Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudis alustasid veebruaris tööd kaks uut professorit: Rain Mikser haridusteooria ning Emanuele Bardone haridustehnoloogia valdkonnas. Mõlemad pakuvad põnevat vaatenurka hariduse tulevikule.

Rain Mikser jagab oma aega Tartu ja Tallinna ülikooli vahel. Ta rõhutab, et hariduse arendamisel ei tohi unustada mineviku kogemusi. „Poliitikas olen ikka kuulnud räägitavat, et spektri mingi osa – tavaliselt parempoolne serv – on väga täis ja uued parteid sinna enam ei mahu. Hariduses on jällegi uutjate ja tuleviku-hõikajate serv hästi täis, teises servas on seevastu ruumi laialt, vähemalt minu põlvkonnal.“ Enda sõnul püüab Mikser vähemalt ühe jalaga seista selles tühjas nišis – uus on sageli lihtsalt hästi unustatud vana ja oluline on ka mineviku kogemustest õppida.

Mikseri professoritee algas kunagisest juhuslikust kohtumisest õpetajatööga: „Sattusin täiesti juhuslikult 20-aastasena õpilaste ette – muusikaõpetajana kodulähedases väikeses maakoolis. Kooli direktor teadis, et mängin kitarri, ja tegi mulle ettepaneku, kuigi muusikaharidust mul ei olnud.“ Pärast TÜ lõpetamist eesti filoloogi ja eesti keele õpetajana suundus Mikser haridusvaldkonda, leides, et see sobib talle paremini kui keeleteadus. Praeguseks on temast saanud teadlane, kes peab oluliseks vaadata haridust laiemalt kui üksnes tulevikku suunatud pilguga.

„Üks kolleeg ütles aastaid tagasi, et hariduses on teooria praktikal juba ammu eest ära jooksnud,“ lausub Mikser. „Teooria ja õpikäsitused olla tänapäevased, ent see, mis kooliseinte vahel toimub, lõhnavat senini Tsaari-Venemaa järele. Minu meelest on see karjuv näide tõsiasjast, et teooria peaks sagedamini vaatama seljataha. Eks ole mujaltki teada, et eest ära joostes tuleks aeg-ajalt vaadata, kas keegi järele ka jookseb.“

Ühe olulise proovikivina Eesti haridusmaastikul näeb Mikser vajadust väärtustada kogenud õpetajate teadmisi: „Tuleks kasutada nende inimeste teadmisi, mõtteid ja kogemusi, kes aastakümneid koolis töötanud. Nõukogude ajal töötanud õpetaja pidi ausaks töötegemiseks palju mõtlema, praegusest palju enam arvestama, mida ja kus ta räägib, et end kehtestada ja samas iseendaks jääda tingimustes, mis olid ju palju piiravamad kui praegused.“

Milliste väljakutsetega tuleks Rain Mikseri arvates lähiaastatel kindlasti tegeleda? „Haridusteadlaste puhul tuleks mõelda, kuidas ühitada kaht asja: välisrahastuse taotlemist, millest me üha enam sõltume, ja seda, mida teadlane päriselt teha tahab ning uurijana vajalikuks peab.“

Kuna Mikser töötab vanemteadurina ka Tallinna Ülikoolis, siis uurin, kuidas need erinevad akadeemilised keskkonnad on mõjutanud tema lähenemist haridusuuringutele. „Olen rõõmus, et tunnen suhteliselt võrdselt mõlema ülikooli haridusteaduste valdkonna olemust. See on vastastikku rikastav. Kunagi ütles hea kolleeg, et saaksime tõeliselt toreda instituudi või teaduskonna, kui need kaks üksust kokku panna,“ ütleb Mikser. 

Ta lisab, et haridusinstituudid nii Tartus kui Tallinnas on üha sarnasemad, sest teadlaste töö sõltub aina enam välisrahastusest ja vastastikusest koostööst. Kuna tegu on keskselt juhitavate programmide, meetmete ning projektitaotluste voorudega, on ka ülikoolides kasutatav sõnavara üha sarnasemaks muutnud. 

Tehnoloogia ja hariduse tulevik

Kui Rain Mikser vaatab antud artikli kontekstis haridust läbi traditsioonide prisma, siis haridustehnoloogia värske professor Emanuele Bardone keskendub tehnoloogia ja hariduse kokkupuutepunktidele. Bardone on töötanud Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudis juba üle kümne aasta, uurides, kuidas digitehnoloogiat hariduses rakendada. Ta peab end pigem uurijaks (ingl researcher) kui teadlaseks (scientist).

