Karin Lukk.

Kas varsti ongi meil tõeliselt ühtne kool?

Karin Lukk.
3 minutit
694 vaatamist
1 kommentaar

Eestikeelsele õppele üleminek on Tartu koolielu viimastel aastatel oluliselt kujundanud. Eesti koolid on pidanud kohanema olukorraga, kus õpilaskond on mitmekesisem nii keeleliselt kui ka kultuuriliselt. Üha enam vene kodukeelega peresid otsustab oma lapse panna eesti õppekeelega kooli. Kuigi seda tehti ka varem, sai märgatav tõus alguse kolm aastat tagasi – kohe, kui Tartus otsustati, et kõigis haridusasutustes hakatakse õppima eesti keeles. Viimaste aastatega on see näitaja jõudsalt hoogu kogunud. Kui varem oli ühes klassis kõige rohkem üks-kaks, harvem kolm õpilast, kelle kodukeel ei olnud eesti keel, siis eelmisel aastal kooli alustanutest oli neid juba peaaegu veerand.

Eestikeelsete koolide jaoks on see tähendanud mitmeid väljakutseid. Õpetajad on pidanud kohandama oma õpetamismetoodikaid, et toetada eesti keelest erineva keeletaustaga õpilasi. Sageli on olnud vaja teha lisatööd õpilastega, kelle emakeel ei ole eesti keel. Oleme pidanud pakkuma nii individuaalset kui rühmaõpet vene kodukeelega lastele – valdavalt algklassides, aga mõnel juhul põhikooli lõpuni välja. Toevajadus sõltub suuresti keeletasemest, millega laps kooli tuleb. Varem oli nii, et kui vene pere otsustas panna oma lapse eestikeelsesse kooli, siis tehti ära tuntav eeltöö ja kooli tulles sai laps õpetaja väikese abiga üldjuhul kenasti hakkama. Nüüd on igal aastal esimesse klassi tulijaid, kes ei oska elementaarseid eestikeelseid väljendeid („tere“, „aitäh“ või „head aega“) ega saa aru õpetaja juhistest („tõuse püsti“, „ava raamat“, „võta pliiats“).

Vene pered näevad eestikeelses hariduses võtit pääsemaks ligi kõrgharidusele ja tööturule Eestis. Samuti hindavad nad varajast keeleõpet, mis annab paremad võimalused eesti keel omandada. Samas on oluline mõista, et keele õppimisel on kool ja kodu toetavad partnerid. Kooli pakutu kõrval aitab lapsel eesti keelt omandada kooliväline tegevus (nt huvitegevus).

Minu hinnangul võime Tartus jõuda tõeliselt ühtsete, erineva emakeelega lapsi lõimitult õpetavate koolideni juba järgmise kümnendi alguseks. Selline areng eeldab aga mitme olulise teguri koostoimet. 

Esiteks peab jätkuma keeleõppe toetamine, eriti varajases staadiumis. See tähendab investeeringuid lasteaedadesse ja algklassidesse. 

Teiseks on vaja järjepidevalt koolitada õpetajaid mitmekeelse klassiruumi haldamiseks. Õpetajad vajavad uusi oskusi ja tööriistu, et toetada eri keeletaustaga õpilasi.

Kolmandaks on oluline luua toetav keeleõppekultuur. Laps peab tundma, et täiskasvanud nii koolis kui kodus aitavad tal uue olukorraga toime tulla. 

Neljandaks on vajalik koostöö eri huvirühmade vahel. Muutus ei saa toimuda ülevalt alla, vaid peab olema kantud kogukonna ühisest arusaamast ja tahtest.

Kommentaarid

  1. Peaaegu veerand õpilastest klassis ei ole eestlased? Näib, et on loodud hullem olukord kui oli minul okupeeritud Eestis. Mina tohtisin veel käia eesti koolis. Väikestel eestlastel enam seda “privileegi” ei ole.

    Palun lõpetage see kurjus! Põhiseaduses sätestatud riigi eesmärk ei luba nõnda eesti rahvusega käituda.

    Piret Kivi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Tugisüsteemide tugevdamine on kutsehariduse kestlikkuse võti

Riigikontrolli hiljutine audit kutsehariduses õppivate haridusliku erivajadusega (HEV) noorte toetamisest toob päevavalgele olulise süsteemse kitsaskoha:…

2 minutit

Õpiampsud laiendavad silmaringi

Üksteist aastat tagasi lõime uut gümnaasiumi. Kooli õppekava tegemisse olid kaasatud tulevased õpilased, vanemad, õpetajad. Meie ühine otsus oli, et…

2 minutit

Laps ei saa endale peret valida

15-aastane Johan ei saa öösiti tihti magada, sest tema õde on raskelt haige. Koolis on tal puudulikud hinded ja käitumisprobleemid…

2 minutit
2 kommentaari
Õpetajate Leht