Enamik meist mäletab köstrit ja õpetajat „Kevade“ filmist. Usun, et mõlemad teadsid hästi, mida nad Paunvere koolis õpetasid, küllap neil olid omad õpetamisvõtted ja nad tundsid oma ainet. Ent üks oli õpilaste jaoks Julk-Jüri ja teine Õpetaja.

Õpetan Tartu Ülikooli Narva kolledžis esimese aasta üliõpilastele ainet „Sissejuhatus õpingutesse“, kus muuhulgas arutleme selle üle, mis on õpetamine ja õppimine ning kuidas need omavahel seotud on. Üliõpilased püüavad neid mõisteid selgitada ja enamasti ütlevad kõik, et õppimine on teadmiste omandamine ja oskuste arendamine.

Loomulikult see nii ongi, aga lasen neil korraks silmad kinni panna, mõelda enda kooliaja peale ja hakkan seejärel aeglaselt nimetama aineid, näiteks joonistamine, emakeel, matemaatika, laulmine, loodusõpetus, inglise keel. Mina näen, mida nad tunnevad. Mõne aine nimetamine toob naeratuse näole, teise puhul läheb kulm kortsu või keha läbistab värin.

Järgnev arutelu viib meid sinna, et õppimine on lisaks teadmiste omandamisele ja oskuste arendamisele ka tunne. Vaevalt mäletame ja oskame praegu kõike, mida koolis õppisime või mida meile õpetati, küll aga on meeles emotsioon, mis ainetunnis tekkis. Olen veendunud, et ükski õppeaine iseenesest ei ole lihtne või keeruline, meeldiv või ebameeldiv, arusaadav või arusaamatu. Üheks või teiseks muudab selle õpetaja. 

Viimastel aastatel on palju tähelepanu pööratud õpetajatele ja õpetajaameti populariseerimisele. On astutud väga kaalukaid hariduspoliitilisi samme, nagu eestikeelsele haridusele üleminek, õpetaja kutsestandardi uuendamine, õppimiskohustuse ea pikendamine, käima lükatud kutsehariduse reform. Kõrgkoolide õpetajakoolituse erialadele on juurde antud õppekohti ja raha maksta 400-eurost stipendiumi heade õpitulemustega õpetajakoolituse üliõpilastele.

Narva kolledžis näeme selgelt, kuidas need muutused ja meetmed töötavad. Bakalaureuseõppekava „Keeled ja mitmekeelsus koolis“ 51 kohale kandideeris 121 inimest (2,4 inimest kohale), koolieelse lasteasutuse õpetajaks mitmekeelses õppekeskkonnas soovis saada 438 inimest (6,3, õppekohti 70) ja magistriõppekavale „Keeleõpetaja mitmekeelses koolis“ kandideeris 123 inimest (3, õppekohti 49). See on märkimisväärne, eriti kui võtta arvesse, et õppekohtade arv on viimase paari aastaga pea kahekordistunud.

Ühest küljest on kindlasti avaldanud mõju materiaalsed stiimulid: stipendiumid ja kasvavad palganumbrid. Teisalt on nii esimese eriala õppijad kui ka karjääripöörajad toonud välja, et õpetajana saavad nad muuta maailma, sest nende käe all sirguvad tulevased teadlased, loovinimesed, arstid, päästjad või poliitikud.

Ülikooli ülesanne on anda tulevastele õpetajatele õpetajatööks vajalikud teadmised, arendada õpetamisoskust ning kujundada hoiakuid ja väärtusi. Õppejõududena peame olema neile eeskujuks, sest sageli matkivad õpetajad oma endisi õpetajaid ja õppejõude.

Kui aine sisu ja aine õpetamise viise saab ülikoolis õppida, täienduskoolitustel edasi arendada ning hiljem töö käigus lihvida, siis õpetajatööks vajalikud isikuomadused peavad õpetajaks õppijatel kohe olemas olema.

Kõike on võimalik õpetada, aga mitte kõike pole võimalik õppida. Õpetajale peavad meeldima inimesed, ta peab otsima üha uusi viise, kuidas jõuda kõikide õppijateni, arvestades nende eripära. Ning kõige selle juures ennast hoidma, leides aega oma tervise, perekonna, sõprade ja hobide jaoks. See on suur väljakutse ega sobi kindlasti nõrkadele.

Kui mõtlen oma õpetajatele ja kolleegidele, siis näen, et väga head õpetajad on vaimustunud oma ainest ning seeläbi motiveerivad ka õpilasi. Neile meeldivad inimesed ja nad usuvad, et kõik nende õppijad on ühes või teises vallas andekad ning võimekad. Nad püüavad õpetada nii, et õppijad saaksid õppida, ning leiavad uusi viise ja vahendeid, et õpilasi toetada. Nad on kannatlikud, sõbralikud ja inimlikud.

Ükski erialakatse ega intervjuu, hoolimata sellest, et lõppotsuse teeb pädev vastuvõtukomisjon, ei anna täit kindlust kõrgkoolile ega kandidaadile endale, kas tehtud sai õige valik.

Õpetajakoolituse magistriõppesse juba võetakse avaldusi vastu. Kõrgkoolid ootavad kandideerima kõiki, kes tunnevad, et neil on vajalikud isikuomadused. Pingutame, et valida õpetajateks õppima õiged inimesed. Lõpuks soovime ju kõik üht – et õpetaja kingiks noorele enesearendamiseks viiuli, mitte ei veaks teda Julk-Jüri kombel krattipidi koolist läbi. Et noored mäletaksid oma õpetajaid naeratuse, mitte vastikusvärinaga ning neis säiliks soov juurde ja edasi õppida.