Minul on nüüd saanud täis üks kalendriaasta Tõnismäe Riigigümnaasiumis ning olen natuke nagu oma ja veidi veel võõras. Olen varem tegutsenud munitsipaal- ja erakoolis ning riigikool on mõnusalt teistmoodi. Mõtlesin, et kirjutan, mis see on, mis riigigümnaasiumis olemise eriliseks teeb.

Kõigepealt ei saa üle ega ümber sellest, et riigikoole, sh gümnaasiume on juba päris palju, aga igaüks neist ei aja oma asja, vaid teeme tihedalt koostööd. Tallinna riigigümnaasiumid on juba algusest peale astunud ühte sammu ja nüüd on ka osa meie igapäevasest õppetööst omavahel põimitud (õpilane saab valida valikkursuseid ka teistest Tallinna riigigümnaasiumitest). Lisaks sellele kohtume regulaarselt ülejäänud riigigümnaasiumitega, et arutada aktuaalseid küsimusi, näiteks praegu teeme Harjumaa ja Tallinna riigigümnaasiumitega tihedat koostööd õpilaste vastuvõtu teemal. Vahel kohtume kõigi riigikoolidega, et tähistada ja muresid lahendada. Koolipidaja ehk ministeeriumi poolt on pidev ja tugev tugi ning see on julgustav. Tunnen, et olen osa suuremast võrgustikust ning koos muudame me maailma (või esialgu Eesti hariduselu).

Ka kooli enda töö on ehitatud üles nii, et igaüks ei aja oma asja, vaid ikka koos ja koostöiselt. Mulle väga meeldib see, et riigigümnaasiumites (Tallinna omades kindlasti, kõigi teiste kohta ei tea) on juhtõpetajad, kes on oma meeskonna juhid ning ainevaldkonna pealikud. Olen igalt TORG-i juhtõpetajalt väga palju õppinud ning oleksin nende toeta vähemalt mõneks ajaks enda jaoks uude gümnaasiumimaailma ära kadunud. See süsteem on endaga kaasa toonud selle, et koolis on pädevad keskastmejuhid, kes on toeks oma meeskonnaliikmetele, st aineõpetajatele, aga teisalt juhivad ka õppekava arendust ning lõimingut oma ainevaldkonnas ja aineüleselt ka. Mina õppejuhina seda kõike teha ei jõuaks. Mul on tunne, et kool areneb seetõttu kiiresti, aga ka laiapõhjaliselt, st mida otsustame, seda terve organisatsioonina ka teeme. Head ideed ei sumbu kabinetivaikusesse ega mattu igapäevaste tööülesannete alla. Jõuame ellu viia need natuke hullud ja vahel täitsa pöörased ideed, mis kellelgi pähe kargavad.

Samas ei tee me koostööd sellepärast, et peab või on tore. Meie ühine panus on suunatud sinna, et pakkuda õpilasele võimalikult head õppimise keskkonda. Näiteks on G1-s (10. klassis) sotsiaal- ja humanitaarained omavahel täiesti lõimitud nii, et õpilane õpib materjali sisuliselt seostatuna, mitte eri ainetena. See annab sügavama ning integreerituma arusaamise materjalist, mis loodetavasti püsib ka kõrvade vahel kauem. Matemaatikas astuvad õpetajad järjekindlalt koos ja ühte sammu, et pakkuda võimalikult tugevalt läbimõeldud ja optimaalselt uut teadmist. Selle ainega on seotud palju ärevust, mis ei tee selle mahuka sisu selgeks saamist sugugi lihtsamaks. TORG-i matemaatikaõpetajad tegutsevad ühiselt selleks, et iga õpilane saaks väga hea baasi ning võimalikult turvalises keskkonnas harjutada. Loodusteadused lõimivad omavahel nii igapäevast õppesisu kui ka teevad projektipäevi või ühisarvestusi, et ainetevahelisi seoseid taibataks lihtsamalt. Seega ei tee me koostööd põhjusel, et see on vahva (mis on ka tõsi), vaid pigem selleks, et koolis õpitav selgemaks ja lihtsamaks teha.

TORG-is tunnen seda eriti tugevalt, aga arvan, et see iseloomustab ka teisi riigikoole – iga inimene on oluline. See ei ole loosung või sõnakõlks, vaid see, et igaüks tunneks end hästi, on päriselt ka tähtis. Nii kooli töötajatel kui ka õpilastel on vabadust ning aega hinge tõmmata ning lisaks palju võimalusi oma tegevuse üle ise otsuseid langetada ja valikuid teha. Kooli töötajatel on tavapärane pikk puhkus ning lisaks vabu päevi vaheaegadel ning siis, kui selleks vajadus tekib. Õppetöö püüame korraldada nii, et liiga palju õppimist ei jääks õhtutele, öödele ja puhkepäevadele. Heaolul hoiame silma ja kõrva peal regulaarsete ja pidevate kohtumiste, koosolekute ja vestluste kaudu ning vajadusel teeme nii kiiresti, kui see ühes haridusasutuses võimalik on, ka vajalikke muutusi. See on uue ja suhteliselt (veel) väikse kooli eelis – kontakt on tugev ning võimalusi muutusteks palju. Mul on tunne, et oleme saavutamas head tasakaalu koostööst tuleva struktuuri ja mõnusalt paraja autonoomia vahel.

