Vaatasin kalendrit ja avastasin, et juba rohkem kui aasta tagasi olid õpetajad plakatitega tänaval ja streikisid. Mis on aasta hiljem õpetajate jaoks muutunud? Mitte midagi konkreetset. 

Lubatud palgatõus, mille eest saaks ehk ühe paari korralikke sukkpükse, jäi mul palgasedelil märkamata. Lihtsa ja labase matemaatika järgi arvutasin, et teeniksin oma kolm päeva streigiraha sellise palgatõusu puhul kaks aastat tagasi. Mulle tundus juba aasta tagasi, et õpetajate streik oli liialt leebe. Õpilased käisid koolis edasi, sõid lõunat, vaatasid filme ja siit-sealt oli isegi kuulda, et koolipäev olnud vahvam kui muidu. 

Ühiskond ei saanud raputust, nagu oleks sõnumi kohalejõudmiseks vaja olnud. Lugesin veel enne streiki sotsiaalmeedias postitusi, et peaksin mõtlema oma ametile ja kutsumusele, sest õpilased kannatavad, kui ma streigin. Ma ise oleksin soovinud, et minus oleks sellistes situatsioonides rohkem saksa rongijuhti, kes ei karda streikida ja põhjustada sellega teistele ebamugavusi. 

Õpilaste heaolu on muidugi esmatähtis ning mõnele on koolilõuna ainuke soe söök päeva jooksul. Ma ei pea end südametuks inimeseks, kuid ei usu, et streik, mille loosung oleks võinud olla „Hundid söönud ja lambad terved“, kohale jõudis.

Tööseisakule järgnenud suvel oli palju juttu haridusleppest. „Aktuaalses kaameras“ oli üle päeva minister või keegi hariduse esindaja, kes andis poliitkorrektselt aru. Olen üsna kindel, et paljudel kolleegidel pole olnud suure töökoormuse kõrvalt jaksu süveneda, mis siis haridusleppes täpselt on ja millised omavalitsused Eestis sellega kaasa läksid ja millised mitte. Allkirjastamise otseülekannet Facebookis vaatasid vähesed, arvestades, kui palju on haridustöötajaid, keda see otseselt puudutab. 

Palju kriitikat saanud uus karjäärimudel sobiks mulle egoistlikust vaatest päris hästi. Selle järgi oleks mul võimalik saada 30% kõrgemat palka, sest olen meisterõpetaja, kuid olgem ausad, nendele nõudmistele vastamine on paras pingutus. Loorberitele puhkama jääda ja nautida mõnda aega rahulikku õpilaskeskset õpetamist ei ole selle kutsestandardi puhul võimalik. Päris palju, isegi liialt palju tuleb suunata energiat organisatsioonist välja. See on ka tagatubades üks põhilisi kriitikanoote nii aasta õpetaja kui kutsestandardi suunas, sest kas lõpuks on oluline see, mida teed õpilastega klassiruumis, või see, mida sahmerdad ja sebid pidevalt väljaspool! Või on meelega tingimused sellised, et võimalikud vähesed küündiks kõrgema kutseni – kuskil joone all on kirjas meisterõpetajate ja vanemõpetajate kvoot, mida ületada ei tohi. Paber kannatab kõike ja kui raha ei ole, siis ei muutu midagi. See on siililegi selge. 

Mulle meenub sellele kõigele mõeldes Kreisiraadio sketš Kert Ämmapetsiga, kes oli kuhugi kaotanud kaheksa miljonit. „Pole, lihtsalt pole! Raha ei ole!” 

Jään ootama ja lootma, et lõpuks ikka miski muutub. Lootus on lollide lohutus.