Üha enam on teadlased hakanud rääkima matemaatikaärevusest. Kuidas see tekib ja kas sellest saab vabaneda?

Matemaatikaärevus on tugev negatiivne reaktsioon matemaatikale, mis võib väljenduda tunnis, kodus ja ka üldiselt matemaatikaga kokkupuutumisel nii füüsiliste sümptomite, intensiivsete muremõtete kui ka vältimiskäitumisena. Füüsilised sümptomid võivad sarnaneda muu ärevuse omadega, nendeks on näiteks hingamisraskus, südamerütmi tihenemine, pearinglus, nutmine vms. 

Kuigi näiteks hingeldamine võib tunnis välja paista, ei pruugi mõned matemaatikaärevuse väljendusviisid olla märgatavad. Kui õpilane ei väljenda, et tal on matemaatikaga seoses muremõtteid, ei pruugi kõrvalseisja aru saada, et tegemist on just matemaatikaärevusega. Samuti võib tunduda, et õpilane ei hooli õppimisest, kui ta ei tee korralikult koduseid töid või töötab tunnis vähe kaasa, kuigi tegemist on hoopis ärevusest tuleneva vältimiskäitumisega. 

Seega, kuna ärevus ei paista alati välja, ei pruugi matemaatikaärevusest kohe aru saada. Seetõttu on oluline luua ja hoida head suhet õpilaste ja nende vanematega. Hea suhe loob aluse, et matemaatikaga seotud muremõtted jõuaksid õpetajani. 

Matemaatikaärevuse tuvastamiseks ei ole vaja kaasata kliinilisi spetsialiste, kes last hindaks ja diagnoosiks. Matemaatikaärevuse väljaselgitamisel on oluline roll just koolis töötavatel spetsialistidel, kes saavad lapse toimetulekut jälgida ja raskuste põhjuseid täpsustada. 

Tõenäoliselt on tegemist matemaatikaärevusega, kui

1. õpilane väldib matemaatikat, näiteks puudub tunnist, jätab ülesandeid tegemata või poolikuks; 
2. õpilasel esineb seoses matemaatikaga näiteks pea- või kõhuvalu, iiveldus, hingamisraskus vms;
3. õpilane väljendab pidevalt muremõtteid seoses matemaatikaga.

Pigem vanemas kooliastmes

Matemaatikaärevust esineb noorematel lastel vähem, selle esinemine sageneb vanuse kasvades. Nooremas koolieas on iseseisval õpioskusel väiksem roll ning raskuste korral on kergem abi saada: teemad ei hirmuta vanemaid lapsi ega täiskasvanuid, kelle poole abi saamiseks pöördutakse. Vanemas eas võivad keerulisemad valemid ja reeglid muuta ärevaks ka inimesi, kellelt abi küsitakse. Seega näevad vanema vanuseastme õpilased rohkem ka teiste inimeste matemaatikaga seotud ärevust ning potentsiaal raskuste esinemisel abi saada väheneb. Vanemas eas on suurem roll ka eelnevatel teadmistel − kui lünki jääb sisse, on keerulisem aines edasi minna. Vanemas vanuseastmes eeldab efektiivsete õpistrateegiate kasutamine rohkem paindlikkust ja rohkema infoga arvestamist, seega muutub õppimine üldisemalt keerulisemaks. 

Kuidas teadlased matemaatikaärevust mõõdavad?

Matemaatikaärevus on suures osas inimese kogemus, seega enamjaolt kasutatakse selle hindamiseks enesekohaseid küsimustikke. Ärevust vaadelda võib olla keeruline, näiteks ei pruugi olla lihtne eristada tunnis kehva õpioskust ärevusest, kui õpilase tunnete kohta mitte küsida. 

