemel oskajaid, kellest sirguvad ehk ka nende keelte õpetajad, tõlkijad jt spetsialistid, kes aitavad meil suhelda ja vahendada eri riike ja kultuure ja vastupidi. Õpilase tasandil on oluline võimalus otsustada. Õpilasi huvitavad eri keeled ja kultuurid ning on positiivne, kui nende huvi leiab suurema väljundi. 

Vene keel on pikalt olnud kõige enam õpitud B-võõrkeel – selle osakaal teiste keelte kõrval oli aastaid 80% kandis. Kõrge protsent taandus sageli aga faktile, et muid B-võõrkeeli paljudes koolides valida ei saanud. Alates 2023/2024. õa peavad koolid B-võõrkeelega alustajatele pakkuma võimalust valida vähemalt kahe võõrkeele vahel. Sellega on teiste keelte võimalused paranenud.

Valikuvõimaluste laienemine on juba muutnud B-võõrkeelte jaotust. Põhiline muudatus on vene keele osakaalu vähenemine: kui eelmisel õppeaastal oli see 76%, siis 2024/2025. õa 70%. II kooliastmes, kus B-võõrkeelt õppima hakatakse, on need näitajad vene keele puhul vastavalt 58,6% ja 54,3%. Samas on vene keel endiselt ülekaalukalt kõige enam õpitav B-võõrkeel ning selle oskamist peetakse vajalikuks ja oluliseks.

Õppijaid on enim juurde saanud saksa, hispaania ja soome keel. Saksa keelt õpib sel õppeaastal B-võõrkeelena 14,5% õpilastest (II kooliastmes 19,4%), hispaania keelt 4,8% (II kooliastmes 9,8%) ja soome keelt 2,6% (II kooliastmes 4,5%). Viie aasta taguse ajaga võrreldes on saksa keel oma osakaalu suurendanud 50%, hispaania keel kogunisti kümne- ja soome keel kuuekordistanud. Tõusu taga ei ole vaid B-võõrkeele õppe reform. Need arvud peegeldavad koolide ja õpetajate järjepidevat tööd, samuti mitmekeelsuse edendamiseks tehtud laiemaid jõupingutusi.

Võrdlemisi samaks on jäänud inglise ja prantsuse keele osakaal: vastavalt 4,4 ja 2,7% (II kooliastmes 6,7 ja 4,1%). B-võõrkeelte õppimise tervikpildi moodustavad sel õppeaastal lisaks heebrea, rootsi, itaalia, jaapani, leedu, läti ja ukraina keel, ehkki mitmel juhul on tegemist vaid üksikute õppijatega.

B-võõrkeele õppe laiendamise võtmetegur on võõrkeeleõpetajate, sh kvalifitseeritud õpetajate olemasolu. Võõrkeeleõpetajatest on puudus nagu mitme teise aine õpetajatest, samuti on murekohaks kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate hulk. Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmetel vastab 2024/2025. õa kvalifikatsiooninõuetele 75% võõrkeeleõpetajatest. Võõrkeelte valikuvariantide laiendamise seisukohalt on roll sellelgi, et kuivõrd aastate jooksul on koolides õpetatud enamasti inglise ja vene keelt, kulub aega, et koolitada piisaval hulgal teiste võõrkeelte õpetajaid ning tekiks kindlustunne, et neid õpetajaid on koolis stabiilselt vaja. 

Võõrkeeleõpetajate puhul on julgustav nende vanuseline jaotus: käesoleval õppeaastal on kuni 49-aastaseid võõrkeeleõpetajaid 59%, üle 50-aastatseid 41% (võrdluseks: 2023/2024. õa olid üldhariduskoolide õpetajate puhul need arvud 49 ja 51%).

B-võõrkeele õppe laiendamise esimene aasta

2024. a kevadel palus Haridus- ja Teadusministeerium koolide tagasisidet B-võõrkeelte õppe reformile. Küsimustiku vastused täiendavad oluliselt andmeid, mida koondatakse EHIS-es, sest annavad vaate arvude taha. Oleme tänulikud kõigile koolidele, kes küsimustiku täitsid – tänu sellele kujunes põhjalik pilt enam kui 300 koolist, kaetud olid kõik maakonnad ja koolitüübid (munitsipaal-, era- ja riigikoolid). Uuringu raportiga saab tutvuda ministeeriumi kodulehel.

Küsimustiku vastused peegeldavad B-võõrkeele reformi jõulist rakendamist. Kahe õppeaasta võrdluses on oluliselt kasvanud nende koolide arv, kus pakuti õpilastele võimalust valida kahe B-võõrkeele vahel. Juurde tuli ka koole, kus valida sai kolme ja enama keele vahel.

Uuringus leidsid kinnitust mitmed eeldused. Näiteks see, et enam valikuvariante saavad pakkuda tiheasustusega piirkondade koolid, kus põhikool ja gümnaasium tegutsevad ühe asutusena. Samuti see, et oluline on õpilaste arv koolis – mida rohkem õpilasi, seda rohkem pakutavaid võõrkeeli. Piirkondliku erinevusena on oluline, kas tegemist on tihe- või hõreasustusega maakonnaga (erand on Kirde-Eesti, kus suur osa õpilasi õpib eesti keelt teise keelena ja on seega vabastatud B-võõrkeele õppimise kohustusest).

