Kas meie õpetajad on iseseisva õppimise päevade korraldamiseks valmis? Aga õpilased ja nende vanemad? Mida ütlevad iseseisva õppimise päevade kohta meie seadused?
Iseseisva õppimise päevi korraldatakse paljudes koolides, aga seni on iseseisva õppimise kui õppevormi rakendamist reguleeritud üldhariduses liialt ebamääraselt (vt Ülle Matsini kommentaar). Näiteks kui teeme kooli päevakavas tundide ajad ringi ja toome sisse iseseisva õppimise, on lõppkokkuvõttes vaja õppemahud lähtuvalt riikliku õppekava kohustuslike õppeainete tundide arvust siiski kokku lugeda. Nutikad koolid on seda ka teinud.
Ülle Matsini sõnul on oluline, et iseseisev õpe oleks juhendatud, mis tähendab, et õppija õpiülesanne on eesmärgistatud, õppimine toetatud ning tagasisidestatud.
Miks nad seda teevad?
Eesti koolidest leiab palju iseseisva õppe rakendamise näiteid ja kogemusi. Pelgulinna Gümnaasiumis harjutatakse iseseisvalt õppimist 2010. aastast, mil hakati rakendama e-õppepäevi – õpilased töötasid kodus ja neile anti ülesandeid, mille lahendamine eeldas rohkem süvenemist kui tavapäraste koduste ülesannete tegemine.
COVID-i pandeemia ajal seisti silmitsi olukorraga, kus õppimine tuli täiesti koju kolida. „Meie jaoks see uus ega hirmutav kogemus enam polnud,“ meenutab Pelgulinna Gümnaasiumi õppejuht Tiina Tiit koroonapandeemia aega tagantjärele.
Pärast pandeemiat on iseseisvat õppimist rakendatud süsteemselt alates 5. klassist kord nädalas ja 1.–4. klassini üks kord seitsme nädala tagant.
Tiina Tiit ütleb, et kooli suur eesmärk on kujundada ennastjuhtivat õppijat. Selleks on oluline õpetada õpilastele õpioskusi ja võimaldada neid iseseisvalt rakendada. Ta kirjeldab iseõppimise juurutamist järgmiselt: „Esimeses klassis hakatakse õppima õpijuhiste järgi ja omandatakse järk-järgult õpioskused, mida harjutada ja rakendada. Õpilasi suunatakse rühmatöid tegema ja otsingumootoreid kasutama, kasutama omandatud õppimise võtteid iseseisvalt, õpetaja on sealjuures õlekõrs. Õpilased teavad, mida neilt oodatakse.“
Alates 4. klassist on tunniplaanis õppima õppimise tund, kus õpetatakse tõhusaid õpistrateegiaid ja õppimise teoreetilisi aluseid. „Et õpilane ei tunneks end iseseisva õppimise päeval vette visatuna, oleks nende strateegiatega juba tuttav ja suudaks läheneda õppimisele teadlikult.“
Õpilaste tagasiside põhjal on õppejuhi sõnul selgunud, et õpilased on hakanud iseseisva õppimise käigus aega paremini planeerima, õpivad eesmärgistatumalt ja teadlikumalt. „Õppimise puhul on oluline jõuda arusaamiseni, et õppeained on omavahel seotud. See ongi meie eesmärk,“ märgib õppejuht.
Ta nendib, et iseseisvat õppimist on rakendatud Eesti koolides ajast aega, selle praegune vorm on vana protsess uues kuues, aga oluline on, et seda osataks eesmärgistatult ja õppijat toetavalt korraldada.
Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumis on iseseisva õppimise päevad neljandat aastat. Need said reeglipäraseks pärast koroonat. Iseseisev õpe moodustab 20% kursuse mahust ja seda juhendab õpetaja. Direktor Merike Kaste toob välja kolm põhjust. Esiteks, pandeemia ajal lõid õpetajad tohutul hulgal iseseisva õppimise ülesandeid, võtsid kasutusele uusi õppekeskkondi ja -materjale; teiseks oli selgelt näha, et mõned õpilased iseseisvalt õppida ei osanud. Selle üle polnud ka imestada, sest me deklareerisime, et kujundame ennastjuhtivat õppijat, kuid õppekorralduses see ei kajastunud. Ja kolmandaks oli palju õpilasi, kellele sobis just iseseisvalt õppida.