Matemaatikaärevuse mõõtmine sõltub teatud määral vanusest. Noorematele lastele, näiteks esimesele kooliastmele ei esitata enamjaolt küsimusi, nagu „Kas sa tunned end matemaatikatunnis ärevana?“. Kui vanematelt õpilastelt saab ärevuse kohta küsida otse, siis nooremate puhul tasub pärida pigem hirmu- ja muremõtete ning füüsiliste sümptomite, näiteks kõhuvalu kohta. Teises kooliastmes esitavad õpilased juba väiteid, nagu „Tunnen end ärevana, kui matemaatikas alustatakse uue teemaga“.

Miks just matemaatika? Kas teistes ainetes ei esinegi ärevust?

Ka teistes õppeainetes võib esineda ärevust, kuid et matemaatika on nii tajutud olulisuse, sisu kui ka õppimisviisi poolest mõnevõrra eriline õppeaine, ollakse tihti ärev just matemaatika suhtes. Häid matemaatikaoskusi seostatakse tihtipeale potentsiaaliga elus hästi hakkama saada. Seega, kui õpilasele on matemaatika keeruline, võivad nii tema ise kui ka tema lähedased tajuda, et tulevikuks on talle mõned uksed suletud. See võib omakorda lisada pinget ja muret seoses matemaatikaga. 

Matemaatikat õpitakse eelnevatele teemadele põhinedes ning varasemaid, aga ka äsja õpitud teadmisi rakendades. Seega on matemaatika nagu trepp, mida mööda on keeruline ronida, kui astmeid on vahelt puudu. Tundides on kombineeritud nii teooria kui ka praktika, mis teeb selle teiste õppeainetega võrreldes mõnevõrra eriliseks. Matemaatikas on ka enamjaolt üks õige vastus ning üks viga pikas lahenduskäigus saab lõpptulemusele saatuslikuks. Seega võib matemaatikas olla keeruline märgata oma edusamme, kuna negatiivne tagasiside, näiteks ebakorrektne vastus, on kerge tulema. 

Kas ka matemaatikaõpetaja võib olla matemaatikaärev?

Kuigi enamjaolt räägime me õpilaste matemaatikaärevusest, esineb matemaatikaärevust ka täiskasvanutel. Matemaatikaõpetajatelgi. Üks viis, kuidas matemaatikaärevus õpetajal väljenduda võib, on näiteks liigne õpikust sõltumine ja teemade rigiidselt õpetamine. Selle kaudu väldib õpetaja teemade üle avatult arutlemist, mis võib õpilaste matemaatikaärevust suurendada. 

Matemaatikaõpetaja ärevus ei ole aga kindlasti laialt levinud probleem. Probleem tekib siis, kui koolis pannakse matemaatikatundi asendama teise aine õpetaja, kellel esineb matemaatikaärevust.

Kuidas saavad õpetajad aidata?

Lisaks õpilase ja tema vanematega hea kontakti loomisele ja hoidmisele on lapse ärevuse ennetamiseks ja leevendamiseks oluline õppeprotsess ja -keskkond. Ärevuse ennetamisel ja vähendamisel on oluline selgus. Kui õpilane teab ette, millal toimuvad hindelised tööd, kuidas lõplik hinne kujuneb, suudab ta tõenäolisemalt end rahustada ja olukorraks valmistuda. Kui aga tunnikontroll tabab teda ootamatult, on tõenäolisem, et õpilane on juba eelnevalt pinges ning ebaselgus takistab ka rahunemist. 

Ärevust on võimalik ennetada ja leevendada, arutledes õpilastega matemaatika teemadel, soovitatavalt eluliste näidetega. Nii on õpilased tunnitegevusse kaasatud ning harjuvad julgemalt suhtlema, mis võib ärgitada sobival hetkel abi küsima. Ka tajuvad õpilasted nii matemaatika kasulikkust paremini kui lihtsalt kuuldes, et matemaatikat õppida on kasulik aju arengu toetamiseks või matemaatikatunnis hakkama saamiseks.  

Kuna matemaatikaärevusega käib kaasas lootusetuse tunne ehk nii-öelda jõuetus pingutada võimatu eesmärgi suunas, on oluline harjutada õpilasi märkama oma edusamme, et võimaldada kogeda eduelamust. Lapsele võiks anda näiteks tabeli, kuhu märkida iga päeva edusammud ja kordaminekud matemaatikas, või paluda tunni lõpus õpilastel omavahel rääkida, mis neil tunnis hästi läks.

