Õpetaja karjäärimudel on tõepoolest palgaastmestiku poole kaldu. Haridustöötajate liidu kodulehel on reas alustav õpetaja, õpetaja, vanemõpetaja ja meisterõpetaja ning selle järgi peaks toimuma ka palgaarvestus, kus alustava ja „päris“ õpetaja tasu on sama, vanemõpetajal veidi ja meisterõpetajal kõige suurem. Mudel eeldab tõenäoliselt, et õpetajaks õppinu asub pärast ülikooli lõpetamist kohe koolis tööle ja töötab seal elu lõpuni. 

Kui palju aega on vaja, et ülikooli lõpetanud noor (või vana) jõuaks meisterõpetaja tasemeni? Kas see on mudel, mida peavad järgima kõik, ja kas inimesed, kes soovivad elus rohkem korda saata, üldse tohivad täiel määral üldharidusse panustada? Kas see mudel sobib ka neile, kes on õpetajaks õppinud rohkem kui kümme aastat tagasi?

Tõsi, õpetaja karjäär peaks algama õpetajaks õppimisest kõrgkoolis, kust saadakse algteadmised ja -oskused. Paraku ei kulge elukaar alati ülikoolist otse oodatud tööpostile, sest õppimine võtab aega ja korrektuure võivad teha nii isiklik elu kui ka põnevad väljakutsed akadeemilises sfääris. Põhiõpingutele võivad järgneda teadustöö ja doktoriõpingud. Pärast doktoriõpinguid ja ehk ka järeldoktorit osaletakse paaris, sageli viie aasta pikkustes projektides, sest noor tööjõud on hinnas. Edasi võib areng viia ülikooli õppejõu kohale või ka professoriks, kes korraldab ülikoolis õppetööd ja juhib teadusprojekte.

Aga kui see lõpeb ja teadlane kõrgkoolist lahkub, et alustada pereeluga kodukohas, jõuab ta sisuliselt tagasi algusse. Tagasiteed tavaliselt ei ole; teadus on tippsport, kus loevad publikatsioonid ja konkurents on tihe.

Uuringutest johtub, et ligi poolte teadlaste karjäär piirdub vähem kui kümne aastaga. Poola teadlaste analüüs on näidanud, et mõne teadlase karjäär kestab vaid paar aastat, kolmandikul viis aastat ja naised lahkuvad teadusest meestest sagedamini (ERR-i Novaator, „Uuring: ligi poolte teadlaste karjäär piirdub vähem kui kümne aastaga”). Karjääripöörde põhjuste hulgas on siirdumine tööstusse ja tööle asumine juhtivale kohale, aga ka palk, koht karjääriredelil ja perekondlikud põhjused. Need põhjused on laias laastus samad, mis sunnivad õpetajaid karjääri pöörama, lisaks läbipõlemine.

Kummaline tundub see, et kuigi haridus on väidetavalt teaduspõhine, ei arvesta praegune õpetaja kvalifikatsiooni-, karjääri- ja palgamudel üleüldse õpetajaks õppinu panusega teadusse ja sellest saadud kogemusega. Teaduslikku meetodit õpetavad koolis õpetajad, kes pole ise teadust teinud ega oska suhtuda kriitiliselt ei teooriatesse ega sellesse, mis teaduses tegelikult toimub. Teadust teinud õpetaja oleks justkui kvalifikatsiooni kaotanud, sest on liiga kaua õppinud, lisaks töötanud väljaspool üldhariduskooli (kõrgkoolis), teinud alusuuringuid, õpetanud ja osalenud konverentsidel ettekannetega kolleegidele haridus- ja teadussüsteemis – sealhulgas õpetajatele – ning avalikkuses.

Häda 2013. aastal vastu võetud seaduse rakendussättega, mis tühistab varasemad õpetajakvalifikatsioonid, on suur. Kohati jääb mulje, et tegemist on näpuveaga, sest seaduse põhitekstis on kõik kenasti paigas. Taheti ju neile, kes ilma kutseta sel ajal koolis töötasid, anda kvalifikatsioon, mõtlemata, et kutse kaotavad need kvalifitseerunud, kes parasjagu õpetajana ei töötanud, sest olid lapsega kodus, võtsid vaheaasta, osalesid kraadiõppes, teadustöös, avaldasid artikleid rahvusvahelistes teadusajakirjades.

Kõik toimus nii, et ei kõrgkoolide rektorid ega enne 2013. a lõpetanud saanud uue seaduse mõjust esiti midagi aru. Veel praegugi, kui õpetajate kvalifikatsioon seltskonnas teemaks tuleb, vaatab nii mõnigi üllatunult otsa ja imestab, kuidas on see võimalik.

Seda enam, et pärast 2013. aastat saadud kvalifikatsioonid kehtivad „elu lõpuni“.

Võrdõiguslikkuse printsiibi kohaselt peaksid ka nende kutsed, kes õppisid õpetajaks enne 2013. aastat, kehtima „elu lõpuni“, isegi kui nad vahepeal õpetajana töötada ei saanud. Paljud õpetajaks õppinud, kes on sattunud praktilistele ja tasuvatele elualadele, kooli tööle ei tule, kuid kui seljataga on aastaid kestnud teadlasekarjäär, tundub loogiline jätkata haridussüsteemis, et omandatud teadmised nooremale põlvkonnale edasi anda. 

Andmed ametioskuste ja kutsete kohta on kogutud SA Kutsekoda kutseregistrisse (asutatud aastal 2001, vastutav töötleja on haridus- ja teadusministeerium).

Andmebaas kajastab kutseid alates 2016. aastast. Varasemaid kutseid seal ei ole ja nagu ametkonnast väideti, ei ole need ka enam kehtivad. Kuna kutsete väljaandmise süsteem muutus, siis kehtivad vaid uute kutsestandardite alusel välja antavad kutsed. Nii ei leia ka mina andmebaasist enda nime, õpinguid ega kutset. Lihtsam kui varasemate kutsete andmebaasi kandmine oli ametkonna arvates nende tühistamine ja uute reeglite kehtestamine. Ehk et kogu aastatepikkune töö hariduse omandamisel ja teaduses kirjutati riiklikult mängleva kergusega korstnasse. Nagu oleks see vaid paber, elu igavene ja alati saab jälle otsast alata!

Õpetaja karjäärimudelis peab leiduma ruumi ka teadusele, eriti kui tegemist on aineõpetajaga, sest see süvendab aineteadmisi ja avardab silmaringi, mis on õpetajatöös oluline. Teaduse tegemisega ei saa õpetaja kvalifikatsioon katkeda ja teadmiste loojail on samuti ootuspärane üldhariduskoolis tööle asuda. On arutu raiskamine hakata uuesti õpetajaks õppima või kvalifikatsiooni taotlema olukorras, kus tegelikult ollakse kogu aeg õpetaja olnud. Doktorikraadiga õpetajad mõistavad haridussüsteemis ja koolis toimuvat liigagi hästi ja võivad seetõttu olla pinnuks silmas neile, kelle pingutused akadeemilisel karjääriredelil on jäänud tagasihoidlikuks. 

Ainus probleem, mis teaduses võib olla, erialast sõltuvalt, on suhtlemisoskus, mis teatavasti kujuneb suheldes. Kuid kui on olemas missioon ja kutsumus lastega töötada, arenevad needki oskused kiiresti, ilma vajaduseta teist korda õpetajaks õppida või uuesti kutset taotleda. Pealegi puudub magistrikraadiga või madalalamal hindajal pädevus otsustada doktorikraadiga diplomeeritud õpetaja üle.