Ajal, mil Eestis plaanitakse põhikoolides loobuda õpilaste käitumise ja hoolsuse kirjalikust hindamisest ning üha enam räägitakse vaimsest tervisest, õpimotivatsioonist ja vajadusest haridussüsteemi nüüdisajastada, tasub küsida, kas oleme õppimise muutnud liiga mugavaks.

Oleme ehk unustanud, et distsipliin ja vastutus käivad õppimise ja kasvamise juurde.

Näiteks Briti erakoolides suunatakse noori endale ise teed rajama sageli väga range korra ja kõrgete ootuste abil. Olen süsteemi omal nahal kogenud ning see on õpetanud mind vaatama haridusele teise nurga alt. Alustasin oma haridusteed Miina Härma Gümnaasiumis, kuid seejärel sain HMC akadeemilise stipendiumi ning kolisin Inglismaale, et jätkata õpinguid Brentwoodi erakoolis. Londoni lähistel Essexi krahvkonnas asuv kool on Suurbritannia vanimaid erakoole, mille ajalugu ulatub 1557. aastasse. Kontrast Eesti kooliga oli nii suur, et esimesel koolinädalal tabasin end korduvalt mõttelt, kuhu ma ometi sattunud olen.

Peatugem suurematel erinevustel. Koolis oli võimalik valida kolme õppekava vahel. Mina õppisin IB-õppes, kus tuli läbida kuus ainet ning osaleda kohustuslikul filosoofiakursusel. Teisteks valikuteks olid A-tasemed, mis tähendasid kolme aine süvitsi õppimist, või BTEC-õpe, mis keskendus ühele erialale – kas ärile või spordile. 

IB-õpe on rahvusvaheliste õpilaste seas populaarseim, kuna avab lihtsama tee välismaal ülikoolidesse kandideerimiseks. Minu kõrgema taseme aineteks olid globaalne poliitika, saksa keel ja kirjandus ning inglise keel ja kirjandus. Standardtaseme ainetena õppisin arvutiõpetust, matemaatikat ja psühholoogiat.

Peale selle oli nii poistel kui tüdrukutel igal nädalal kohustuslik sõjaline väljaõpe. Valida sai mere-, maa- või õhuväe suuna vahel või panustada ühiskondlikult kasulikku tegevusse. Ülekaalukalt populaarseimaks osutus sõjaline väljaõpe. Kaks aastat kestnud programm hõlmas nädalas kaht poolikut koolipäeva, mille käigus õppisime teooriat klassiruumis ning seejärel rakendasime õpitut kooli sõjaväelinnakus. Õppisime kamuflaažitehnikaid, sidepidamist, relvade käsitsemist, laskmist, navigatsiooni, ellujäämisoskusi, esmaabi, distsipliini jpm. Programmi läbimine oli oluline argument ülikooli kandideerimisel.

Õpetaja kui juhendaja 

Võrreldes Eesti haridussüsteemiga, kus rõhk on suuresti teadmiste kontrollimisel testide abil, keskendus Inglismaa süsteem analüüsi- ja kriitilise mõtlemise oskuse arendamisele. Brentwoodis nügiti õpilasi pidevalt mugavustsoonist välja ning julgustati ise lahendusi leidma. Õpetajad suunasid õpilasi õigele teele, esitades asjakohaseid küsimusi. Alati soovitati esmalt pöörduda kaasõpilaste poole ja kui nemadki ei osanud aidata, sekkus õpetaja. Õpetaja oli pigem juhendaja.

Õpitut käsitleti tervikuna, mitte eraldiseisvate ainetena. Filosoofiatunnis tõime näiteid poliitikast ja poliitikatunnis psühholoogiast. Ühtegi uut ideed ei käidud välja isoleeritult, vaid need asetati konteksti. See lähenemine nõudis ka õpetajatelt koostööd ja teadlikkust sellest, mida õpilased teistes ainetes õpivad.

