Eesti Kirjandusmuuseum kutsub kõiki 9.–12. klassi õpilasi võtma osa noorte elulugude võistlusest „Noor Eesti: minu elu lugu“.

Matemaatik ja arvutiteadlane Kristjan Korjus esitas oma 2023. juulis avaldatud Ööülikooli loengus „Inimeseks olemise mõtestamine tehnoloogia arengu taustal“ mõtlemapaneva küsimuse: kuidas defineerida ajal, mil tehisneurovõrgud tegelevad teksti- ja pildiloomega ning läbivad üha edukamalt kõiksugu lõpueksameid ja sisseastumiskatseid, seda, mis on inimesele ainuomane? Veidi vähem kui kaks aastat hiljem on see küsimus jõudnud arvutiteadlaste laualt laiemasse avalikkusesse, sealhulgas haridusse. Mis on inimese roll ja eksistentsi kese olukorras, kus juba üsna pea võivad masinad teha meist sisuliselt kõike efektiivsemalt? Inimeseks olemise alustele tuleb eriti mõtiskleda alles ellu astuvatel noortel, kelle senine elu on küll möödunud tehnoloogiatega üha rohkem läbipõimunult, kuid kelle jaoks on seda olulisem osata iseenda sisemaailma ümbritsevast lähtuvalt mõtestada.

Üks võimalus mõtiskleda on oma eluloo kirjapanemise kaudu. Kuigi oleme harjunud elulugu nägema kui kirjatööd, mis võetakse ette elukaare lõpuosas, võib seda kirjutada ka üleminekuperioodidel, ühe eluetapi lõpus või järgmise alguses, milleks saab pidada ka põhikooli lõppu ja gümnaasiumiastet. Sel tormilise arengu perioodil, mil muuhulgas kujunevad välja noore inimese identiteet, tõekspidamised ja väärtused, aitab seniste kogemuste ja mõtete üles kirjutamine neist selgemat ülevaadet saada. Oma elu eri etappide kirjapanemine toetab õpilast mõistmisel, kuidas mõjutab minevik seda, kes oled praegu ja tulevikus, ning annab võimaluse mõtiskleda, kuidas ainulaadsed elukogemused haakuvad laiemate ühiskondlike arengutega. Nii tekitame võimaluse saada aimu korraga nii iseenda sisemaailmast kui ka enda olulisusest välismaailma kujundamisel. 

Kuidas hakata elulugu kirjutama? 

Üks Eesti teenekaimaid elulugude kogujaid ja uurijaid Rutt Hinrikus on teoses „Elust elulooks“ öelnud, et „elulool on palju esinemisvorme, kuid puuduvad kindlad reeglid, nii nagu ei ole lõpuni võimalik reeglistada ka elu. Igaühel on voli kehtestada oma reeglid“. 

Nii kujutab eluloo kirjutamine endast võimalust end loominguliselt väljendada, mida igaüks saab teha nii, nagu just talle sobib. Kui siiski anda mõned näpunäited, siis hea idee on hakata elulugu koostama mälu kirjeldamisega ehk oma elu oluliste sündmuste ja mälestuste ajajoonele paigutamisega ning etappideks jagamisega. See loob struktuuri ja peamised seosed. Lähtuda võib ka küsimustest, mis on elulugude kogumise kampaaniates tihti ette antud, kuid võivad olla ka kirjutaja enda loodud. Rõhutada tasub žanrilise mitmekesisuse võimalust: elulugu ei pea ilmtingimata olema kronoloogiline jutustus, vaid võib hõlmata illustratsioone, luuletusi, päevikukatkeid, fotosid, dialooge või muid autori jaoks kõnekaid vorme. Elulugu ei saa kirjutada õigesti või valesti – nagu on öelnud Rutt Hinrikus, toetub elulooline tõde mälule, mälul ja meelespidamisel on aga oma teed.

