Vimkade viskamine on praktikas end tõestanud ja aitab rasket õppetööd veidi lõbusamaks muuta. Aga kui õppijal autonoomset motivatsiooni ei ole, võivad kõik õpetaja pingutused olla asjatu vaev.
Sel aastal tähistan ma õpetajaametiga kristallpulma. Seda tuletas mulle meelde hiljuti leitud tööleht aastast 2010, mille olin kokku klopsinud värskelt ülikoolist saadud didaktikateadmiste kompoti pealt. Olen teadlikult täiustanud oma metoodikapagasit ega teeks nüüd vist iial sellist materjali, oli isegi veidi piinlik, kui aus olla. Aga ma ei välista, et kui 2040. aastal inventuuri teen ja mõne koltunud töölehe sahtlipõhjast leian, tunnen taas piinlikkust.
Samas on hea meel tõdeda, et mingi areng on toimunud, vastupidi oleks ka eriti nadi olukord. Selle 15 aasta jooksul, mil olen igal nädalal klassi ees seisnud, olen katsetanud, kasutanud ja läinud kaasa mitmete õppemetoodikate ja haridustehnoloogiliste suundumustega, mida kuskil konverentsil, koolitusel, sotsiaalmeedias tutvustatud on. Nii mõnedki metoodilis-didaktilised trikid ja nipid, mis olen üles korjanud, on minu pagasis senini, mitmed olen pidanud üsna ruttu kõrvale heitma, sest need klassiruumis ei toimi.
Ma tahaks öelda, et nüüd lõpuks olen leidnud selles parimate praktikate ja teaduspõhisuse rägastikus enda käekirja ja stiili. Saksa keele õpetamisel on kaks asja, mida kasutan tulemuslikuma keeleõppe nimel oma tundides ikka ja jälle. Julgen väita, et need on toiminud tugevate alustaladena.
Känkimine ja tuupimine
Mäletan üsna selgelt ja väikese muigega aega, mil alustava õpetajana uskusin, et sõnavara õppimine treenib kõigi õpilaste mälu ja annab lõpuks mingi tulemuse. Ma ei väida, et sõnu ei tuleks eraldi õppida, kuid seda tuleb teha läbimõeldult ja eesmärgistatult, lastes õppematerjali ette antud korpuse sõelast läbi.
Keeleõppe kaugem eesmärk on lisaks pädevuste vormimisele mingi tase antud keeles. Päädib see eksami sooritamisega. Õpetajana on sellest väga raske korraks lahti lasta, võtta julgus ja vastutus, et vähem võib olla rohkem.
Kujutan ette pinget inglise keele õpetajatel, kelle õlule on jäänud riiklikult ette nähtud kohustuslik võõrkeeleeksam ja õppijate ettevalmistamine selleks katsumuseks. Kindlate lausete ja struktuuride drillimine eksamiks on samas midagi, mis tagab minu silmis edu just algajatele, sest mis sa sõnadega ikka teed, kui ei oska neid korrektselt ritta panna. Grammatika õppimine võiks olla intuitiivne nagu emakeelt omandades, õppeprotsessis parandatakse ja täiustatakse lõpuks nii vaid nüansse.
Reaalsuses on grammatika omandamine eraldiseisva üksusena aeganõudev protsess, mille juures õpetajana pean olema kannatlik ja leplik. Minu jaoks on chunking ehk känkimine end aastate jooksul tugevalt tõestanud. Känk on psühholoogias kasutatav mõiste: infoühik, mis kokku annab mõtestatud terviku.
„Aitab mängust, hakkame tuupima!“ oli ühe minu töötoa pealkiri Tartu haridusfestivalil. Seal keskendusin just sellele, kuidas tuleks õpetajana oma tundidesse mängude ja virvarri asemel tuua enam tõsist tööd ja suuremas mahus struktuuride, komplekssemate infoühikute õppimist, et korrektset lauseehitust ja grammatikat kinnistada. Olümpiaadide parandajana olen täheldanud, et tihti saab komistuskiviks eksimine ka lihtsamate grammatikareeglite vastu. Pole haruldane näide, kus sõnavara on kohati isegi rohkem kui B2-tasemel, kuid struktuurid, süntaks ja grammatika viitavad kinnistamata teadmistele A2-tasemel. Ka mängides võib selgeks saada, et eessõna mit nõuab saksa keeles enda järel Dativ’i käändes sõna või kuidas öelda saksa keeles „kooli“ ja „koolist“, kuid lõpuks tuleb ikka korrata, korrata ja korrata, drillida, vorme, nagu mit dem Hund, in der Schule või zum Arzt.