Igas aines tuli kirjutada vabalt valitud teemal uurimistöö, samuti pidi sooritama 2–4 eksamit. IB reeglistik nägi ette, et kirjaliku lõputöö juhendajaga tohtis tagasiside eesmärgil kohtuda ainult kolm korda. Õnneks leidsid õpetajad loomingulisi viise piirangutest mööda hiilida. Näiteks kui õpetajal ei lubatud enam kirjalikult töid hinnata, võis ta neid siiski lugeda ja anda suulist tagasisidet, mille õpilane sai kirja panna. Kui tööd ei tohtinud enam isegi lugeda, võis õpetaja kuulata, kui õpilane talle selle ette luges. Tänu sellistele lahendustele suutsid paljud õpilased oma kirjalikud tööd viimistleda ideaalilähedaseks. Kuna kirjalik lõputöö moodustas märkimisväärse osa lõpuhindest, andis selle edukas sooritamine enesekindlust eksamitele vastu minna. Kuigi leidus ka õpetajaid, kes loomingulisele lähenemisele käe ette panid, soovis enamik, et õpilastel hästi läheks.

Samas kasutati ka ebatavalisi motiveerivaid meetodeid, näiteks loenduskella, mis näitas täpselt, kui palju päevi, tunde ja sekundeid oli eksamiteni jäänud. Ühel kooli aktusel öeldi isegi, et me ei pea õppima, vaja on ka inimesi, kes teevad tööd mitte pea, vaid kätega. Selline lähenemine võis tunduda provokatiivne, aga saavutas eesmärgi – õpilased võtsid õppimist tõsiselt ja innustasid üksteist. Kooli üldine akadeemiline tase oli väga kõrge.

Ei mingit e-kooli

Brentwoodi koolis puudus Stuudiumi või eKooli sarnane süsteem, mis talletaks jooksvalt hindeid. Õpetajad kirjutasid hinded üles oma päevikutesse ja kui õpilased soovisid neist ülevaadet, pidid nad need ise kirja panema. Tunnikontrolle ja kontrolltöid oli harva ning need ei olnud kuigi tähtsad – olid pigem õpilastele enda taseme hindamiseks. Kuigi hindamissüsteem oli vähem formaalne kui Eestis, korvas seda individuaalne tähelepanu igale õpilasele. Näiteks saksa ja inglise keele tundides oli iga kahe õpilase kohta üks õpetaja ja suuliselt õpiti keelt individuaalselt. Matemaatikatundides oli osalejaid rohkem, aga mitte üle seitsme. Sellises keskkonnas sai alati oma küsimustele vastused, kuigi õpetajad ei kiirustanud kohe appi.

Kui kirjalike tööde ja juhendamise reeglistik oli koolis mõnevõrra paindlik, siis muudes valdkondades valitses range kord. Kooli territooriumil oli rangelt keelatud telefone kasutada. Neid ei tohtinud kasutada isegi mitte vahetunnis. Kui õpetajad telefoni nägid, võeti see kohe ära ja tagastati alles päeva lõpus. Samuti ei tohtinud koolipäeva jooksul territooriumilt lahkuda, välja arvatud söögivahetunnil, mil võis minna kohvikusse või restorani. 

Keelatud oli tänaval seista või süüa. Koolivorm, millel ilutses suurelt koolivapp, pidi peegeldama asutuse väärikust. Kool rõhutas pidevalt, et õpilased esindavad seda ka väljaspool kooli. Brentwoodi mainet ei tohtinud mingil juhul rikkuda. Briti erakoolides on maine hoidmine lahutamatu osa haridusest, distsipliin, käitumisreeglid ja kooli esindamine peavad kasvatama noortes vastutustunnet ja tekitama uhkust oma kooli üle. 

Reeglite rikkumisele järgnes alati karistus. Iga väiksemgi komistus võis kaasa tuua pärast tunde jätmise, laupäevase kolme tunni pikkuse lisatöö või isegi koolist eemaldamise kogu nädalaks. Kõige sagedamini rikuti koolivormi kandmise reegleid. Tüdrukutel oli keelatud kanda meiki, ehteid või värvida küüsi. Poistel pidi habe olema aetud ja juuksed korrektsed. Põhikoolitüdrukud ei tohtinud kanda juukseid lahtiselt. Huvitaval kombel said tüdrukud alles 2021. aastal õiguse pükse kanda – enne seda oli kohustuslik seelik.

Karistusi jagati heldelt. Näiteks tundi hilinemine või kodutöö tegemata jätmine tähendas pärast tunde jätmist. Kool oli tellinud isegi eraldi bussi, et ka karistuse saanud õpilased koju jõuaksid. Minagi sain terve karistusepaketi omal nahal ära proovida. Mõne aja möödudes muutusid karistused aga rutiiniks. Iga rikkumise järel tuli allkirjastada dokument, milles lubati reegleid enam mitte rikkuda, kuid nädala pärast oldi jälle samas olukorras, vabandamas ja tõotamas, et see kord jääb viimaseks. Kui kooli juhtkonnalt saabus kutse vestlusele, teadis õpilane juba ette, et ees ootab peapesu.