Lisaks tõsiasjale, et igaühel oleks hea olla, on tähtis ka see, et iga koolitöötaja ning õpilane areneks ja õpiks. Töötajatega peame regulaarseid vestlusi ning toetame tasemeõpinguid või koolitustel osalemist. Õpilaste edusammudel hoiame hoolega silma peal. Neid toetavad kaasamõtlejad (teistes riigigümnaasiumites nimetatakse neid tegelasi mentoriteks), kes on toeks nii igale õpilasele eraldi, kuid tegutsevad ka gruppides. Ja kaasamõtlejatel on omakorda toeks kolleegid ja juhid, kes aitavad muresid lahendada ja samme seada. Ka õpilaste õppeedukus on oluline. Jälgime hoolega, et keegi reelt maha ei pudeneks, ning vajadusel teeme õppekorraldusse suuremaid muudatusi, kui see on vajalik õpilaste heaolu või õpiedu jaoks. Mina väga naudin vahetut suhtlust igal tasandil ning võimalust kiiresti reageerida, et lahendada ebakohti, mida alustavas koolis ikka ette tuleb.

Riigigümnaasiumites on ainult gümnaasiumiklassid, mis annab tööle oma värvingu. Põhikoolist tulles on vahel isegi igav – eriti midagi ei juhtu, keegi pahandust ei tee. Aga sellega harjub kiiresti ära. Kahju on sellest, et õpilased on meiega lühikest aega, ainult kolm aastat. Tunnistan, et õppetöö korraldamisega liiga palju eksperimente teha ei julge, sest vigade paranduseks aega ei ole. Natuke nukraks teeb seegi, et mina kõikide õpilaste nimesid selgeks ei saagi. Samas on kõik õpilased toredad ja huvitavad. Just õppijad pakuvad mulle vahetu tagasi- ja edasiside kaudu kõige rohkem mõtteainest ja tegutsemisjulgust.

Olen märganud, et riigigümnaasiumite sisu on ikka üsna erinev. On suuri ja väikseid ning ka täitsa uusi ja juba vähem uusi. Koolide nägu, traditsioonid, väärtused ning olemus on rohkem või vähem eriilmelised. Mõni on juba üsna välja kujunenud ja stabiilse olekuga, mõni areneb veel üsna tormiliselt. Viimasesse kategooriasse läheb kindlasti TORG. Mulle meeldib, et saan olla osa uue ehitamisest ja loomisest, ning kui miski ei tööta, saab selle üsna kiiresti korda teha. Mulle meeldib õppida ja uurida ning selleks annab hea võimaluse lai võrgustik ning juba olemasolev kogemus.

Mida oleks riigigümnaasiumitelt õppida? Ma julgustan teisi koole, omandivormist sõltumata, mõtlema, kuidas teha nii, et igal koolitöötajal on oma paraja suurusega meeskond, mille liige ta on. Mõni kool on väga väike ja piisabki kooli- või õppejuhi tähelepanust, et iga mure leiaks lahenduse ja edusammu märgataks ning tähistataks. Vahel on aga kool nii suur, et mõned töötajad isegi ei kohtu omavahel, tuttavaks saamisest ja üksteise toetamisest rääkimata. Kooli suurust on raske muuta, aga kui vähegi võimalik, tuleks muuta struktuuri nii, et töötajaskond koosneks meeskondadest, kes on üksteisele toeks ja abiks. Jah, see vajab lisaraha, aga see on seda väärt.

Kui koolis on tiimitunne, siis soovitan ehitada seda ka teiste koolidega. Usun, et sama kohaliku omavalitsuse koolid teevad tihedamat koostööd. Kui ei, tasub see üles ehitada ning minna formaalsetest infokoosolekutest kaugemale ning sügavamale. Õpetajatele on suureks toeks kontaktid kolleegidega teistest koolidest ning õppimist ja juurdlemist saab igalt poolt. Samas ei ole vaja projektitöö korras otsida üht kooli siit ja teist kooli sealt, vaid juurutada tihedat koostööd mõne kooliga pikemaks ajaks, et koos uurida, katsetada ja peegeldada ning, mis kõige olulisem – tähistada!

Eestis on äge see, et on palju erinevaid koole, ning mul on väga vedanud, et saan olla osa riigigümnaasiumite arengust ning koos sellega laiemast muutuste tuulest. Loodan, et edaspidi on veel rohkem võimalusi üksteist kuulata ning üksteiselt õppida.