„Me ei ole küll suutnud mõõta nende matkade otsest mõju, aga kõik klassijuhatajad ja õpetajad on matkal käinud klasside kohta öelnud, et nad on pärast seda mitu kuud rahulikumad ja koostöövalmimad,“ ütleb metsamatkade korraldaja ja matkajuht, Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse liige Palbo Vernik, kes on üheksa aastat klasse metsa viinud.

Palbo Vernik meenutab, et alguse sai see tema enda poja klassist, kes käis tookord viiendas klassis. „2018. aastal hakkas meid toetama heategevusfond Aitan Lapsi SA. Rentisime kaks talumaja ja tegime oma meeskonnaga Tartus ja Tartumaal sadakond matka õppeaasta jooksul, igal nädalal umbes kolm. Paar aastat tagasi tundsin, et minu jaoks hakkab asi ammenduma. Ühtpidi seepärast, et koolid hakkasid neid matku pidama justkui imerelvaks – viime klassi kolmeks päevaks metsa ja tagasi tuleb harmooniline seltskond. Sain aru, et asi ei ole lastes, vaid nende vanemates, läksin pereteraapiat õppima ning pöörasin pilgu rohkem vanemate poole. Nüüd olen ringiga matkade juures tagasi, sest vanemateni jõudmiseks on vaja lastele matku korraldada.

Kellele selline metsamatk mõeldud on ja mida te seal teete?

Metsamatk sobib igale klassile. See ongi lõõgastumiseks mõeldud aeg koolist eemal koos oma klassiga, kus saab näha oma kaaslasi teise nurga alt ja lihtsalt metsaelu nautida. Oleme korraldanud ühe-, kahe- ja kolmepäevaseid matku kevadel, sügisel ja talvel igas vanuses lastele. Soovi korral võivad lastevanemad matkale kaasa tulla. Et klassi omavahelistest suhetest aru saada, on mõistlik matkale minna kolmeks päevaks, lühemast ajast jääb väheks. Matkal olles teeme hästi lihtsaid asju: valmistame süüa, kõnnime ringi, teeme lõket, oleme lihtsalt looduses. Ööbimisega matkal seame ennast majas sisse ja kütame, kui vaja.

Kõige paremad tegevused on need, kus on vaja midagi meeskonnana ära teha. Näiteks moodustame keti ja laome puid riita. Või autost kottide väljavõtmine ja majja toomine – poisid tassivad kotid maja juurde ja tõstame need käest kätte edasi andes tuppa. 

Kas kõik löövad ühistes tegemistes käed külge?

See on hästi erinev ja oleneb klassist. Käed löövad külge need, kellel on varasem kogemus. Näiteks söögitegemise juures, kus on vaja köögivilju koorida ja hakkida, sibulat tükeldada, hakkliha praadida jne, on selgelt näha, kes on pidanud kodus ise süüa tegema ja kellele on võileivadki valmis tehtud. Mõni laps küll arvab, et oskab süüa teha, aga tegema hakates ei tule midagi, sest ta pole seda kunagi algusest lõpuni ise teinud. Selliseid näiteid võib tuua palju, et vanemad on olnud ülehoolitsevad ega ole andnud lastele võimalust ise teha, kogeda ja eksida. 

Näiteks soovitame õhtul oma jalanõud kuivama panna, aga keegi ei pane. Hommikul on halb üllatus, et saapad on märjad ja külmad. Matkal tulevadki alati esile nii head kui halvad oskused, mida koolis ei nähta.

Kas võib avalduda ka mõni kaaslaste eest varjus olnud anne?

Kahtlemata. Eriti sageli juhtub seda poiste puhul. Mõni poiss on metsas esimest korda elus, ta on tulnud üleni valgetes riietes ega oska siin kuidagi olla ega käituda. Samas teine, keda koolis peetakse nohikuks ja kellega eriti ei suhelda, oskab puid lõhkuda, lõket teha ja ahju kütta. Kõik sellised oskused tulevad matkal välja ning äratavad kaaslastes imetlust ja austust. On olnud küllalt juhuseid, et just see poiss aetakse hommikul üles, et ta tule pliidi alla teeks, sest tema saab hakkama. Seevastu kuttidest, kes muidu oma praalimise ja naljadega tüdrukuid võluvad, ei pruugi metsas asja olla.

Mis on selliste matkade kõige suurem võlu?