„Iga aineõpetaja otsustab, millist osa materjalist käsitletakse kontakttunnis ja millist osa õpib õpilane iseseisvalt, et jõuda õppekavas kirjeldatud õpitulemusteni,“ selgitab direktor. „Seega võib iseseisev õpe olla nii uue osa omandamiseks kui ka mingi osa kordamiseks. Tähtis on, et õpetaja mõtestab, mida võib ja saab tema kursusel teha iseseisvalt ning mis vajab kontakttundi.“
Iseseisva õppimise tunni ülesanded võivad hõlmata ühte või mitut iseseisva õppimise tundi (projektid, muuseumikülastused jms) ja üldjuhul peab õpilane need sooritama enne järgmist kontakttundi. Iga kursuse algul kirjutab aineõpetaja Stuudiumisse õppeaine info uue kursuse kohta, kus on kirjas eesmärk, võtmetulemused ja nende hindamine. Iga kursuse esimeses tunnis selgitab aineõpetaja, millal peab iseseisva õppimise tunni ülesanded esitama, kuidas neid tagasisidestatakse ning mis on ülesannete eesmärk. Õpetaja tagasisidestab iseseisva õppimise õpitulemusi ja arvestab neid kokkuvõtval hindamisel. Iseseisva õppimise päeval saab õpilane küsimuste korral kontakteeruda õpetajaga Stuudiumi vahendusel.
See ei ole õpetajatele vaba päev
Leidub nii õpetajaid kui lastevanemaid, kelle arvates kasutavad koolid iseseisva õppimise päeva õpetajate töökoormuse vähendamiseks. Haridussotsioloog Jüri Ginter ei ole nõus arvamusega, et üleminek iseseisvale juhendatud õppimisele hoiab õpetaja aega kokku.
Pelgulinna Gümnaasiumi õppejuhi Tiina Tiidu selgitusel nõuab pikema õppeprotsessi ettevalmistamine õpetajalt ülesannete põhjalikku läbimõtlemist ning materjali ettevalmistamist ja läbitöötamist – see peab olema Pelgulinna koolis õpilasele seitsme nädala perspektiivis lahti kirjutatud. Kui õpetaja märkab või õpilane ise tunneb, et on iseseisvas töös toppama jäänud, saab ta õpetajaga veebis suhelda. Vajadusel kutsub õpetaja õpilase kooli, kus saab ta järjele aidata. „Õpetaja on õpilaste jaoks olemas ning toetab ja suunab protsessi,“ ütleb Tiina Tiit.
Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi direktor Merike Kaste tunnistab, et umbes 5% õpilasi ei tule iseõppimise päevadeks antud ülesannetega lõpuks ikkagi toime. Põhjused on erinevad: jonnist õpiraskusteni. „Pakume võimalust olla ka reedeti koolis õpetajate juures, lisaks tegutsevad õpilasnõustajad,“ ütleb ta.
Merike Kaste sõnul ei vähenda iseseisev õppimine õpetaja koormust, vastupidi, esimestel aastatel see isegi suurenes, sest tuli mõelda läbi, milliseid ülesandeid iseseisvalt õppida anda, otsida õppematerjali, katsetada ja muidugi tagasisidet anda – see kõik võtab algul palju aega. „Ka praegu ütlevad õpetajad, et nende tööaeg pole vähenenud, küll aga on muutunud tööaeg ja kohati ka tempo paindlikumaks,“ lisab Kaste.
Ülle Matsini sõnul tuleb iseseisva õppimise päevi kavandada nii, et õpetajad oleks õppijatele vajadusel kättesaadavad. Samuti peab õpilane saama soovi korral tulla iseseisvat ülesannet kooli lahendama.
Mida arvavad lastevanemad?
