Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi usundiloo ja filosoofia õpetaja Toomas Jürgenstein ütleb, et tehisaru tuleb haridussüsteemi niikuinii ning sellega kaasnevad ohud tuleb muuta võimalusteks. „Niisama, nagu sündis omal ajal trükikunstiga,“ lisab ta.  

Jürgensteini sõnul on Arvo Valton kirjutanud vahva novelli „Ohtlik leiutis“, kus 15. sajandi keskel istub kaheksa tähtsat meest ümber laua – enamasti vaimulikud, kuid ka käsitööliste ja üliõpilaste esindaja – ning arutavad, mida teha trükikunstiga. 

„Auväärsete meesteni on jõudnud kuuldused, et naaberlinnas trükitakse raamatuid, ja kerkib mitmeid nutikaid põhjendusi, miks selline tegevus on ohtlik,“ lausub ta.

Jürgensteini sõnul on seoses tehisaruga see novell tal mitmel korral meelde tulnud. „Olen sajandite tagustest meestest leebem,“ lausub ta. „Tehisaru tuleb haridussüsteemi niikuinii ning sellega kaasnevad ohud tuleb muuta võimalusteks. Niisama, nagu sündis omal ajal trükikunstiga.“    

Jürgenstein ütleb, et ta on aastatelt juba vanapoolne ja seetõttu ka oma õpetamismeetodites pisut konservatiivne. „Ma ei kasuta tehisaru palju,“ sõnab ta. „Olen loonud tehisaru abil kontrolltöö küsimusi (neid loomulikult korrigeerides), võrrelnud enda kirjutatud teemade kokkuvõtteid tehisaru omadega, palunud tehisaru joonistada protsesside skeeme jne.“ 

Jürgenstein lausub, et Hugo Treffneri Gümnaasium on õpetajatele tehisaru teemal täienduskoolitusi võimaldanud. „Osalt on neid koolitusi tehtud tehisaru laiemat tausta vaadeldes, lektoriteks Jaan Aru ja Kristjan-Julius Laak,“ selgitab ta. „Koolis tegutseb meie oma õpetaja Joana Jõgela juhtimisel ka õpetajate õpiring, kus tehisaru on ikka teemaks olnud. Eelkõige kui abimees töölehtede ja tunnikavade, kuid ka hindeliste tööde ning piltide loomiseks.“ 

Jürgenstein ütleb, et essee vormi on ta õpetamises varasemast vähem kasutama hakanud. „Samas loobunud ma sellest pole, näiteks filosoofia olümpiaadi eelvoor nõuab jätkuvalt esseed, essee kirjutamise harjutamine toetab õpilasi ka emakeele riigieksamil. Kui paljud õpilased kasutavad ülesannete lahendamisel regulaarselt tehisaru, ei oska ma öelda,“ lausub ta.   

Jürgensteini sõnul on tehisaru kasutamisega õpetamine muutunud pisut enam juhituks ning õpetaja isiklike eelistuste ja eripärade osa on taandunud.

Kas ja kuidas peaksid õpilased saama tehisaru koolitöös kasutada? Jürgenstein tuleb nüüd tagasi Arvo Valtoni novelli juurde, kus rektor Honorius ütleb üldistavalt: „Sellised leiutised levivad teinekord otsekui laviin ja neid peatada on raske.“ 

Jürgenstein on seda meelt, et õpilased peaksid tehisaru kasutada saama. „Samas oleme minu hinnangul tehisaruga praegu faasis, kus levinumad ja efektiivsemad kasutuspraktikad alles hakkavad välja kujunema,“ võtab ta teema kokku.