Matkal saab palju nalja ning rõõmu ja elevust on tunda kogu aeg. Ka keerulise käitumisega klassides ollakse metsas olles rõõmsad. Lapsed on loodud rõõmsad olema ning avastama maailma mängu kaudu. Kui nad tunnevad, et ümbrus on piisavalt turvaline, hakkavad nad mängima. Päeval mängitakse kulli ja ukakat, õhtuti „Tõde või tegu“. 

Viiendas-kuuendas klassis hakkab tekkima juba huvi vastassugupoole vastu. Poisid tahaksid tüdrukuid patsist tirida ja tüdrukud ootavad, et poisid neid tähele paneks. Kui mängus „Tõde või tegu“ saab mõni laps ülesande kedagi kallistada, ollakse pärast seda juhtunu üle jahmunud ja rõõmsad korraga. See võtab grupis kirjeldamatult palju pingeid maha. Poisid lõpetavad lollitamise ja rumalate naljade tegemise ning muutuvad ühtäkki asjalikuks, tüdrukud aga naudivad nende asjalike poiste seltskonda. Metsas läheb kõik kuidagi iseenesest paika. Hilisõhtul minnakse veel taskulampidega või täiskuu ajal ilma taskulampideta metsarajale kõndima. Just nende ühiste mängude, jalutuskäikude, lõkke ääres istumise ja jutuvestmise kaudu avastatakse üksteist, aga eelkõige ikka iseennast. Just see ongi matka kõige suurem võlu.

Kas kurdetakse ka, et on igav?

Jah, seda on väga palju. See tuleb sellest, et igavus on praegusel ajal laste jaoks kõige suurem defitsiit. Nad ei ole harjunud igavust tundma. Kui ruum on turvaline ja lapsel jagub eakohaseid oskusi, peaks igavus käivitama loovuse, aga ei käivita. Enamasti on asi ekraanides, mis tapavad loovuse. Teine põhjus on, et tihti organiseerivad täiskasvanud laste päevad üle – igav ei tohi olla, kogu aeg peab midagi toimuma. Isegi perega kuhugi minnes on graafik paigas – nüüd teeme seda, teist ja kolmandat. Neil metsamatkadel aga võtame vabalt – kõnnime ringi, teeme lõket, keedame lõkke peal suppi, see ongi kogu tegevus. Metsas peab saama molutada, ümbrust uurida, varbad märjaks teha, selleks tuleb rahulikult aega võtta. Siis tundubki, et siin ei toimu midagi ja on igav. Tegelikult on igavus igaühe enda sees olev tunne, millega ei osata toime tulla, sest loomulikud mehhanismid ei lähe tööle. Ja ongi väga keeruline aidata. Inimese elukvaliteet sõltub ju suhetest ja suhete loomise oskusest. Ilma loovuseta on keeruline kvaliteetseid suhteid luua. Ma ei mõtle siin ainult inimestevahelisi suhteid, vaid enda suhet eluga, toimetulekut eri olukordadega ning sõna otseses mõttes seda, mida sa siin elus teed. Kas oskad olukordadest loovalt välja tulla või vajad kellegi juhendamist.

Kas mõni laps jääbki päris omaette?

Seda pole olnud, et keegi päris üksinda kõrvale jääb. Matkal märgatakse üksteist rohkem ja hoitakse kokku, märgatakse ka eralduvaid kaaslasi. Ikka leidub keegi, kes eralduja pärast muretseb. Küll aga võib mõne lapse jaoks majast õuetulek olla ületamatu samm. Selle taga on enamasti ekraanid, mõnikord suisa sõltuvus. Varasemalt me telefone ära ei korjanud, nüüd korjame uneajaks telefonid ära, sest ööbimisega matkal on osa lapsi muidu öö otsa telefonis ega saa järgmisel päeval üldse aru, mis toimub. 

Kas olete puutunud kokku ka klassidega, kus on kiusamist?

