Õpimotivatsioon on üks põnev teema. Seda kas on või ole ning sellega saab midagi ette võtta või siis ei saa. Õpitahe – või pigem selle puudumine – on hea süüdlane, kui õppimisest head nahka ei saa. Täna võtan kirjutada õpimotivatsioonist uuema teaduse pilgu läbi. Või kui uus see isemääramisteooria enam ongi, aga hea on korrata. Kuulen ikka siin-seal motivatsiooniteemalisi müüte ja loodan, et mul õnnestub mõnesse neist mõra lüüa.

Esimene müüt: mõnel inimesel on õpimotivatsiooni ja mõnel pole

Õpimotivatsioon on õppija ja mingi tegevuse suhe ning see on tegevuste puhul erinev. Näiteks võib Peetril olla väga selge isu õppida inglise keelt, aga loodusõpetus võiks tema meelest olemata olla. Ja kui veel detailsemaks minna, võib õpitahe ka õppeaine lõikes muutuda – näiteks suuline vastamine on palju vastumeelsem kui kirjalik. Lisaks ei ole päevad vennad. Vahel tahad tekstülesandeid lahendada, vahel pigem mitte. Seega ei ole motivatsioon inimese omadus, vaid tema suhe konkreetse tegevusega, ja see suhe on muutlik ning muudetav.

Teine müüt: õpimotivatsiooni saab olla palju või vähe

Motivatsiooni on mitut liiki – kõige üldisem jaotus jagab motivatsiooni autonoomseks ja kontrollituks –, aga ei saa öelda, et tahet õppida on palju või vähe. Tahet on mitmesuguse kvaliteediga. 

Õpilane, kelle õpimotivatsioon on kontrollitud, teeb õppetükke, sest muidu saab ta kahe või ei saa telefoniaega. Kontrollitud motivatsiooniga on tegemist ka siis, kui tegutsemise ajend on kellelegi millegi tõestamine või häbi vältimine. See motivatsioon tuleb justkui väljastpoolt ning on peale surutud.

Autonoomne motivatsioon kujuneb siis, kui õppija saab õppides ise valida (miks või kuidas õppida) ja tunneb, et tal on võimalik õppimise üle ise otsustada. Näiteks autonoomselt on motiveeritud see õppija, kes on enda jaoks (miks mitte ka vanema või õpetaja abiga) välja mõelnud, miks ta midagi õpib. Autonoomse motivatsiooniga on tegu ka juhul, kui tunned, et tegutsed nii, nagu üks sinusugune inimene tegutsema peab – see on sinu väärtustega kooskõlas. See ei tähenda rohkemat motivatsiooni, vaid kvaliteetsemat õpitahet. Tegelikult on ka autonoomne oma allika poolest väline, aga me oleme selle enda omaks võtnud. Tundub, et see tuleks justkui seestpoolt.

Kolmas müüt: vahet pole, miks õpib – peaasi et õpib

On küll vahe, sest kontrollitud motivatsiooni režiimis on halb olla. Kui pean midagi tegema, et jama vältida, siis püüan selle ära teha nii kähku kui võimalik, ning ilmselt töö kvaliteet kannatab. Püüan tegemist edasi lükata, venitada ja ilmselt kipun vahepeal kõrvaliste asjadega tegelema. 

Teadusuuringud on näidanud, et autonoomse motivatsiooni režiimis tegutsedes on õpitulemused paremad. Õpilane õpib rohkem ja sügavamalt. 

Seega, kui õppija õpib negatiivsete hinnete vältimiseks (kontrollitud motivatsioon), on õppimise kvaliteet kehvem ja õpitu ununeb kiiremini. Kui õppijal on selge siht, miks ta õpib ja see on tema jaoks oluline (autonoomne motivatsioon), õpib ta sügavamalt ja õpitu on püsivam.

Neljas müüt: motti kas on või ei ole ja sinna ei saa midagi parata

Õpimotivatsioon kujuneb keskkonnatingimuste koosmõjul ning kaaslased, aga kindlasti ka lastevanemad ja õpetajad on just need „tingimused“, mis otsustavad, milline isu on midagi teha. Loomulikult tuleb ette ka täiesti sisemist motivatsiooni, mille ajel võib inimene tegutseda pikalt ja põhjalikult, ilma et keegi teda väljastpoolt motiveeriks, aga mida vanemaks saab laps, seda vähem luksust on toimetada ainult sisemise motivatsiooni ajel. Täiskasvanute maailmas on päris palju asju, mis on vaja või tuleb ära teha, tahame me seda või mitte. See, kuidas õpetaja räägib – kas ta kutsub ülesannet lahendama või sunnib seda tegema halva hinde ähvardusel – mõjutab õpilaste õpimotivatsiooni väga palju.