Tehisaru täiendab õpetaja ja õppija tööd

Lagedi Kooli mitme aine õpetaja Elve Mäekivi ütleb, etharidus ei seisne enam pelgalt faktide päheõppimises, vaid info analüüsimises ja seoste loomises. „Oluline on rõhutada, et tehisaru ei asenda õpetajat ega õppijat, vaid täiendab nende tööd,“ lausub ta. „Arvestades, et tehisaru on juba laialdaselt kättesaadav, ei ole selle keelamine või vältimine otstarbekas – pigem on oluline õpetada, kuidas seda teadlikult ja kriitiliselt kasutada.“

Mäekivi sõnul on tema töös muutunud tehisaru kasulikuks tööriistaks õpilaste ülesannete koostamisel. „Postrite/esitluste koostamine ja infootsing: tehisaru abil saavad õpilased kiiresti leida ja struktureerida infot keemia ja füüsika teemal. Loovülesanded: näiteks keemiateemaliste laulude loomine, kus tehisaru aitab genereerida ideid, riime või tekste, mida õpilased seejärel kohandavad ja arendavad,“ toob ta näiteid.

Õpetajana aitab tehisaru Mäekivi hindeliste tööde koostamisel. „Kasutan tehisaru eri versioonide loomisel, sh diferentseeritud tööde puhul,“ selgitab ta. „Ideede genereerimine õppetööks: tehisaru aitab välja pakkuda uusi meetodeid, ülesandeid ja tegevusi, mida klassiruumis rakendada.“

Mäekivi lausub, et kuigi tal on tehisaru kasutamisel juba teatud kogemus, on ta alati valmis end täiendama, et selle tööriista võimalusi ja piiranguid veelgi paremini mõista. Ta on väga huvitatud koolitustest, mis käsitlevad järgmisi teemasid: „Kuidas integreerida tehisaru tõhusalt loodusteaduste õpetamisse?“, „Kuidas arendada õpilaste allikakriitilisust ja analüüsivõimet tehisaru kasutamisel?“, „Millised on tehisaru eetilised aspektid hariduses?“.

„On tõsi, et õpilased kasutavad tehisaru raamatute lugemiskontrollide ja kirjandite, esseede ja referaatide kirjutamisel ning matemaatika- ja füüsikaülesannete lahendamisel,“ nendib Mäekivi. „Et kogu õppimine ei muutuks mõttetuks, peame kohandama hindamisviise ja ülesandepüstitust.“

Mäekivi toob mitmeid näiteid võimalikest lahendustest. „Rohkem praktilisi ja avatud küsimusi, kus on vaja selgitada lahenduskäiku. Või ülesannete ümberkujundamine nii, et need nõuaksid rohkem kriitilist mõtlemist ja isiklikku panust. Suulised vastamised ja klassis tehtavad ülesanded. Tehisaru kasutamise õpetamine ja integreerimine. Selle asemel et tehisaru keelata, peaksime õpetama, kuidas seda korrektselt kasutada – näiteks lasta õpilastel analüüsida, miks tehisaru antud vastus on õige või vale.“

Mäekivi ütleb, et tehisaru kasutamine on toonud õpetamisse ja õppimisse juurde loovust ja mitmekesisust, personaalset õpet, kriitilise mõtlemise arendamist ja õppimise toetamist. „Tehisaru aitab leida ideid, mida varem ei pruukinud kaaluda (nt eri esitlusvormid, mängulised ülesanded),“ lausub ta. „Tehisaru võimaldab aineõpetajal koostada õpilaste vajadustele vastavaid harjutusi ja ülesandeid. Samas saab ka ennastjuhtiv õpilane lasta koostada endale tehisaru abil eri raskusastmega ülesandeid – seda peab õpilastele lihtsalt õpetama. Kuna tehisaru ei pruugi alati anda õigeid vastuseid, õpetab see õpilasi info suhtes skeptilisemalt ja analüütilisemalt mõtlema. Õppimise toetamise puhul saab tehisaru kasutada näiteks raskesti mõistetavate kontseptsioonide selgitamiseks.“ 