„Ma ei määratleks end teadlasena,“ ütleb Bardone. „Minu taust on humanitaarteadustes, sest doktorikraadi sain filosoofias. Seega on mul haridustehnoloogias humanistlik vaatenurk, mis tähendab, et keskendun rohkem inimlikule või sotsiaalsele mõõtmele, uurides, mida tähendab tehnoloogia kasutamine hariduses.“

Bardone töötas varem Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia keskuses ning on seejärel uurinud Tartu Ülikoolis mitmeid haridustehnoloogia aspekte. Ta toob välja neli peamist uurimissuunda, millega tema valdkonnas tegeletakse: „Üks on seotud tehnoloogia kasutamisega õppeprotsessis, täpsemalt konstruktivistlikumate lähenemisviisidega, nagu probleemilahendus, uurimuslik õpe ja ka projektipõhine ning väljakutsepõhine õpe.“ Lisaks tegeletakse loodusteadusliku hariduse, hariduse tulevikuvisioonide ning digipädevuse ja 21. sajandi kompetentside uurimisega.

Praegu keskendub Bardone hariduse tuleviku-uuringutele. „Me ei tegele seejuures tingimata tuleviku ennustamisega, sest tulevik on teadmata, uuringud on rohkem seotud visioonidega selle kohta, kuidas saaks haridust, õpetamist ja õppimist uute arenevate tehnoloogiate valguses muuta,“ selgitab Bardone.

Tehnoloogia vastureaktsioon hariduses

Bardone mainib olulist muutust haridustehnoloogia omaksvõtus. „Umbes kümme aastat tagasi, kui ma Tartu Ülikooli tulin, oli digitehnoloogia millegi positiivse, mis potentsiaalselt haridust ümber kujundab, sünonüüm,“ meenutab ta. Tahvelarvutid, nutitelefonid, virtuaal- ja liitreaalsus tõotasid hariduses revolutsiooni. Kuid viimaste aastate kogemused, eriti COVID-19 pandeemia ajal, on toonud esile ka tehnoloogia kasutamise varjuküljed. „Tehnoloogia tohutust kasutuselevõtust hoolimata nägime, et tehnoloogia ei pruugi olla tingimata positiivne jõud ja selle kasutamine tõi kaasa probleeme,“ selgitab Bardone.

Tänapäeval räägitakse juba digitaalsest vastureaktsioonist, sest paljudes riikides, sealhulgas Põhjamaades ja ka Lätis, on hakatud koolides piirama nutitelefoni ja sotsiaalmeedia kasutamist. „Nüüdseks oleme minu arvates jõudnud küpsustundeni ega mõtle enam, et haridusuuendust juhib tehnoloogia, nagu viisteist või kümme aastat tagasi,“ ütleb Bardone. 

Tehisintellekti kiire areng on toonud uusi ülesandeid: „Kogesime, et see on fantastiline tehnoloogia, kuid nüüdseks teame, et õpilased võivad tehisaru kasutades muljetavaldava kiirusega õppimist lihtsalt teeselda.“ Siiski ei pea Bardone tehnoloogiast loobumist lahenduseks: „Mõnes ülikoolis mindi pärast ChatGPT kasutuselevõttu tagasi pastaka ja paberi juurde. Ma ei arva, et see on hea, pigem väga halb digitaalne tagasilöök.“

Bardone sõnul peaks fookus olema refleksiivsemal suhtumisel tehnoloogiasse. „Kui tahame seda uut tehnoloogiat mõttekalt kasutusele võtta, siis peame tõstatama küsimuse, millist tulevikku me nende tehnoloogiatega seoses näeme. Mõned neist tulevikest võivad olla soovitud, teised aga väga düstoopilised.“

Oma õpetamisfilosoofias lähtub Bardone sokraatilisest meetodist: „Keskendun peamiselt sellele, kuidas õppimist uue ehk digitaaltehnoloogia valguses näha, ja minu lähenemine on sokraatiline. Puudutame just seda, kuidas luua sisukaid vestlusi, mille kaudu õppijad ise mõistavad, kuidas digitehnoloogiat enda õpetamispraktikasse kaasata.“

Kokkuvõtvalt ilmneb värskete professorite mõttekäikudes vajadus dialoogi järele – ühelt poolt väärtustada kogemusi ja traditsioonilisi lähenemisviise, teisalt aga mõtestada uute tehnoloogiate rolli hariduses. Seega pole hariduses universaalseid lahendusi, toimub eri vaatenurkade pidev dialoog, mis aitab leida tasakaalu traditsioonide, praktiliste kogemuste ja tehnoloogiliste uuenduste vahel.