Kahe õppeaasta võrdluses on näha, et vene keele kõrvale on lisandunud teised võõrkeeled. Koolide tagasiside kinnitab tõsiasja, et võimalust õppida vene keelt pakutakse koolides endiselt laialdaselt: küsitlusele vastanud koolide seas on vene keele pakkumist isegi juurde tulnud. Küll aga on teised keeled suuremal määral pildile pääsenud ja konkureerivad aktiivsemalt samadele õpilastele. Reformi esimesel aastal lisandus koolide pakkumisse enim saksa, soome ja hispaania keelt.

Suurem osa koole märkis, et õpilased saavad vabalt valida, millist B-võõrkeelt nad õppida soovivad. Siiski on ligi veerandis koolidest kehtestatud miinimumarv (2–16) rühma avamiseks ning 13,6%-s koolidest langetavad õpilased konsensusliku valiku. 15,4% koolidest kombineeritakse valikualuseid, nt arvestatakse õpilaste valikuga gruppide täitumiseni. Eri alused rühmade avamiseks võivad tähendada, et koolide õppekavas pakutavad võõrkeeled õppimisarvudes alati otseselt ei peegeldu.

B-võõrkeele valikuvariantide laiendamine on koolidele olnud arvestatav ülesanne. Nõude rakendumise esimesed aastad ja 2024. a kevadel tehtud küsitlus osutavad, et ülesandega on suuresti edukalt toime tuldud. Ehkki reformiga kaasnes mitmeid murekohti, millega peab ka edaspidi eri tasandil tegelema, on oluline pidada silmas muudatuse eesmärki: tõsta õpilaste B-võõrkeele õppe motivatsiooni valikuvõimaluse pakkumise kaudu ning laiendada Eesti ühiskonnas kõneldavate võõrkeelte ampluaad.

Kokkuvõte ja järeldused

Koolid tõid välja vajaduse kvalifitseeritud võõrkeeleõpetajate järele. Õpetajaid koolitavad Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool ning õppida saab nii levinud (vene, saksa, prantsuse, soome) kui ka eksootilisemate keelte (hiina, jaapani, araabia) õpetajaks. Keeruline on meelitada õpetajaid tööle hõreasustusega piirkondadesse, kus tunnikoormus ja pakutav tasu ei pruugi (vähemalt esimestel aastatel) olla piisavalt motiveeriv.

Koolid ootavad riigilt täiendavat tuge B-võõrkeele valikute pakkumisel. Oodatakse nii täiendavaid ressursse, õppematerjale kui ka juhiseid. Samuti tuntakse muret keeleõppe järjepidevuse pärast, arvestades õpilaste ja õpetajate liikumist koolide ja piirkondade vahel.

Kohati on B-võõrkeele reformi tõlgendatud nii, et igale õpilasele peab tema (või lapsevanema) soovil võimaldama valitud keele õpet. See ei ole siiski muudatuse mõte ja koolidel on õigus oma õppekavas otsustada, milliseid võõrkeeli seal õppida saab ning missugused on rühmade avamise tingimused.

Küsitluses märgiti, et muu emakeelega õpilastele pakutakse vahel B-võõrkeeleks nende emakeelt. B-võõrkeele metoodika lähtub aga sellest, et keelt õpitakse võõrkeelena ja jõutakse alles gümnaasiumi lõpuks iseseisva keelekasutaja (B1) tasemeni. Muu emakeelega õpilastele saab pakkuda B-võõrkeele asemel oma emakeele ja kultuuri õpet ning toetada nii nende emakeele säilimist ja arengut.

Levinud on olukord, kus õpilased valivad B-võõrkeele vanemate keeleoskuse järgi, et vanem saaks neid õpingutes aidata. Ehkki kindlasti on vanema toest lapse keeleõppel palju abi, ei peaks see olema valiku alus. B-võõrkeel on tihti ainus õppeaine põhikooliõpilase õppekavas, mille puhul saab õpilane ise otsustada, mida ta õppida soovib. See annab talle väärtusliku autonoomia ja enesejuhtimisoskuse arengu kogemuse.

B-võõrkeele valikuvõimaluste laiendamisel on koolid leidnud abi koostööst. Koostööd tasub teha nii koolikogukonna (õpilaste, õpetajate, lapsevanemate) kui ka teiste koolide ja koolipidajaga. Lisaks võimaldab (ja alates 2025/2026. õa kohustab) põhikooli- ja gümnaasiumiseadus koolidel arvestada õpilaste õppimist mitteformaalõppes või teises haridusasutuses, kui sellega on kaetud kooli või individuaalse õppekava õpitulemused. Seega, kui õpilane õpib B-võõrkeelt näiteks keeltekoolis, saab kool seda tema õppekava läbimisel arvestada. Oluline on sel puhul kohe alguses kokku leppida oodatavad õpitulemused, nende hindamine ning see, mis juhtub, kui mõni osapool kokkuleppest kinni ei pea.