Ajakirjandusprofessor Halliki Harro-Loidi sõnul leidub vanemaid, kelle arvates tähendab iseseisev õppimine seda, et laps peab õppima üksi ja juhendamiseta. Sellised olukorrad viitavad tema sõnul olukorrale, kus kool ja õpetajad ei ole mõistnud juhendatud iseseisva õppimise tingimusi või osanud neid luua.
Pelgulinna Gümnaasiumi õppejuhi Tiina Tiidu sõnul on koolis kogutud tagasiside põhjal selgunud, et enamik lastevanemad pooldab iseseisva õppimise päevi. Aga vanemad ise on õppinud teise süsteemi järgi ja nende teadlikkust tuleb tõsta. „Kodu ja kooli ühtne arusaam ja vastastikune toetamine lastevanemate kooli kaudu muudab õpilaste õppimise teadlikumaks ja iseseisvad õppimise harjumused toetavad oskust mõtestatult õppida,“ lisab ta.
Tartu Forseliuse Kooli õppejuht Kristi Mumm nendib, et neil on koolis 640 õpilast, kelle vanemate seas on ka neid, kellele see õppevorm ei sobi, aga paljudele just sobib. Õpilaste puhul kehtib individuaalne lähenemine ja toevajadusega lapsed saavad töötada iseõppepäeval kooli raamatukogus. Vanemad on soovinud küll, et ülesanded eelmisel päeval üles pandaks – siis saab need õhtul lastega koos üle vaadata ja järgmisel päeval tegutseb laps iseseisvalt.
Merike Kasteütleb, et K. J. Petersoni koolis on pööratud peamiselt tähelepanu õpilastele selgitamisele, miks me iseseisva õppimise päevi korraldame, millised on ülesanded, kuidas neid tagasisidestatakse ning mil moel tulemusi arvesse võetakse. Teine pool on järjekindlus, kõik peavad lisaks ühisele arusaamisele ka reeglitest ühtemoodi kinni pidama. Ning kolmandaks on teineteise tugi – kui lapsevanematest keegi ka kahtleb valitud õppekorralduses, siis koolipere liikmed on toetavad ning selgitavad lisaks juhtkonnale ja õpetajatele, miks nemad enda valikutega rahul on ja mida teha teisiti.
KOMMENTAAR
Jüri Ginter, jurist ja sotsioloog:
juhendama peab nii õpetajaid kui õpilasi
Kahjuks on meie koolides palju näiteid, kus e-õpe tekitab stressi nii õpilastele kui ka nende vanematele. Näiteks antakse õpilastele ülesanne, millele vastamiseks tuleb kasutada õpikut, mida õpilasel ei ole. Vähe abi on viitest, et vastuse leiab tabelist 2.6, kui ei ole teada, millise aasta õpikus selline tabel leidub. Sellisel juhul võiks jätta õpilasele võimaluse vastus guugeldada. Samas peab õpetaja eelnevalt veenduma, kas selle ülesande vastus on üldse Google’ist või tehisaru abil leitav. Seega ei piisa lihtsalt töövihiku ülesande numbri andmisest.
Võtmesõna on juhendamine
Õpilast peab hakkama juhendama juba klassitunnis, kus õpetaja annab sobiva ülesande ning õpetab seda lahendama. Alates teisest klassist võib anda ka koduseid ülesandeid, kuid ka siis on eeldus, et õpetaja selgitab eelnevalt, kuidas neid teha. Näiteks kuidas uusi sõnu õppida, luuletus meelde jätta jne.
Õpioskusi peab õpetama järjepidevalt, õpetajad peaksid veenduma, et õpilased on aru saanud ja kasutavad tema soovitusi. Lihtsamaks teeb selle lapsevanemate kaasamine: lapsevanemad saavad jälgida, kas lapsed õpivad õigesti. Selleks tuleb aga ka lapsevanematele õpioskuseid õpetada, kuna varem pole seda tehtud ja paljud lapsevanemad on ise valesti õppinud.
Väga oluline on ülesande sõnastus, eriti kui õpetajalt ei saa täiendavalt küsida. Näiteks ülesandega „Kirjuta antud sõnadest jutt, võid mõelda tegelasi juurde“ on kohusetundlik õpilane ummikus, kui antud sõnade juures ei ole sidesõnu jne. Ta ei julge ise sõnu juurde võtta, lähtub rangelt juhendist. Korrektne sõnastus oleks: „Kirjuta kõiki antud sõnu kasutades jutt, võid mõelda tegelasi juurde ja kasutada ka teisi sõnu.“ Nimisõnu võiks lubada käänata ja tegusõnu pöörata. Teise klassi lapsele ei ole see iseenesest mõistetav – tal puudub kogemuste pagas.
Halvasti sõnastatud ülesanne jääb täitmata, kui õpilast ei ole julgustatud õpetajalt täiendavaid küsimusi küsima ning stressi tõttu on raskendatud ka teiste ülesannete täitmine.
Samuti on tähtis õpilastele selgitada, kuidas nad peaksid oma päeva planeerima, nii et õppimine vahelduks aktiivse kehalise tegevusega, ning millal täita süvenemist eeldavaid ülesandeid.
Õpilasele ja lastevanematele tuleb selgitada eesmärki
Iseseisva õppimise või e-õppepäev ei ole õpilaste karistamine ega koolimajast eemale saamine (selline mulje jääb, kui põhjenduseks tuuakse õpetajate koolitamine vms). Oluline on harjutada iseseisvalt õppimist. Üleliigne on rõhutada, et ülesannete sisu ja maht peavad olema ea- ja võimetekohased ning nende lahendamine ei peaks eeldama lapsevanemate aktiivset panust.
Kui kõik see on tehtud, alles siis saab hakata e-õppepäevi korraldama.
Halliki Harro-Loit (ÕpL, 21.01) märgib õigesti, et iseseisva õppimise puhul tuleks muuta ka hindamist, sest kui õpilase motiiviks jääks iseseisval õppimisel vaid hinne, kirjutab ta suure tõenäosusega teiste pealt maha. Paremal juhul jagavad õpilased omavahel töö ära, sel juhul areneb vähemalt nende koostööoskus.
Ülesanne olgu õpilastele tähenduslik ning omandatud teadmisi ja oskusi peaksid nad saama tulevikus kasutada. Selliste ülesannete koostamine on õpetajatele täiendav ülesanne. Seega ei ole ma nõus arvamusega, et üleminek iseseisvale juhendatud õppimisele hoiab õpetaja aega kokku. Vähemalt üleminekuperioodil, kus me praegu oleme, mitte.
Kui need sammud on tehtud, siis saab iseseisvat juhendatud õppimist kasutada mitte üksnes kordamiseks, vaid ka uue materjali omandamiseks. See oli võimalik juba 60 aastat tagasi, kui minu matemaatikaõpetaja oli Igor Holts. Ma ei mäleta, et ta oleks mulle üldse midagi õpetanud. Ta andis mulle vaid pidevalt ülesandeid, mida ma iseseisvalt lahendasin ajal, mil õpetaja teistele midagi tahvli ees seletas. Selle tulemusena jagasin ma vabariigi matemaatikaolümpiaadil esimest kohta.
MINISTEERIUMI KOMMENTAAR
Kuidas kavandada iseseisvat õppimist?
Ülle Matsin, Haridus- ja Teadusministeeriumi üldhariduspoliitika juht:
Koolidel on olnud keeruline välja töötada õiguslikult korrektset lahendust iseseisva õppimise rakendamiseks. Riik on astunud samme olukorra parandamiseks.
Põhikooli riiklik õppekava sõnastab paragrahvis 5, et õpilane on õppeprotsessis aktiivne osaleja, kes võtab võimetekohaselt osa oma õppimise eesmärgistamisest, õpib iseseisvalt ja koos kaaslastega, õpib oma kaaslasi ja ennast hindama ning oma õppimist analüüsima ja juhtima.
Üldhariduskooli õppekorralduse ja õppesisu ümberkorraldamise algatused leiavad alati ühiskonnas aktiivset vastukaja. Agar arutelu saab toimuda ka iseseisva õppimise kasulikkuse teemal, sest õpetaja roll selle õppevormi rakendamisel muutub.