Mäekivi lausub kokkuvõtvalt, et tehisaru on hariduses väärtuslik tööriist, kui seda kasutada õigesti ja õigel ajal. „Selle vältimise asemel peaksime õpetama õpilasi tehisaru kriitiliselt ja analüüsivalt kasutama,“ sõnab ta. „Samuti peaksime kohandama hindamismeetodeid, et julgustada iseseisvat mõtlemist. Õpetajana kasutan tehisaru nii õpilaste ülesannetes kui ka oma töö tõhustamiseks, kuid rõhutan alati, et kõige olulisemad on inimese enda teadmised ja oskused.“

Tehisaru pakub lahenduseks hoopis teistsuguse käigu

Rakvere Riigigümnaasiumi füüsikaõpetaja Raimo Maasik ütleb, et tehisaru on õpilaste igapäevases õppimises aina olulisemal kohal, abi ei küsita enam õpetaja ega kaasõpilase käest.

„Kui on vaja midagi küsida, siis pigem seda, et kuidas sa AI käest küsisid,“ lausub ta. „Kõik on väga hästi, fakte ei peagi pähe õppima, neid saab alati küsida ja kontrollida, aga teadmisi peab oskama rakendada. Kui sa palud AI-l lahendada oma füüsikaülesande ja nii see jääb, ei ole sellest õppimisest väga suurt kasu. Kui sul on soov ja tahtmine õppida, siis sa lahendad selle ülesande ise läbi, esitad oma targale suhtluspartnerile täpsustavaid küsimusi, et miks nii ja miks mitte nii, nagu õpetaja rääkis.“

Maasiku sõnul tuleb tihti välja, et tehisaru pakub lahenduseks hoopis teistsuguse käigu kui see, mis tunnis on tehtud. „Loomulikult on erinevad lahenduskäigud vägagi teretulnud, aga nende taha peab nägema, lahendustest peab aru saama ja oskama ka ise seletada,“ selgitab ta. „Kui aga õpilane seda ei oska ja teha ka ei soovi, siis kahjuks teeb AI pigem kahju. Kui õpilane arvab, et õpetaja ei saa aru või on sel teemal rumal, siis ta eksib. Esiteks saavad õpetajad väga hästi aru, kui jutt on läinud suuremaks kui teadmised ja kirjutatul ei ole seost tunnis õpituga. Teiseks on õpetajad läbinud mitmesuguseid tehisaru koolitusi ja tööriistu, kuidas mõista kirjutaja autorlust.“

Maasik ütleb, et õpetajad ei ole tehisaru kasutamise vastu, nad saavad seda oma töös kasutada: ülesandeid varieerida, näiteid fabritseerida, automaatselt kontrollida, küsimuste panka teha jms.

„Õpetajad suunavad ja julgustavad õpilasi tehisaru kasutamisel, aga selle juures peab olema kriitiline lugemisoskus ja oskus küsida,“ lausub ta. „Kui lihtsalt öelda sõnu, mida AI sulle ette annab, ja kirjutada need automaatselt maha, siis oleme jõudnudki olukorda, kus robotid on meie üle võimust võtnud ja kontrollivad meie päris aru.“

Viiendik õpilasi kasutab tehisaru kurjasti

Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli eesti keele õpetaja Aarne Ruben ütleb, et kasutab tehisaru enda töös küll. „Hailuo on genereerinud videoid, mida õpilased saavad arutada ja millest nad saavad kirjutada,“ toob ta näiteid. „Hailuo teeb oma tööd korrektselt ja minu kontol on seal palju huvitavaid lugusid. Näiteks üks, mille üle tunnis õpilastega pikalt juttu oli, on lugu Jolanthast ja Vellost. Jolantha on Viimsi spaa sekretär ja Vello temast poole vanem kaablikutt. Vello sebib Jolanthat. Asja muudab markantseks see, et Jolantha on lisaks sekretäriametile veel tõuksivastase assotsiatsiooni president. Analüüsides sarnaseid lugusid. olen teada saanud palju põnevat noorte mõttemaailmast.“