Kummalisel kombel rõhutati koolis,  et õpilasi koheldakse kui täiskasvanuid ja õpetajatega võrdväärseid, kuid selline tunne tekkis harva. Vastutust oli küllaga – kooli maine hoidmine, noorematele õpilastele eeskujuks olemine ja paljud muud kohustused. 

Siiski oli rangete reeglite kõrval ka palju traditsioone, mis aitasid luua ühtsustunnet. Kord nädalas toimus aktus, kus direktor pidas kõne ja tõstis esile õpilaste kooliväliseid saavutusi. Seejärel rääkis üks kümnest õpilasesinduse liikmest mõnel aktuaalsel teemal. Iga kahe nädala tagant peeti kohustuslik kabeliteenistus, kus laulis koor ning loeti luuletusi. 

Meie kooli kirik oli tõeliselt uhke ning kabeliteenistused mõjusid ilusate ja rahulikena, kuigi need ei olnud mittekristlaste seas eriti populaarsed. Moslemid olid samuti kohustatud kabelisse tulema, kuid palvetamist neilt ei nõutud. Samuti ei lubatud neil kooli territooriumil kanda pearätti, sest see ei sobinud kokku koolivormiga. Igasugune eristumine oli pigem negatiivne.

Ranged reeglid ja traditsioonid võivad Eestist vaadates tunduda liialt piiravad, aga need peegeldavad Briti erakoolide pikka ajalugu ja püüdlust säilitada traditsioone ning identiteeti kiiresti muutuvas maailmas. Samas Eestis pööratakse suuremat rõhku individualismile ja progressiga kaasajooksmisele. See tekitab paratamatult küsimuse, kuidas leida tasakaal traditsioonide hoidmise ja modernse, kaasava hariduse vahel. 

Mulle on jäänud mulje, et Eesti riiklik hariduspoliitika püüab muuta eesti kooli aina nüüdisaegsemaks, vastasel juhul me justkui ei suudaks maailmaga sammu pidada. Praktikas tähendab see sageli seda, et õpilaselt nõutakse järjest vähem nii teadmisi kui ka vastutust, et teda stressist säästa. Praegu oleme PISA testides maailma tipus, aga kui kauaks? Kas me ikka vajame muutusi, mis langetavad latti järjest madalamale? Võin oma kogemusele tuginedes kinnitada, et kool ei pea olema meelelahutusasutus, mis hoiab õpilast püsivas naudinguseisundis. Vastupidi, Inglismaal leitakse endiselt, et distsipliini ja vastutuse õpetamine aitab elus hakkama saada. Äkki kehtib see seaduspära veel ka Eestis …

---

Hinded ja ülikooli astumine

Kahel korral aastas toimusid Inglismaal suuremad eksamid lõpueksamite vormis. Nende tulemuste põhjal prognoositi, milliste hinnetega õpilane võiks gümnaasiumi lõpetada. Prognoosid olid olulised, sest nende alusel sai selgeks, kuhu ülikooli kandideerida. Kandideerimisprotsessis valiti välja viis ülikooli ning esitati neile motivatsioonikiri koos ennustatud hinnetega. Ülikoolid pakkusid kohti õpilase hinnangulise taseme ja motivatsioonikirja põhjal. Kui koht oli saadud, tuli lõpueksamitel saada vastavad hinded, et õpinguid alustada. Kelle lõpptulemused olid prognoosidest madalamad, see ülikooli sisse ei saanud. 

Õpetajad püüdsid leida tasakaalu realistlike ja motiveerivate hinnete vahel. Liialt kõrgete hinnetega prognoosimine võis põhjustada pettumust, kui õpilane seatud ootusi ei täitnud. Samas tuli vältida liiga madalate hinnete prognoosimist, kuna see võis vähendada õpilaste võimalusi ülikoolikohta saada ning mõjutada kooli mainet. Õpetajatel oli sageli keeruline leida kesktee, mis arvestaks nii õpilaste kui ka kooli huve. 

Mina jätkasin haridusteed Londoni King’s College’is rahvusvaheliste suhete erialal. Brentwoodi koolist saadud haridus aitab nii ülikooli pääsemisele kui ka seal õppimisele kahtlemata palju kaasa.