Haridus- ja noorteamet (Harno) koostöös Haridus- ja Teaduministeeriumiga korraldas vestlusringi, mille fookuses olid tuleviku õppekavade arenduse eesmärgid ja ootused nende rakendamisele. Juttu tuli õppevara, testide ja eksamite tulevikuperspektiivist, tõhusate ja paindlike õpiteede pakkumisest ning sellest, milliseid võimalusi kujundame formaalse ja mitteformaalse õppe lõimimiseks.

Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni professori Margus Pedaste sõnul oli vestlusringi eesmärk saada aru, kuhu õppekavade arendus lähitulevikus liigub ja kuidas hakatakse arendama õppekava rakendamiseks vajalikku: õppevara, hindamisvahendeid ja paindlikke õpiteid.

„Hiljuti kaitses Tartu Ülikoolis oma doktoritöö Piret Viirpalu. Nägime, et meil on palju õppekavakindlaid õpetajaid, kes töötavad ikka samamoodi edasi, sõltumata õppekavade muutmisest,“ lausub Pedaste. „Kellele ja miks me siis neid muudame; nii alushariduses, üldhariduses kui ka kutsehariduses?“

Haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna juhataja Ülle Matsin vastab, et õppekava on selline dokument, mis peab olema elus. „Seda ei peaks kirjutama valmis ja siis aastateks ära unustama ja jätkama vanaviisi,“ sõnab ta.

Matsin ütleb, et praegu korraldame ümber keskhariduse rolli. „Me oleme võtnud vastu õppimiskohustuse, mida rakendatakse nende noorte puhul, kes lõpetavad põhikooli 2026. aastal,“ selgitab ta. „See tähendab, et nii üldharidus- kui kutseharidus kohtuvad keskhariduse sees. Kutsekeskharidus hakkab sisaldama üldhariduse osa senisest suuremal määral. Üldhariduse õppekava peab tulevikus olema selline, et seda saaks sobitada nii mitteformaalse hariduse kui ka kutsekeskharidusega. Igale kutseõppeasutusele jääb vabadus kutsehariduse kutseõppekavasid arendada.“

Matsin räägib, et formaalõppe ja mitteformaalõppe lõimimiseks luuakse eeldused õppimiskohustuse kehtestamise kaudu. „Me anname põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses selgema määratluse, kuidas ka üldhariduskoolid saavad arvestada varasemat õpi- ja töökogemust, nagu seda on tehtud kutse- ja kõrghariduses,“ räägib ta. 

„Kas näeme tulevikus, et õppekava võimaldab vähemalt gümnaasiumi tasemel käia tööl ja seda töökogemust arvestada ka õpitulemuste hindamisel? See on üks tuleviku õppekava lähteülesande ja põhimõtete kokkuleppimise koht. Uuringute kohaselt arendab tööampsude tegemine õppija enesekohaseid ja karjäärivaliku oskusi väga tõhusalt.“ 

Hindamine tuleb üle vaadata

Pedaste sõnul on Eestis hästi juurdunud nii-öelda hindamiskeskse õppekava rakendamine: me hindame ja vastutame õpetaja või haridusasutusena selle eest, et mingi tulemus on saavutatud. „Nüüdisaegsem vaade hindamisele on suunatud tuleviku eesmärkide seadmisele,“ tõdeb ta. „Kas tulevikus võiks olla niimoodi, et õppekavast kaob üldse kohustus hinnata lõpptulemust?“

Matsini sõnul on hindamise ümbermõtestamine kindlasti õppekava arenduse üks osa. „Arutame õpetajate ja haridusjuhtidega, mida ja mil viisil me üldse hindama peaksime,“ räägib ta. „Kas see on defineerimine, kus punktis õppija oma teekonnal parasjagu asub, või eeldame, et kõik peavad jõudma ühel ja samal hetkel ühte kohta välja? Kui me räägime õpiideede paljususest, peaksime pigem hindamise põhimõtted üle vaatama.“ 

Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi direktor Mari Roostik ütleb, et ennastjuhtiva õppija toetamine muutub tuleviku õppekava vaates palju avaramaks. „Saame igale koolinoorele luua personaalse õpitee,“ lausub ta. „Vaadata, et mitte keegi ei jääks märkamata ega tagaplaanile ning iga õppija saaks oma potentsiaali avada.“

Pedaste sõnul on enesejuhtimise pädevus ja õppijakesksuse rakendamiseks vajalik õpipädevus ühed üldpädevused, mis lepiti juba 2017. aastal nüüdisaegse õpikäsituse raamistikus kokku kesksete sihtidena. „Neid on uuritud ja arendatud nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis, välja on antud mitmeid raamatuid. Samas on ka teha veel palju,“ tõdeb ta.

Tallinna Ülikooli professori Eve Kikase sõnul on üldpädevused ehk võtmepädevused teadmised, oskused ja hoiakud, mida inimesel on vaja, et tulla hästi toime nii koolis, väljaspool kooli kui hiljem töökeskkonnas ja igapäevaelus. 