Kuigi kehalisi ärevuse märke võib esineda matemaatikatunnis ka muudel põhjustel, pole nende esinemisel oluline, kas tegemist on matemaatika- või näiteks esinemis-, testi- või üldise ärevusega. Oluline on jälgida, et õpilase keskkond oleks võimalikult rutiinne, toetav ja rahulik ning ta saaks kasutada toetavaid rahunemistehnikaid. Lisaks tuleb toetada õpilase õpioskuste arengut, et ta kogeks matemaatika õppimisel eduelamust. Selle jaoks saab abi küsida ka kooli eripedagoogilt. 

Mida saavad lapsevanem ja õpilane ise teha?

Lastevanemad saavad jälgida, kuidas nad reageerivad, kui lapsel läheb midagi kehvasti või kui ta abi küsib. Raskuste esinemisel on oluline reageerida toetavalt ja lahenduskeskselt, aidates leida sobivaid strateegiaid ja võimalusi oskuste arendamiseks. Lisaks on oluline jälgida, kuidas abi küsimisele vastatakse. Vastus peaks andma lootust ja motiveerima, vältida tuleb mure suurendamist ja lootusetuse tunde süvenemist. Seega tasub vältida vastuseid, nagu „Ma ei oska seda, ära minult küsi“ või „See on liiga keeruline“. Sellised vastused suurendavad lootusetuse tunnet. Selle asemel võiks koos lapsega ülesande juhist vaadata ja proovida leida lahenduskäiku. Samuti võib otsida koos lapsega lisamaterjale, näiteks selgitavaid tekste või videoid, mis aitaksid teemat mõista. Et osata võimalikult efektiivselt matemaatikat õppida, saab abi ja nõu koolis küsida ka õpetajalt või tugispetsialistidelt. 

Matemaatikaülesannete lahendamist toetab ülesande lahendamise jaotamine väiksemateks sammudeks ehk probleemilahendussammude rakendamine. Oluline on kõigepealt selgeks teha, mida küsitakse. Selle järel tuleks mõelda, millist lahendusstrateegiat tuleks ülesande lahendamiseks kasutada, ning leida, kas lahenduseks vajalik info on ülesandes antud. Alles seejärel tuleks hakata ülesannet lahendama. Lahendamisel on oluline mitte jätta lahendussamme vahele, isegi kui need tunduvad lihtsad, sest nii on kergem lahenduse korrektsust hinnata ja võimalikke veakohti märgata. Pärast ülesande lahendamist on oluline rakendatud lahenduskäik ja saadud vastus ülesandes küsitu järgi üle kontrollida ning mõelda, mis läks ülesande lahendamise juures hästi. Ülesande lõpus enda edusammudele keskendumine aitab suurendada usku, et ka tulevikus võib hästi minna.  

Õpilasel on oluline saada aru, mis tema matemaatikaga seotud mõtete ja enesetundega täpselt toimub. Mida täpsemalt õpilane mõistab, milline reaktsioon tal matemaatikaga seoses esineb, seda kergem on leida lahendust häiriva reaktsiooni vähendamiseks. 

Tugeva füüsilise reaktsiooni tekkimisel on kasu rahunemistehnika rakendamisest, näiteks teadlikult rahulikult hingamisest. Intensiivsete muremõtete esinemisel võib kasu olla oma mõtete üles kirjutamisest, mis aitab ka paremini oma mõtetes selgusele jõuda. Lisaks on kõigil põhikoolis ja gümnaasiumis õppivatel noortel õigus saada koolipsühholoogi abi. Kui koolis pole koolipsühholoogi või ta on liiga hõivatud, et mõistliku aja jooksul tema juurde aeg saada, on võimalik saada psühholoogi abi kohaliku omavalitsuse rahastusel.