Digiajastul ja AI areenile astudes on selge, et õppimata ei saa ka kõrges eas. Igapäevaeluga toimetulekki muutub üha keerulisemaks, kui kramplikult vanast kinni hoida ja seda ajutiseks hulluseks pidada. Mis roll on põlvkondade koostegutsemisel ja üksteiselt õppimisel?

Elukestva õppe olulisus on kirjas riiklikes dokumentides, ent lähemal vaatlusel selgub, et käsitletakse vaid kuni 64-aastaseid inimesi. Kuna pensioniiga tõuseb, on mõistetav, et õppimist nähakse eelkõige vahendina, et võimalikult kaua tööturul püsida. See on üsna piiratud lähenemine, elukestvat õpet tuleks vaadelda hoopis laiemalt kui vaid tööhõive kontekstis. 

Haridusgerontoloog Tiina Tambaum on rõhutanud, et õppimist tuleks lisaks sotsiaalmajanduslikele põhjustele väärtustada just humanistlikel kaalutlustel. 

Eneseteostus isiklikus plaanis ja oma arenguvõimekuse kasutamine suurendab heaolutunnet ja rahulolu sellest, et oma eluga saadakse hakkama. See on tähtis igas eas, kuni surmani. 

Selge see, et õpivõime vanuse kasvades muutub, kuna normaalse vananemise ilmingutena võtab uute teadmiste ning oskuste omandamine rohkem aega, tähelepanu hajub kiiremini, rööprähklemine ei tule enam nii hästi välja ja lühimälu muutub kehvemaks. Lisaks võib nägemine ja kuulmine halveneda. Samas on vanemal inimesel suur kogemuspagas ja teadmised, mille külge uut infot kinnitada, ning enamasti ka rikkalik sõnavara, oskus lugusid jutustada ja süsteemne mõtlemine. Kristalliseerunud intelligentsus on hea baas, mis võimaldab õppida kõrge eani.

Vanemate inimeste õpivõimekusest rääkides on oluline meeles pidada, et inimesed on erinevad. Vanusegrupp 50+ või 60+ hõlmab mitmeid põlvkondi, kel kõigil oma õppimisviis ja -vajadused. Sageli pole need vajadused ja võimekus üldse mõõdetavad vanusega ning õppeprotsessis tuleb arvesse võtta, millist elu on inimene elanud, millistes ametites töötanud. 

On laialt levinud müüt, et vanemad inimesed ei ole suutelised uusi asju õppima. Vanemaealiste õpivõime uurijad on aga leidnud, et asi võib olla hoopis tahte puudumises või ebasobivas õppimisviisis. Õpitahtele annab hoogu see, kui inimene peab uut infot endale vajalikuks ja saab õpitut kohe kasutada, praktiseerida.

Kolmas iga – elu kõrgaeg

Eeldatav eluiga pikeneb aasta-aastalt. Euroopa Liidus jõudis oodatav eluiga 2023. aastaks 81,5 ja Eestis 79 eluaastani. 

Inglise ajaloolane ja sotsioloog Peter Laslett on inimese elu jaganud neljaks perioodiks, pöörates enim tähelepanu kolmandale eluetapile. Kolmas iga on periood inimese elus, kui tal pole sundi käia tööl leivateenimise eesmärgil, puudub kohustus kedagi ülal pidada ja ta saab enda elu korraldamisega ise hakkama. Kolmas iga kestab kuni surmaeelse füüsilise allakäiguni, kui algab neljas iga, mil inimene ei saa ilma kõrvalise abita hakkama. 

Kui inimene läheb näiteks 65-aastaselt pensionile ja on täis elujõus, on tal veel paarkümmend aastat aega end arendada, oma huvialadega tegeleda, soovi korral töötamist jätkata, kogukondlikesse tegemistesse panustada. Milline tohutu potentsiaal kogutud elutarkust, teadmisi ja oskusi! Kus seda vaid rakendada saaks? 

Tasapisi vaated vananemisele muutuvad. Meedias tuuakse eeskujuks tuntud persoone, kes oma eluga suurepäraselt hakkama saavad, tööelu jätkavad, on terved ja tegusad. 1993. aastal loodi esimene väärikate ülikool – Kolmanda Nooruse Rahvaülikool ja juba 14 aastat tegutseb väärikate ülikool. 