Ja muidugi mitte niisama, vaid kontekstis, suuliselt, kirjalikult ja igas teemas üha uuesti ja uuesti, et kinnistuks. Vajadusel kuus aastat järjest, vähemalt kaks korda nädalas. Känkide pidev kordamine, nimetagem seda siis pidevaks tuupimiseks, on korrektse keele üks alustalasid. Duolingo rakendus, millel on väidetavalt 500 miljonit kasutajat, kellest 37 miljonit on kuus korra aktiivsed, reklaamib end kui parimat viisi keelt õppida. Tasuta, lõbusalt ja efektiivselt. Tegelikult on kvaliteetne keeleõpe professionaali käe all aga tasuline, ajamahukas ja pingutust nõudev. Üks asi, mis rakenduse juures mulle esmapilgul siiski sümpaatne ja efektiivne tundub, ongi üksuste ehk mingil määral känkide õppimine ja pidev kordamine, enda vigade juurde naasmine. Nalja teeb aga sealsete lausete absurdsus. Näiteks võib rohelise öökulliga saksa keelt õppides osata selliseid lauseid, nagu „Minu vanaisal on 21 kartulit“ või „Ma ei armasta sind, ma armastan vaid majoneesi.“
Vimkaga ülesanded
Keelt saab tänapäeval õppida rakenduste abil, filme vaadates, lauldes ja tantsides. YouTube pakub võimalust isegi magades õppida, pane lihtsalt kümme tundi kestev helifail taustal käima ja – voilà, ärkad, osates suurepäraselt kõnelda Rootsis restoranis põdralihast ja hygge’st. Ise olen samuti suur häälitsuste ja liigutuste fänn ja alati valmis katsetama kõike, mis kohati tundub isegi tobe ja ajuvaba, sest siis tekib suurema tõenäosusega mingi mälestus, millele toetudes jõuab õppija teadmiseni, mis mul õpetajana selle absurdse tegevuse taha peidetud oli.
Maitse asi on valida endale sobiv stiil ja viis, kuid mulle pakub ikka veel pinget väikeste vimkade lisamine õppetöösse. Miks mitte panna eessõnade õpetamisel Olaf Scholz kappi, teha endast kui maailmakuulsast sebraratsutajast Vikipeedia libaleht või õpetada lihtminevikku käsi ja puusi liigutades. Mind on mõnes mõttes õnnistatud klounigeeniga, mis annab võimaluse katsetada valehäbita absurdseid, koomilisi ja mõnikord totrana tunduvaid nippe ja trikke.
Katsetamiseks on vaja kannatust ja piisavalt aega, mida B-võõrkeelel just kui palju ei ole, ja olgem ausad – kes õppijana tahab olla katsejänes. Ise sooviksin õppijana küll olla see, kes saab täisväärtusliku õppimiskogemuse, läbimõeldud ja teaduspõhise lähenemise professionaali käe all. Olen olnud õpetajana tihti dilemma ees, kas teha midagi, mis on väga ajamahukas ja sisutihe ning milleni jõuda on üsna keeruline, kui saaks minna lihtsamat teed ja jõuda ehk ikka kuhugi kohale. Vimkade viskamine on aga midagi, mis on end tõestanud ja muudab raske õppetöö ka veidi lõbusamaks.
Ma ei välista, et kui 2040. aastal inventuuri teen ja mõne koltunud töölehe sahtlipõhjast leian, tunnen piinlikkust, mis ehk jälle viitab arengule. Tõde on vist aga ka see, et õpetajana võime võimelda enda metoodikate ja õpivaraga nii palju, kui tahame, kuid kui õppijal pole autonoomset motivatsiooni, võib see kõik olla asjatu vaev ja minu eelnevalt kirjeldatud känkimine ja vimkade viskamine ei vii kuhugi.
Lisa kommentaar