„Need oskused ja teadmised muutuvad,“ lausub ta. „Aga üks mis kindel on see, et need on seotud ühiskonna väärtussüsteemiga. Need on väärtused, mida tänapäeval ka Eesti ühiskonnas hinnatakse. Ilmselgelt peavad üldpädevused olema suunatud sellele, et arendada ennastjuhtivat õppijat, kes oleks võimeline koostööks. Ehk siis lisaks individuaalsele õppele ka koostöine õpe.“ 

Kikase sõnul on varasemalt õppekavades üldpädevuste all olnud kirjas konkreetsed oskused, mille loetelu on aastate jooksul pikenenud. „Tegelikult on võimalik üldpädevustele läheneda ka teisel moel: need on baasoskused maailmas hakkama saamiseks. Ennastjuhtiva õppija üldpädevusi tuleks mõtestada kognitiivsete võimete, motivatsiooni ja emotsioonide vaatepunktist. Uus õppekava arendus sinnapoole ka püüdleb ehk käsitleb baasoskusi, mitte ei loo uusi nimekirju pädevustest, mida peaks igas tunnis arendama ja mida keegi ei jõua teha. Õpilane ei õpi, kui tal ei ole motivatsiooni.“

Pedaste sõnul on motivatsioon ja emotsioonid ka pädevuse juures olulised. „Ehk pädevus ei ole ainult teadmised ja oskused, vaid ka hoiakud ja uskumused, mis on selle pädevusega seotud,“ lisab ta. „Kui ma oma pädevust kasutada ei taha, on selle omandamiseks kulutatud aeg maha visatud.“

Kikase sõnul on haridusteadlased loonud üldpädevuste hindamisvahendeid. „Me otsime näitajaid, mis aitaksid arendada õppijat ennastjuhtivaks, ennastväärtustavaks ja analüüsivaks inimeseks,“ selgitab ta. „Uurime ka seda, kuidas õpilased teadvustavad enda tegevust, tugevusi ja nõrkusi ning vastavalt sellele arendavad ennast. Juhendmaterjalid on Harno kodulehel. Ma rõhutaksin mõningaid olulisi asju. Hindamine iseenesest ei ole üldse oluline. Hinnata ei ole mõtet, kui hindamistulemustega midagi peale ei hakata. Uue projekti raames muudame olemasolevad hindamisvahendid täpsemaks.“

Uus õppekava vajab ühiskondlikku kokkulepet

Haridus- ja teadusministeeriumi nõuniku Riin Saadjärve sõnul ei saa oodata, et kooliteed alustab ennastjuhtiv õpilane, kellel on hästi kõrge sisemine motivatsioon õppida esmaspäevast reedeni. „Me peame leidma vahendid, kuidas õppijat toetada, et ta muutuks ennastjuhtivaks,“ selgitab Saadjärv. „Me ei saa ühegi õpilase puhul alla anda, vaid peame jätkuvalt proovima leida viise, mis talle sobivad. Me kõik liigume selles suunas, et õppijad saavutaksid õpitulemused endale sobival viisil. Proovime leida viise, kuidas õpetajat abistada, et ta saaks kasutada tehnoloogiat õppija personaalse õpitee suunamisel. Uus õppekava annab laiemad võimalused õpitulemust personaliseerida. Oma õpirajal on õpilasel paindlikkus liikuda endale sobival viisil, ja see, kuidas talle kõige paremini sobib, selgub ikkagi õppija ja õpetajainteraktsioonis. On hästi oluline mõelda, et tehnoloogia on seal ainult vahend, mitte otsustaja.“

Saadjärve sõnul on tehnoloogial selgelt roll ainult taustajõuna, mitte asjana iseeneses. „Seepärast on ka kogu meie suund, mis puudutab õppevara arendamist, suunatud toetama õppevara arendajaid, kes on ju meie aineeksperdid, meie õpetajad. Teadmised digitaalse õppevara loomise põhimõtetest peaks looma olukorra, kus digitaliseerimine annab õppevarale lisandväärtuse.“ 

Matsini sõnul tuleb hakata väärtustama õppimise protsessi ja viima hindamistegevusi läbi sellisel hetkel, kui sellest on kasu. „Kui me räägime õpiteede kujunemisest ja selle hindamisega vastavusse viimisest, siis lahendused peituvad eri distsipliinide lõimimises,“ selgitab ta. „Tuleb lasta õpilastel neid kombinatsioone valida. Tähtis on protsessi väärtustamine. See, et õpetajad näevad oma rolli pigem õppija kui selle distsipliini kaudu.“

Kas tulevikus võiks tunnistusel olla matemaatika asemel koostööoskuste hinne?

„Miks mitte,“ vastab Matsin. „Mina esitaks küll Eesti ühiskonnale väljakutse selles kokku leppida. Ühiskonnal on vaja, et õppija suudaks mõtestatult valida, lahendada probleeme ja teha koostööd.“ 

Saadjärve sõnul on meil vaja õppekava kui ühiskondlikku kokkulepet. „Sellest kokkuleppest tulenevalt peaksid meie kodanikud omama neid ja neid pädevusi selleks, et nad oleksid õnnelikud ja saaksid hästi hakkama nii kodus kui kui ka ühiskondlikus plaanis,“ selgitab ta. 

Matsini sõnul kestab üks õppekava arendamise tsükkel kümme aastat. „See pikkus ei peaks meid ära ehmatama,“ lisab ta. „Meil on selleks piisavalt aega, et me lepime üldosas kokku enne, kui me läheme sealt edasi täpsemale tasandile.“

Pedaste sõnul liigume uue programmi toel kokkuvõttes õppekava, õpiteede, hindamise ja õpianalüütika kaudu selles suunas, et õppijad saaks enam ennastjuhtivaks ja teeks tõhusamalt koostööd. „Ehk siis … tuleviku õppekava arendamine algab nüüd,“ lausub ta. „Lööme kõik selles kaasa ja ootame tulemusi juba lähiaastatel.“

Vestlusringi saab vaadata siit: