Riigikogu kultuurikomisjoni liige Liina Kersna ütleb, et õpetajad, nii nagu teisedki töötajad, ei peaks tegema tasustamata lisatööd. „Õpetaja allkirjastab töölepingu oma tööandjaga,“ lausub endine haridusminister. „Kui tööleping on sõlmitud õpetaja reaalset töömahtu mitte arvestades, siis on vaja leping uuesti avada.“

Kersna (Reformierakond) sõnul on haridus- ja teadusministeerium mitme kohaliku omavalitsusega katsetanud õpetajate palgamudelit, mis ei lähtu üksnes kontakttundide arvust. „Soovitan seda teha ka Tallinna linnal, et õpetajate reaalne töö saaks tasustatud,“ lisab ta.

Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Heljo Pikhof (SDE) ütleb, et toetab igati sellist ideekorjet, mis annab täiendavaid andmeid õpetajate reaalsest töökoormusest. „Soovitan korraldada koolides ka ühiseid ajurünnakuid, kus õpetajad saavad jagada kogemusi ja leida viise, kuidas paremini üldtööaja raamidesse mahtuda,“ avaldab ta arvamust õpetaja Martin Saare sotsiaalmeedias algatatud ideekorje kohta, kuidas vähendada tasustamata ületunnitööd. „Täiskoormusega õpetaja nädala töö peaks mahtuma 35 tunni sisse (üldtööaeg), tegelikult on see aga 45–50 tundi.“

Pikhof ütleb, et eriti alustavatele õpetajatele on sellistel kohtumistel saadud soovitused väga väärtuslikud. „Samuti peavad kooli jaoks olulised tööülesanded olema tasustatud, koolidele on eraldatud 20% töötasu diferentseerimiseks,“ sõnab ta. „Diferentseerimisfond võimaldab koolijuhtidel paindlikult reguleerida õpetajate töötasu vastavalt nende kvalifikatsioonile, täiendavatele ülesannetele ja kooli vajadustele.“

Riigikogu kultuurikomisjoni aseesimeesTõnis Lukas (Isamaa) ütleb, et mõistagi oleks õiglasem jagada õpetajate koormus nii, et kellelegi ei kujuneks see liiga suureks. „Klassid ei peaks ka olema nii suured, nagu need Tallinnas tihti on,“ lausub ta. „Kui aga teisiti ei saa, tuleb õpetajate seadusest tulenevaga võrreldes suurenenud koormuse tekitanud tegevused lisatasustada.“

Lukase sõnul tuleks igasugune muu lahendus õpilaste arvelt, millega ei saa rahul olla. „Olen nõus, et kui riigi piisava rahastuse puudumisel ei leita koolis lahendust lisategevuste rahastamiseks, saab mõnevõrra vähendada tagasisidestamise mahtu, vältides pikki kirjalikke kommentaare, ja rohkem analüüsida töid klassiruumis,“ lausub ta. „Vähendataks ka individuaalseid konsultatsioone, suheldes õpilastega vaid konkreetsetel aegadel. Kahaneks järeltööde tegemise võimalus, millest tuleb nii õpilasi kui nende vanemaid teavitada.“

Lukas ütleb, et kool peaks vähendama õpetajate komisjonides, nõukogudes ja töörühmades osalemise koormust. „Kuna õpetaja on eelkõige ikkagi õpetaja ja õpilaste käekäik on talle tähtis, siis loodan, et iga liigutust või kontakti reaalajas hinnastama ja mõõtma ei hakata,“ sõnab ta. „Normaalse töökeskkonna säilitamise eeldus on, et õpetajate esindajad ja riik sõlmivad korraliku kokkuleppe, milles õpetajate töö koolis seisneb, ja seda tasustatakse piisaval määral. Selleks tuleb valitsusel täita oma lubadus tõsta õpetajate palgaalammäär vähemalt 120%-ni Eesti keskmise palgaga võrreldes ning suurendada riigi rahastatud ja lisatasustamiseks kasutatavat diferentseerimisfondi 25%-ni palgafondist.“

Lukase sõnul ei piisa õpetajate töö tasustamise probleemi lahendamiseks sellest, kui piirata palgatõusu ainult õpetajate karjäärimudeli sisseseadmisega, nagu valitsuse plaanist praegu paistab. „Kuigi karjäärimudeli kokkulepet ma põhimõtteliselt toetan, tõstaks see palka vaid väiksemal osal õpetajatest ega lahenda praeguses versioonis kindlasti õpetajate järelkasvu küsimust. Lahenduse olulisim osa on siiski valitsuse lubatud üldine palgatõus,“ tõdeb ta kokkuvõtteks.

Riigikogu kultuurikomisjoni liige Vadim Belobrovtsev (Keskerakond) ütleb, etõpetajaMartin Saare initsieeritud ideekorje on igati mõistlik ja vajalik samm, kuna see toob esile õpetajate tegeliku töökoormuse ning aitab leida viise, kuidas ületöötamist vähendada. 

„Samas näitab see, et õpetajad on sunnitud oma töötingimuste parandamiseks ise lahendusi otsima, kuigi selle probleemiga peaks tegelema haridusministeerium,“ lausub ta. „Mis puudutab ületunnitööd, siis see ei tohi olla norm – isegi tasustatud tundide osas, rääkimata tasustamata tööst. Kui õpetajad töötavad nädalas järjepidevalt 50 tundi või rohkem, võib see kahjustada antava hariduse kvaliteeti ja viib vältimatult läbipõlemiseni; kui aga samal ajal saavad õpetajad tasu vaid 35 töötunni eest, on see lisaks ka ebaõiglane ning viib õpetaja elukutse atraktiivsuse languseni.“ 

Tööülesannete määramise aeg on möödas

Belobrovtsevi sõnul on haridus ühiskonna üks olulisimaid alustalasid ning kui selle kvaliteeti tagatakse õpetajate isikliku aja ja tervise arvelt, on see tõsine mure.

„Samal ajal on selge, et õpetaja praeguse palga juures on pedagoogid valmis ennast üle koormama, kui lisatundide ja muu lisatöö eest juurde makstakse,“ lausub ta. „Aga ka see olukord ei ole õige – õpetaja töö peab olema väärikalt ja korralikult tasustatud, et ta ei peaks pidevalt mõtlema, kus ja kuidas lisaraha teenida, et ots otsaga välja tulla.“

Belobrovtsevi sõnul on muudatusi kindlasti vaja. „Võimalikud lahendused võiksid olla tööaja ja ülesannete parem juhtimine, et õpetajad ei peaks tegema tasustamata lisatööd,“ pakub ta. „Õpetajate töökoormuse realistlikum jaotamine – näiteks artiklis mainitud järeltööde arvu ja individuaalsete konsultatsioonide piiramine. Palkade tõstmine, et õpetajad ei peaks tegema rohkem tööd sama palga eest. Administratiivse koormuse vähendamine, et õpetajad saaksid keskenduda õpetamisele, mitte liigsele bürokraatiale.“

Õpetajate Leht palus tasustamata ületunnitöö kohta hinnangut ka kultuurikomisjoni kuuluva Eesti 200 ja EKRE liikme käest, kuid nemad jätsid ajalehele vastamata.  

Järva valla haridusjuht, endine õpetaja ja koolijuht Piret Sapp ütleb, et lahendused on meie enda kätes, selleks ei ole vaja ilmtingimata muuta seadusi ning sõlmida deklaratiivseid haridusleppeid. „Vaja on muuta meie enda mõtteviisi! Kuni töö- ja palgakorraldus on ehitatud üles ajale jalgu jäänud normkoormuse, kontakttundide ja lisatasude loogikale, ei liigu me ei õpilase ega ka õpetaja vaatest muutunud õpikäsituse tegeliku rakendamise poole.“ 

Sapp ütleb, et töö- ja palgakorralduse, sh iga konkreetse õpetaja ainest ja kogemusest tulenevate tööülesannete kujundamine konkreetses omavalitsuses ja koolis on suuresti koolipidaja ja koolijuhtide korraldada. 

„Möödas on aeg, mil õpetajale tööülesanded määratakse,“ sõnab ta. „Tööülesannetes ja tasus lepivad koolidirektor ja õpetaja kokku. Kahjuks ei ole paljudes koolides koolijuht ja õpetaja veel harjunud sisulisi töövestlusi pidama. Kui kooli juhtkond töö- ja palgakorralduse ning õpetaja arenguga seotud teemadel sisulisi vestluseid ei pea, siis ei saa ka rääkida kvaliteetsest juhtimisest.“

Ministeerium: koolijuht vastutab õpetaja töökoormuse eest

Haridus- ja Teadusministeeriumi haridusjuhtimise ja õpetajapoliitika valdkonna peaekspert Anu Vau ütleb, et taolised kirjeldused annavad tavaliselt ülevaate kõikide võimalike tööülesannete kohta. 

„Tuleb endale aru anda, et iga õpetaja ei tee kõiki neis loendites olevaid ülesandeid, ja panna tähele ka seda, et iga loetletud ülesanne ei ole tehtav kõigil 175 õppetööpäeval,“ selgitab ta. „Väga suur roll on õpetaja kogemusel, kompetentsusel, vilumusel, ennastjuhtivusel – seda on riiklikult reguleerida väga keeruline. Küll aga on oluline roll koolijuhil, kes peab koolipidajaga koostöös panema paika kõige optimaalsema ametikohtade arvu, sealjuures mitte ainult õpetajate, vaid ka õpetajat abistavate töötajate oma.“

Vau sõnul on koolijuhi vastutus jagada tööülesanded oma õpetajate vahel nii, et koormus ei oleks üle 35 astronoomilise tunni nädalas. „Õpetaja tööaeg ei ole terve õppeaasta vältel samalaadne: õppeperiood ja vaheajad on erineva intensiivsusega, üks ainetund ei võrdu ühe akadeemilise tunniga, eri ainete õpetajatel on erinev koormus, sh ettevalmistus jne,“ räägib Vau. „Need teemad tuleb õpetajatega lahti rääkida, vajadusel tööaega kirjeldada, et ülekoormust ei tekiks. Selline seire ongi üks koolijuhi tööülesanne, kui ta soovib muutusi juhtida.“ 

Vau tõdeb, et pidev ületunnitöö ei ole kooskõlas töölepinguseaduses sätestatuga. „Kui töötajal on pidevalt tööülesandeid, mida ta ületunnitööna teeb, siis tuleb tööandjal koos töötajaga need ülesanded üle vaadata ja kokku leppida, mis nendest lisaülesannetest saab – kas need muutuvad tööülesanneteks ja mahuvad tööaja sisse või jaotatakse need ümber,“ selgitab ta. „Tööandjal on kohustus hüvitada ajutine ületunnitöö vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas. Ületunnitöö hüvitamisel rahas maksab tööandja töötajale 1,5-kordset töötasu.“ 

Vau ütleb, et riigilt koolipidajatele õpetajate palkadeks eraldatav haridustoetus sisaldab töötasu alammäärale lisaks palgafondi diferentseerimiskomponenti, mille eesmärk on kujundada õpetajate tööülesannete jaotuse põhised ametikohad.

---

KOMMENTAAR

Erinevad on nii õpetatavad ained kui ka  õpetajad ise

Liina Maurer, Parempoolsete hariduse töörühma liige, Tartu Rahvusvahelise Kooli õpetaja 

Andres Kaarmann, Parempoolsete juhatuse liige, Saue abivallavanem

Õpetajate tööaega on juba aastakümneid üritatud ülevaatlikult kirjeldada, paraku edutult. Selle peamine põhjus on tõsiasi, et Eesti üldharidussüsteemis on üle 500 õppeasutuse, milles töötab üle 17 000 õpetaja. Siin on väga palju subjektiivsust, mida polegi võimalik objektiivselt üldistada. Erinevad on nii õpetatavad ained kui ka õpetajad ise – nende ettevalmistus, võimekus ning oma aja planeerimise oskus. Ühed õpetajad saavad üldtööaja sees hakkama, teised ei saa.

Seega on kõige ausam individuaalselt hinnata, mida iga õpetaja teeb ning kui palju tal konkreetseteks tegevusteks aega kulub. Kindlasti on palju tegevusi, millele õpetajal kulub palju aega, mida polegi vaja teha. Rohkem tuleb usaldada koolijuhte, kes peaks arenguvestluse käigus hindama iga oma õpetaja tulemuslikkust.

Oluline on läbivalt teadvustada, et õpetajate koormus kooliti ja piirkonniti erineb suuresti. On koolijuhte, kes nõuavad üle 24 kontakttunni, nendele lisaks konsultatsioone, klassijuhatamist ja põnevate ürituste organiseerimist. Aga on ka koolijuhte, kes arvestavad täiskoormuseks 21 kontakttundi ilma lisaülesanneteta, kui just õpetaja ise ei soovi suuremat koormust ja palgalisa.

Hea koolijuht paneb iga tööülesande ja sellele kuluva aja kirja ning arutab töötajaga läbi, mis klassid õpetaja võtab, millised on tema lisakohustused, kas tal on lisatuge vajavaid õpilasi, olümpiaadideks valmistumist jne. Mõni õpetaja annab üle 30 kontakttunni nädalas ja saab selle eest kõrget palka. Mõni küsib teadlikult rohkem kontakttunde, et rohkem palka saada.

Sealjuures läheb tundide arvust olenemata kirja ikka töökoormus 1,0, mis tõstab näiliselt õpetajate keskmist palka. On väga tugevaid ja võimekaid õpetajaid, aga üldiselt suurema koormuse juures tundide kvaliteet langeb.

Õpetaja suur koormus võib tuleneda ka õpilaste rohkusest. Tema palk on sama, olenemata õpilaste arvust. Põhikoolis ei tohi klassis olla üle 24 õpilase, gümnaasiumis õpilaste arvu ei piirata. Reaalsuses ületatakse paljudes koolides, eriti Tallinnas, lubatud õpilaste arvu ning mõni õpetaja peab hakkama saama 40 õpilasega.

Mis on lahendused? Piirkondades, kus õpilasi on vähe ja ei ole alust arvata, et neid ka juurde tuleb, peab koolivõrku korrastama ning õppimise keskustesse koondama, et õpetajad saaksid koormuse täis ega jookseks mitme maja vahel, pooltühjadest kulukatest koolimajadest rääkimata. Piirkondades, kus lapsi on palju ja tuleb tõenäoliselt juurde, on probleemid keerulisemad, sest maju võib ehitada, aga õpetajaid ikka pole.

Kui omavalitsus selliste olude sunnil tõesti määrab klassi rohkem õpilasi, sest teisi valikuid ei ole, peab see olema õpetajaga kokku lepitud, ületunnitöö kompenseeritud ning tuleb otsida abiõpetajaid vm tugimeetmeid, mis õpetaja koormust vähendaksid ning õpilastele vajaliku toe tagaksid. Magistrikraadiga kogenud pedagoogi oskusi läheb vaja õpetamisel, klassiõhtuid võib korraldada või järeltöölisi valvata ükskõik kes.

PGS-i plaanitud muudatustest tuleb välja tuua kaks mõistlikku. Esiteks on kvalifikatsiooninõuetele mittevastava õpetajaga üheaastase lepingu asemel kolmeaastase lepingu lubamine hea, sest paljud neist õpetajaist on ülikoolis õppivad tudengid, kes võivad olla suurepärased, energiat täis ja igati ägedad. Lisaks jätab kolm aastat rohkem aega ka nendele, kellel on magistri- või doktorikraad olemas, aga kel on vaja taotleda kutset või kes soovib karjääripöörde alguses veel täiendkoolitusi läbida.

Teiseks, kuigi kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate varasema töötasu alammäära tühistamine tekitab hirmu, et nüüd hakkavad kõik ilma kutseta õpetajad automaatselt 820 eurot teenima, antakse tegelikult koolijuhtidele vabad käed otsustamaks, kellele nad jätkavad sama palga maksmist ning kes väärib vähem või rohkem palka. Väga heale õpetajale tahaks maksta mitmekordset palka, mõnele õpetajale tundub 1820 eurot liiga palju.

Küll aga varjutab neid märksa suurem probleem. Viimasel kahel aastal haridusministeeriumist tulnud eelnõudest, nende hulgas läbi kukkunud haridusleppest kumab jooksvalt läbi üks sõna: usaldamatus. Usaldamatus tegijate ja usaldamatus vastutajate suhtes. Ei usaldata koolipidajaid, ei usaldata koolijuhte ning selleks on vaja ministeeriumi tasandil seaduse jõuga kehtestada uusi nõudmisi ning detailsemaid regulatsioone.

Piret Sapiga tuleb nõustuda, et üha suurenev formaalsete nõuete kasv ja bürokraatia mitte ei lahenda probleeme hariduses, vaid tekitab neid juurde. Üha rohkem koolipidajate, koolijuhtide ja ka õpetajate aega hakkab kuluma mitte õpilastele, vaid teisejärgulisele tegevusele.