Eluloo kirjutamine ei pruugi olla sirge ja ühtlane tee, arvestama peab ka kahtluste, tagasilöökide ja väljakutsetega. Suurim neist võib olla liigne enesekriitika – eriti nooremas eas, kui elukogemusi on alles hakanud kogunema, võib kirjutajal tekkida tunne, et tema lugu või elu ei ole piisavalt huvitav. Siis kulub ära nii õpetaja julgustus kui ka pidev meeldetuletus: iga inimese lugu on ainulaadne ja oluline ning olukorrad, mis tunduvad praegu tavalised, kannavad endas tuleviku tarbeks väärtuslikku infot meie kaasaja kohta. 

Raske võib olla toime tulla ka tunnetega, mis elu keerulisi hetki ja perioode meenutades tahes-tahtmata üles kerkivad. Taolised olukorrad pakuvad väärt võimalust õppida, kuidas eri emotsioone aktsepteerida, kuid siinkohal tasub julgustada õpilasi keskenduma muuhulgas sellele, kuidas on raskused ületatud või mida neist on õpitud. Küsimused, kas, kuidas ja mil määral oma eluloos valusamatest hetkedest kirjutada, on ühed keskseimad, millega on kokku puutunud iga autor, ning valik, millest kirjutada ja millest mitte, tehakse igal juhul.

Ei ole keeruline mõista, miks on eluloo kirjutamise kaudu oma mineviku ja sisemaailma mõtestamine tehnoloogiliste muutuste ajastul üks äraütlemata kasulik tegevus. Lisaks kirjutamisoskuse arendamisele ja loomingulise eneseväljenduse võimalusele pakub enda senisest elust „vahekokkuvõtte“ tegemine vajalikku hetke hinge tõmbamiseks ja tagasi vaatamiseks. See omakorda aitab ehitada tugevamaks väärtuste, perspektiivide ja unistuste vundamenti, mille toel edasi liikuda. Ning ajal, mil maailm ja inimese roll selles muutub kiiremini kui eales varem, peab see vundament olema eriti tugev.

Eesti Kirjandusmuuseumi üleskutse

Kutsume kõiki 9.–12. klassi õpilasi võtma osa noorte elulugude võistlusest „Noor Eesti: minu elu lugu“!

Iga elu on ainulaadne ja erakordne. Samuti on iga elu lugu – elulugu –, mille kaudu saab mõtestada ja jagada oma ideid, tundeid ning kogemusi, luues tulevastele põlvedele pildi tänapäeva noorte muredest ja rõõmudest. Milline on olnud sinu senine teekond, kuidas näed oma tulevikku ja millest unistad? Me tahame kuulda sinu lugu!

Oma eluloo kirjutamisel võid lähtuda nii igapäevaelu detailidest, oma väärtushinnangutest kui ka laiematest ühiskondlikest teemadest. Kirjutis võib olla isiklik ja loominguline – räägi nii, nagu sina oma elu näed. Võid kasutada varjunime. Soovi korral võid lisada oma loole fotosid, illustratsioone või muid elemente, mis aitavad lugu elavamaks muuta. 

Siinsetest küsimustest võid, aga ei pea elulugu kirjutades lähtuma.

1. Milline on sinu pere lugu? Kas oled elanud maal või linnas? Kuidas on sinu vanemad, vanavanemad ja kodu mõjutanud sinu igapäevaelu ja väärtusi? Millised on olnud perekondlikud traditsioonid ja koostegemised? 
2. Missugune on olnud sinu koolielu? 
3. Kuidas oled veetnud oma vaba aega ja milliste hobidega tegelenud?
4. Millist rolli on sinu elus mänginud sõbrad?
5. Millised on olnud sinu elu meeldejäävad hetked või sündmused?
6. Missugusena kujutad ette oma tulevikku? Millest unistad, milliseid muutusi soovid näha ühiskonnas ja maailmas?

Kõik võistluse käigus meieni jõudnud elulood säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis. Parimate elulugude autoreid ootavad auhinnad ning oktoobrikuus toimuv tänuüritus.

Ootame su vabalt valitud pikkusega elulugu hiljemalt 15. septembriks 2025. a. e-aadressil nooreesti@kirmus.ee või kirjalikult märgusõnaga „Nooreesti“ aadressil Eesti Kirjandusmuuseum, Vanemuise 42, 51003 Tartu.

Küsimuste korral kirjuta nooreesti@kirmus.ee ja jälgi meid ka Instagramis @nooreesti_elulood!