Rubeni sõnul kipuvad mõned õpilased kasutama Chat GPT-d oma kirjatöödes. „Protsent on 20, kattub igapäevaste telefoniveeretajate arvuga,“ sõnab ta. „Tihti on võimatu eristada Chat GPT loomingut õpilaste enda mõtetest, sest need on ühesugused ilmetud ja neis on vähe loomingut. Kirjutamine ei ole igaühele. Niisiis on tehisaru minu eest teinud liikuvat pilti, aga tekstiliselt ma temaga ei suhtle.“

Tehisarus on peidus suur ressurss abiõpetajana

Pelgulinna Riigigümnaasiumi loodus- ja reaalainete juhtõpetaja Leesi Peedumäe ütleb, ettehisaru on väga vaja õppetöös kasutada. „Juba tänapäeval on väga oluline, et inimesed, sh õpilased ja tulevased töötajad, oskaks kasutada tehisintellekti võimalusi. Mõistlik on seda juba koolis õpetada,“ lausub ta.

Peedumäe sõnul kasutab ta tehisaru ideede genereerimiseks, küsimuste väljamõtlemiseks, nõu küsimiseks, tutvustavate tekstide ja lühikonspektide koostamiseks jne. „Lisaks soovitan õpilastel AI-d kasutada näiteks enda abilisena – see aitaks mõnd teemat või ülesande lahendust selgitada,“ lisab ta.

Peedumäe ütleb, et pole otseselt käinud ühelgi tehisaru koolitusel, aga oleks asjalikust koolitusest kindlasti huvitatud.

Kui suur probleem on õpetajale õpilased, kes lasevad tehisarul enda eest töö ära teha?

„Ma ilmselt ei anna väga palju selliseid ülesandeid, kuid on küll probleem, et õpilane pöördub matemaatikaülesannet lahendades liiga kiiresti ja valel viisil tehisaru poole,“ lausub Peedumäe. „Seda kipub ikka juhtuma. Ma selgitan õpilastele, et kõigepealt peab proovima jõuda oma teadmistega nii kaugele kui võimalik ja siis võtma AI appi – pigem, et raskest kohast üle saada, mitte lasta ülesanne ära lahendada ja siis seda lihtsalt lugeda.“

Peedumäe sõnul ei ole tehisaru kasutamine tema ainetes veel väga palju aine õpetamist muutnud, aga kindlasti on selles peidus suur ressurss abiõpetajana. „AI võiks olla õpilase isiklik abistaja,“ sõnab ta. „Samas tuleb toonitada kriitilise mõtlemise vajalikkust, sest tehisaru võib õpilased ka valele teele juhatada, valesid mõisteid või lahenduskäike õpetada. Kindlasti on ohuks ka mugavus: lased tehisarul ülesande ära lahendada ega õpi ise tegelikult midagi.“

Peedumäe hinnangul peaks koolitöösse tehisaru abil tehtavaid ülesandeid kindlasti integreerima, et õpilased õpiks seda otstarbekalt kasutama.

TI-Hüpe 2025 asutajaliige ja üks Tiigrihüppe algatanutest Linnar Viik ütleb, et Eestis kasutab viimaste uuringute järgi kaks kolmandikku inimestest tehisintellekti rakendusi regulaarselt. „Üle 80 protsendi õpilastest kasutab seda regulaarselt, kuid see, mida nad kasutavad, erineb sellest, mida me püüame koos tehisintellekti juhtivate tehnoloogiaettevõtetega Eesti jaoks luua,“ selgitab ta. „See on haridusele fokusseeritud – õppimistulemustele, õpimotivatsioonile, turvalisusele suunatud ja õpilase õppeteekonda arvesse võttev hariduslahendus. Me ei tohi seda segamini ajada tavatarbe lahendusega, mida oleme kõik harjunud kasutama.“