Haridust reguleerivad õigusaktid püsivad üsna inertsed. Selle põhjus on peidus ühiskonna uskumustes, mida ja kuidas tuleb koolis õppida. Poliitikat ei saa hariduses kujundada siiski puhta jõuga, sest rakendajad peavad tulema ideedega kaasa ja need ellu viima.
Juba rohkem kui kümne aasta eest seadsime „Eesti elukestva õppe strateegias 2020“ eesmärgiks õpikäsituse muutumise hariduses, sest koolil tuleb kohaneda teisenenud ühiskonna ja töömaailma ootustega ning tehnoloogiliste arengutega. Senisest olulisemaks on muutunud ainetevahelised ja aineid läbivad oskused, nagu kommunikatsiooni- ja koostööoskused, oskus teadmisi kriitiliselt valida ja kasutada ning teha informeeritud otsuseid, suutlikkus töötada mitmesugustes keskkondades ja koos teiste valdkondade esindajatega. Ometigi, nii uuringute raportites kui ka tulemusaruannetes jõutakse tõdemusele, et nüüdisaegne õpikäsitus ei ole Eesti koolides veel laialdaselt rakendunud, kuigi liikumine selles suunas on andmetes tuvastatav.
Nii me kõigumegi oma hariduses mineviku ja tuleviku vahel. Ühe jalaga oleme kinni industriaalühiskonnast pärit arusaamades ja teise jalaga oleme astunud muutunud maailma, mis pakub hoopis uusi lahendusi, mida ja kuidas koolis tehakse. Iseseisva õppimise suutlikkus on oluline tulevikuoskus ja selle kujundamiseks peab koolis olema kindlasti selge koht ja korraldus.
Meil on täna mure, et iseseisva õppimise korraldamise õiguslikku alust tuleb koolil seaduste ja määruste ridade vahelt välja lugeda. Keelatud see justkui ei ole, aga rakendamiseks vajalik koolipoolne selge reguleerimine eeldab keerukate õigusaktide tõlgendamist. Seetõttu on koolidel raske välja töötada õiguslikult korrektset lahendust iseseisva õppimise rakendamiseks. Riik on siin astunud samme olukorra parandamiseks.
Iseseisva õppimise rakendamist peab riiklikes õigusaktides selgelt määratlema ja toetama. Kooli ülesanded on reguleeritud koolitüübipõhistes seadustes ehk vastavalt kutseõppeasutuse seaduses ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. Võib öelda, et üldhariduskoolide õppekorraldus on kutseõppeasutuste omast mõneti maha jäänud. Kutsehariduses on reguleeritud õppija õpitulemuse saavutamiseks vajalik hinnanguline aeg, üldhariduses aga reguleeritakse õppetundide arvu. Kutseõppeasutuse seaduse paragrahv 26 sätestab õppemahu arvestusühikuna arvestuspunkti, mis näitab õppekava õpiväljundite saavutamiseks kuluvat hinnangulist õpilase töö mahtu. Paragrahvi 28 lõige 2 ütleb, et „statsionaarse õppe puhul moodustab õpilase iseseisev töö vähem kui poole õppekavajärgsest õpingute mahust“. Selle kahe sätte põhjal kavandavad kõik kutseõppeasutused juba täna oma õppetööd nii auditoorse, iseseisva kui praktilise õppena. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahvis 22 määratletakse, et statsionaarses õppes on kooli poolt juhendatud tegevusel suurem osakaal kui iseseisval õppimisel, kuid reguleeritakse lisaks ka seda et õpe peab toimuma juhendatud õppena õpilaste ja õpetaja ühes õpperuumis viibimisel ning riiklik õppekava annab selleks ette kohustusliku tundide arvu.