Viies müüt: kui hindeid ja eksameid poleks, keegi ei õpiks

Halvad hinded ja eksamihirm on kontrollitud motivatsiooni instrument – ja tõesti, töö saab enam-vähem tehtud, aga mõnus ei ole (vaata kolmandat müüti). Head hinded on toredad, aga kvaliteetse motivatsiooni kasvatamise seisukohast kasutud, sest veel parem oleks sisuline tagasiside, mis aitaks edasisi õppimise samme seada. Õpimotivatsiooni eksami- ja negatiivsete hinnete hirm pigem pärsib, sest kontrollitud motivatsiooni ajel on tegutsemistahet vähe. Kusjuures, kui õpilane õpib puhtast uudishimust ja teadasaamisrõõmust, siis kontrollitud motivatsiooni (hinnete) rakendamise puhul tema õpimotivatsioon hoopis kahaneb.

Kuues müüt: pole õpetaja asi sellega tegeleda

Räägitakse, et õppekava on ülepaisutatud, materjali on palju ning aega vähe. Tundub, et selle kõrvalt on vähe mahti teha kasvatustööd (milleks õpimotivatsiooni toetamist võib pidada). Mina ütleksin, et õpitahte turgutamine ning hoidmine ongi just see, millega õpetaja kõigepealt ja kogu aeg tegelema peab. Kui mitte õpetaja, kes siis veel? Õpetaja on see, kes on oma õppeaine entusiast ja kõige parem tundja. Tema teab, mis võimalused on tal õppesisu õpilase jaoks tähenduslikumaks teha ja mida õpitavast edaspidi eriti vaja on. Õpetaja (de)motiveerib õpilasi pidevalt sellega, kuidas ta räägib oma ainest ja nendest ülesannetest või teemadest, mis ta õpilastele oma tunnis pakub.

Seitsmes müüt: õpetajad ei oska õpilasi motiveerida

Arvan, et oskavad küll. Vahel aga juhtub nii, et pingeseisundis, väsinuna või kiirustades läheb meelest ära või ei kuku välja. Pakun kohe siin samas väikse meeldetuletuse, et mälu värskendada.

Et toetada õpilaste autonoomset motivatsiooni, ole kursis sellega, mis sinu õpilased tunnis toimuvast arvavad. Küsi nende tunnete ja mõtete kohta. Küsi, mida või kuidas nad sooviksid tunnis õppida või teha, ja kasuta seda tunni planeerimisel. See näitab õpilastele, et neil on võimalik oma õppimise üle otsuseid teha ja arvamust avaldada. 

Julgusta õpilasi seadma oma õppimisele ise eesmärke ning nende suunas pingutama. Lase õpilastel esitada küsimusi õpitava kohta ja otsige nendele koos vastuseid. Õppimine tundub siis isiklikum ja tähenduslikum.

Anna õpiülesandeid viisil, mis täidab õpilaste baasvajaduste tassi. Kõigil meil on vaja tunda end autonoomse ja kompetentsena ning tajuda seotust teistega. Üks lihtsamaid viise on pakkuda õpilastele õppimises mõtestatud ja sisulisi valikuid, aga ka teised siin kirjeldatud tegevused toetavad baasvajaduste rahuldamist.

Selgita, miks on mingi tegevus vajalik. Kirjelda, milleks on just sellised reeglid või ülesanded kasulikud, nii et õpilane mõistaks, miks on hea asju just nii teha või just need teemad selgeks saada. Sel juhul on õpilased rohkem valmis korraldusi täitma ja ülesandeid ära tegema – need on tähenduslikumad.

Lepi sellega, et vahel pole sinu pakutud ülesanded või teemad õpilastele huvitavad, ja näita seda sõbralikult välja. Tunnista õpilastele, et mõni harjutus on tõesti raskem või igavam ja see on täiesti mõistetav. Seejärel selgita rahulikult, miks see tegevus kasulik ja vajalik on.

Kutsu õpilasi ülesandeid lahendama, ära sunni. Kasuta pehmet hääletooni ja sõnastust. Selle asemel et öelda, et seda peab tegema nii või naa, soovita proovida ühel või teisel moel. 

Ole kannatlik, kui õpilastel on raske. Näita, et usud nendesse, ning jää rahulikuks, kui õpilastel on keeruline tegevusega pihta hakata. Ütle välja, et oled valmis aitama, kuula ning reageeri, kui õpilased küsivad abi.

Õpilaste õpimotivatsiooni toetamine ei ole miski, mis saab mingil hetkel tehtud. See on midagi, mida õpetaja teeb kogu aeg: hoolib õpilasest ja tema arvamusest ning tunnetest, annab võimaluse oma õppimist eakohaselt küsimuste, eesmärkide ning valikute kaudu juhtida, selgitab, miks on midagi mõistlik just nii õppida, tehes ainesisu sel viisil õpilasele tähenduslikuks, ning annab sisulist tagasisidet.