2012. aastal loodi MTÜ Kuldne Liiga – huvikaitseühing ealistel põhjustel diskrimineeritud spetsialistide esindamiseks. Nüüdseks tegeleb ühing kogu vanemaealiste teemavaldkonnaga, seistes muuhulgas selle eest, et vanemaealisi aktsepteeritaks ühiskonnas ja tööturul võrdväärsetena. Kogukondlik mõtteviis on tasapisi levimas, kohalike omavalitsuste juures tegutsevad vanemaealiste klubid/kogukonnad. Kas sellest siis ei piisa?

On tõesti tervitatav näha muutusi ühiskonnas, kui ignoreerida tõsiasja, et pahatihti tegutsevad vanemaealiste grupid isoleerituna teistest ja kogevad oma elukeskkonnas (varjatud) diskrimineerimist. USA-s 2020. aastal tehtud uuring näitas, et 82% 50–80-aastastest koges iga päev ealist diskrimineerimist. On tõsiasi, et see on pinnas krooniliste haiguste ja depressiooni tekkeks. Paraku me ju ikka kuuleme, kuidas vanemaealisi nimetatakse gerontideks, penskariteks, ealiste iseärasuste käes vaevlevateks vanuriteks; pahandatakse, et nad on aeglased, taipamatud, arenemisvõimetud ja koormaks kaelas.

Ühelt poolt siis vanemaealiste kasutamata ressurss ja teisalt eelarvamuslik suhtumine, mis nn plussvanuses inimese sootsiumi äärealale paigutavad. Sotsiaalteadlased pakuvad selle lõhe ületamiseks välja põlvkondade koostöö, mille aluseks on eri põlvkondade võrdväärne osalus ja vastastikune kasu. Koostöö ei ole see, kui lasteaialapsed käivad hooldekodus esinemas või lapselaps vanavanemale arvutitarkust õpetab. Idee on koos tegutsemises ja võimaluses üksteiselt õppida, leida üles sarnasused ja ühised huvid ning seeläbi ka üksteise erinevusi mõista ja tunnustada.

Igal põlvkonnal on oma lugu ja üksteise lugude tundmaõppimine loob baasi heaks läbisaamiseks ning rahuldust pakkuvaks sotsiaalseks suhtluseks. Briti sotsiaalteadlane, Warwicki ülikooli audoktor Alexandra Withnall, kes on elukestva õppe ekspert, on öelnud, et just sellise suhtluse käigus õpitakse – jagatakse unikaalseid ressursse ja teadmisi. Tema sõnul on põlvkondade koostöö toimimise alus see, et õppimist nähakse elukestva protsessina. Võetakse arvesse, et igal eluetapil on inimestel eri õppimisvajadused ja vajadusel põlvkonnad toetavad üksteist. 

Hiljuti jagas üks ema Facebookis toredat kuulutust: „Otsin vanaema! Jah, just nii. Mul on kaks lasteaias käivat tüdrukut, kelle eludest on puudu üks armastav ja õpetusi/elutarkusi jagav vanaema. Otsin kedagi, kellel on laste jaoks aega ning tahtmist nendega tegeleda. Kedagi, kes tahaks olla meie pereliige – keda meie oma teadmiste ja oskustega aidata saaks, vajadusel pisiremondi või poeskäiguga, külas käia ja üksteise jaoks olemas olla. Rääkida kõigest, mis vajab rääkimist ning selles üksi hakkamasaamisele rõhuvas maailmas tulla uuesti kokku.“ 

Seda postitust jagati ligi 400 korda ja oli üksjagu neid, kes kommentaarireal kirjutasid, et nendegi lastele kuluks üks vanaema või vanaisa ära. Arvestades, kui palju on meil vanemaealisi, kes üksi elavad ja kellel mõnd väikest silmarõõmu pole, võiks algatada lausa vanaemade-vanaisade liikumise. Et oleks inimene, kes teab, kuidas „vanasti“ elati, on kannatlik ja lahke, oskab käsitööd ja asju parandada, oskab hästi lugusid jutustada, tunneb loodust ja teab, kuidas taimi kasvatada … Iga inimene kannab endas teadmisi, kogemusi ja tarkust, mis on hindamatud. Vananemist ei peaks nägema kui taandarengut, vaid kui järgmist põnevat eluetappi, mil on võimalik nautida vabadust, kogeda uusi asju ja anda oma teadmisi edasi järgmistele põlvkondadele.