Õppimiskohustuse kehtestamisega muudame juhendatud õppe regulatsiooni ajakohasemaks. Seni oli põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahvis 24, mis reguleerib õppeaastat, lõikes 5 toodud, et „juhendatud õpe on kooli määratud viisil toimuv õpe, näiteks loeng, individuaaltund, konsultatsioon, e-õpe ja õppekäik, mis on suunatud teadmiste ja oskuste omandamisele ning toimub õppekeskkonnas, milles osalevad nii õpilane kui ka õpetaja“. Lause teises pooles on sellisel kujul tegelikult piiratud iseseisva õppimise kui õppevormi rakendamist. See tuli teravalt ilmsiks COVID-i ajal, kui koolid, kes rakendasid iseseisvat õppimist õppevormina, sattusid kriitika alla, kuna antud sätte olemasolu seaduses oli võimalik tõlgendada viisil, justkui peaksid kõik tunnid toimuma õpetaja antud videotundidena. Seetõttu tuli riigil toona välja töötada eraldi distantsõppe juhised.
Õppimiskohustuse kehtestamine tõi iseseisva õppimise reguleerimise uuesti päevakorrale, sest õppija võimalus eri moel õppida ja kooli võimalus omakorda neid õppimise viise päevakavas pakkuda muutub aktuaalsemaks. Alates 2025/2026. õppeaastast jääb põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahvi 24 lõikest 5 välja tekst: „toimub õppekeskkonnas, milles osalevad nii õpilane kui ka õpetaja“. Juhendatud õppe mõiste hõlmab ka edaspidi kõiki õppe läbiviimise võimalusi, mida seadus näidetena loetleb. Avatud loetelu võimaldab iseseisva õppimise siia alla lugeda.
Et seni on sõnastatud säte õpilase ja õpetaja samaaegse õppekeskkonnas osalemise kohta, on olnud liigne täpsustus ja piiranud koole iseseisva õppe rakendamisel. Õpetaja ja õpilaste ühes ruumis viibimine ei ole juhendatud õppe eeltingimus, mida eraldiseisvana välja tuua.
Iseseisva õppimise korraldamist puudutavad ka õppeainete ja kursuste mahud. Praegu kehtivas õigusruumis on koolidel küll võimalik kirjeldada õppekorraldust ja õpilase õppekoormuse arvestamise aluseid oma kooli eripärast lähtuvalt, kuid seda võimalust kasutatakse vähe. Üks põhjus: puudub üheselt mõistetav alus õppemahu ümberarvestamiseks. Õppimiskohustuse kehtestamise käigus lõi riik siin selgema lahenduse gümnaasiumide jaoks. Riik annab edaspidi põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahvi 25 lõikes 3 täiendava aluse õpilase õppekoormuse kirjeldamiseks arvestus- või ainepunktide süsteemis, mida kasutatakse kutse- või kõrghariduses. See tagab eri haridusliikide paindlikuma koostöö ja lihtsustab õpilase liikumist eri õpiteede vahel.
Küll aga peab nii gümnaasiumis kui põhikoolis endiselt arvestama sellega, et kursuste ja õppeainete kohustuslik maht riiklikes õppekavades jääb samaks. Iseseisva õppimise kavandamisel tuleb õppimisele kuluvat aega arvestada nii, et see oleks kasutatav piisava intensiivsusega, kuid arvestaks ka võimalike tõrgetega, kus õppija võib vajada täiendavat juhendamist. Seetõttu ei ole õige kavandada iseseisva õppimise päevi nii, et õpetajad pole õppijatele vajadusel kättesaadavad (näiteks on kõik õpetajad ära koolitusel). Samuti peab vältima olukorda, kus õpilane ei saa tulla iseseisvat ülesannet lahendama kooli.
Iseseisva õppimise ümbermõtestamine õppetöö osana eeldab, et kõik õpetajad teadvustavad iseseisva õppimise kui õppevormi olulisust ja rakendavad seda viisil, kus iseseisev õppija on piisavalt juhendatud ja tagasisidestatud. Siin aitab hinnata olukorda lihtne test: kui õpilaste endi kõnepruugis on iseseisva õppimise päev justkui vaba päev, siis tasub selle korraldamine uuesti läbi mõelda.
Samal teemal:
Lisa kommentaar