Kahjuks üsna tihti. Kusjuures pole vahet, kas see on 2., 5. või 7. klass. Juba raudteejaamast teele asudes on kuulda, kuidas kellegi kohta öeldakse kogu aeg halvasti, kellegi üle ironiseeritakse, ta on iga nalja sees. See laps ei pruugi olla otseselt tõrjutud, aga talle on seatud mingid tingimused, mida ta peab täitma, et ta tohiks teistega suhelda või grupiga liituda. Olen lastelt küsinud, kas nad ise märkavad, kui halvasti nad oma kaaslasest räägivad ja temasse suhtuvad. Võõra inimesena noortele nende käitumist tagasi peegeldades saan natukenegi muuta nende suhtumist, kes pole kiusajad, aga võivad olla kiusaja abistajad või lihtsalt pealtvaatajad. Paraku on nii, et kedagi kiusata saab ainult siis, kui grupi kõik liikmed on sellega nõus. Kusjuures gruppi kuuluvad ka lapsevanemad, sest nii kiusaja kui ka kiusatava käitumist mõjutab kodu. Samuti kuulub gruppi klassijuhataja, kellest oleneb hästi palju. On klassijuhatajaid, kes on suutnud oma klassist kiusamise välja juurida. See on väga tähtis, sest kiusamisel on rasked tagajärjed terveks eluks kõigile, kes selles klassis on. 

Miks üldse hakatakse kedagi kiusama?

Sellel võib olla mitmesuguseid põhjusi, aga kõige rohkem mõjutab lapse vaimset tervist tema vanemate omavaheline läbisaamine. Kui kodu pole turvaline ning laps tunneb end halvasti ja ebakindlalt, allub ta ka kiusamisele kergemini. Kiusaja ja kiusatava valukoht on minu arvates ühe ja sama koha peal, lihtsalt üks elab seda valu sissepoole, teine väljapoole. Üks ütleb halvasti teiste kohta, teine laseb öelda enda kohta. Miks laps ütleb või laseb endale halvasti öelda, sellel on jällegi mitmeid põhjuseid, millest enamik on paraku ikkagi kodus.

Kas matkalt tagasi tulles annate vanematele ja klassijuhatajale tagasisidet?

Jah, saame kokku, vaatame koos pilte ja räägime sellest, mida matkal nägime. Kuigi enamasti arvavad vanemad, et tunnevad oma last läbi ja lõhki, siis kollektiivis käitub laps tihti hoopis teistmoodi. Korduvalt on juhtunud, et kui olen mõne lapse puhul välja toonud, et tema on grupis protsesside käivitaja, ei usu lapsevanem seda, sest kodus on laps hoopis teistsugune. Selliseid üllatusi on üsna tihti. Loodetavasti teeb mõni ema või isa sellest ka oma järelduse ja annab lapsele rohkem iseseisvust. 

Alati räägime ka kiusamisest ja rasketest suhetest, mida matkal nägime. Vanemate informeeritus on väga erinev. Mõned ütlevad, et ei tea klassis juhtunust midagi, teised on kursis ning püüdnud enda sõnul sekkuda, kuid midagi pole muutunud. Oleme vanematele selgitanud, et koosolekuid ja ümarlaudu kokku kutsudes ei muutugi midagi. Suhteid klassis saavad parandada vanemad ise, nii lastele kui ka isekeskis ühistegevusi korraldades. Juba esimeses klassis tuleks luua toimiv vanemate kogukond.

Kui klassikaaslased suhtlevad ja tegutsevad ühiselt ka väljaspool kooli, samamoodi nende vanemad, vähendab see ennekõike klassijuhataja koormust. Ta saab rohkem õpilaste jaoks olemas olla ja klassis lähevad suhted paremaks. Paremad suhted muudavad aga ka õpetamise ja õppimise oluliselt kergemaks. 

Kuidas mõjutavad laste käitumist metsamatkad?

Me ei ole küll suutnud mõõta nende matkade otsest mõju, aga kõik klassijuhatajad ja õpetajad on matkal käinud klasside kohta öelnud, et nad on pärast seda mitu kuud rahulikumad ja koostöövalmimad. Kusjuures pole vahet, kas tegu on nn lihtsa või keerulise klassiga, matk liidab klassi igal juhul. Kindlasti kaalub matk üles paaripäevase koolist puudumise, sest annab lastele palju häid kogemusi ja emotsioone ning muudab õpetajate töö lihtsamaks. Ka pered võiksid rohkem metsas ja looduses käia. Kui vanemad last üksinda endaga kaasa meelitada ei suuda, võtku nad ka lapse sõbrad kaasa, nii palju, kui autosse mahub. Siis saab see seltskond koos luurekat ja kulli mängida ja lõket teha ning neil on koos lõbus.