Kitsa ja laia matemaatika loomisest on möödas kümme aastat ja kuigi arenemisruumi veel on, nõustuvad osapooled, et kitsas matemaatika on end õigustanud ja omab mitut eesmärki. Peamiste probleemidena tuuakse välja kitsa matemaatika maine ja selleks ette nähtud kursuste arv. 

Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudi nooremteadur Kristin Parve, kes töötab Viimsi Gümnaasiumis ka matemaatikaõpetajana, tõdeb, et peamine valukoht, millega tema kokku puutub, on just see pitser, mis kitsale matemaatikale otsaette on löödud. „On tekkinud väärarusaam, et kitsas matemaatika on midagi nende jaoks, kes teisiti hakkama ei saa. Tegelikult on see ju täiesti tõsiseltvõetav matemaatika, mille maht on natuke väiksem ja kus teemadele lähenetakse teistmoodi,“ ütleb Parve. See on ka põhjus, miks gümnaasiumi alguses, kui valik tehakse, satub laia matemaatika gruppi palju neid, kes tunneksid end oluliselt mugavamalt ja enesekindlamalt kitsast matemaatikat omandades. „Siis langeb see vestlus tihti selle peale, et mu sõbrad on siin laias ja mu vanemad arvavad ka, et ma peaksin siin olema.“ 

Olukorrale ei aita kaasa ka see, et kuna kitsa matemaatika maht on väiksem, satuvad sinna kõik need õpilased, kelle suhe matemaatikaga ei ole parimate killast. „Sinna ümber tekib aura, mis tekitab väljaspool kooli tunde, et kitsas matemaatika ei ole midagi väärt. Samas kui me loeme õppekava, on selge, et see nii ei ole,“ räägib Parve. 

EBS-is kitsa matemaatika kursust andev Kaire Kivistik on nõus, et kuigi see, kuidas õpilastele lähenetakse, võib olla kitsa matemaatika puhul veidi teistsugune, on teemad vaja selgeks saada. „Tulemus ei pruugi olla väga erinev. Me õpetame küll vähem teemasid, aga nad õpivad samamoodi loogiliselt mõtlema ja matemaatika keelt rääkima,“ alustab Kivistik. 

Tema hinnangul on kitsa matemaatika õppimine väga hea võimalus põhikoolis katki läinud suhet matemaatikaga parandada. „Põhikoolist tulevadki lapsed, kes suhtuvad nii, et nende vanemad ei osanud matemaatikat ja nemad ka oskama ei hakka. Piisava ajaga on võimalik seda mõtlemist muuta,“ teab ta omast kogemusest. Kivistik on aastate jooksul näinud palju, kuidas kitsa matemaatika ainekava läbinu sooritab ülikooli astumiseks edukalt vajaliku matemaatikatesti ja läheb õppima näiteks inseneriteadust. „Oleks ta pärast põhikooli läinud laia matemaatikasse, ei oleks ta seda eduelamust ilmselt saanud, ja kui aine ei meeldi, ei minda ka edasi õppima erialasid, kus seda vaja on. Seetõttu arvan, et kitsas matemaatika on end igati õigustanud,“ räägib Kivistik.  

Haridus- ja Teadusministeeriumi üldhariduse valdkonna nõunik Valdek Rohtma toob sirgjoonelise, aga potentsiaalselt mõjuva lahendusena välja kursuste ümbernimetamise. Tema sõnul ei aita olukorrale kaasa see, et üht kutsutakse kitsaks ja teist laiaks matemaatikaks. „Äkki saaks leevendada seda maineprobleemi nii, et ütleme kitsa matemaatika kohta näiteks matemaatika ja laia kohta sügav või kõrge matemaatika. Nimi võib muuta seda, kuidas sellele lähenetakse ja sellesse suhtutakse,“ arutleb Rohtma. 

Aega juurde

Nii Kaire Kivistik kui Kristin Parve rõhutavad aga õpetajatena, et mainest isegi suurem probleem on kitsa matemaatika kursuste arv, mida on selgelt liiga vähe. „See aeg, mille riik on kitsa matemaatika tundide jaoks andnud, on liiga lühike. Kolm tundi nädalas on nõrgemale õpilasele vähe,“ alustab Kivistik teema lahkamist. Talle sekundeerib Parve: „Riigi määratud kaheksa kursust nende teemade õppimiseks, mis kitsa matemaatika õppekavas on, tundub mulle kui laia matemaatika õpetajale hullumeelne. Kuidas peaks üks õpetaja kõik need teemad sellise tempoga läbi kappama?“ Tema sõnul tuli ühest hiljutisest raportist välja, et mitmetes koolides, kus kitsast matemaatikat õpetatakse, tehakse seda peaaegu samas mahus nagu laia matemaatika puhul. Selleks laenatakse tihti aega valikkursustelt. Rohkem aega, kui ette on nähtud, kasutab ka Kivistik, kelle tööandja võimaldab talle kitsa matemaatika õpetamiseks lisatunde. „Mul on peaaegu sama palju kursusi kui laias matemaatikas ja seega ka rohkem aega õpilasteni jõuda. See annab selgelt tulemust,“ ütleb ta. 

HTM-i üldhariduse peaekspert Helle Hallik räägib, et tal oli hiljuti võimalus lugeda eelmisel aastal Hugo Treffneri Gümnaasiumi lõpetanud Liisa Viktooria Puuranna auhinnatud uurimistööd „Kitsa ja laia matemaatika ainekavade erinevused“, mille kohaselt ei ole laia ja kitsa matemaatika erinevus mitte kuus kursust, nagu praegu, vaid neli. „Vajadus aega juurde anda võiks ka selle alusel olla olemas,“ nendib Hallik. 

Küll aga ei ole Valdek Rohtma sõnul seda lihtne teha. „Gümnaasiumis on kokku 96 kursust ja kui hakata ühele ainele neid juurde andma, soovivad seda võimalust ka teised ained. See on nagu Pandora laegas,“ räägib Rohtma. Ta lisab, et suure õpetajate puuduse ja ülekoormuse juures ei ole kindel seegi, kas kõik koolid oleksid võimelised kursuste mahtu suurendama.