Ühe tavalise kooli tavaline 5. klassi õpilane Juku naaseb pärast kaht nädalat haigust õppetööle. Järeletegemist ootavate tööde hulk võtab silme eest kirjuks ja Jukul pole aimugi, kust alustada. Ta uurib kodus nõutult e-päeviku sissekandeid. Vajalikku infot on keerukas leida ja Juku lükkab õppimist päevast päeva üha edasi. Süvenev lünk õppetöös toob aga kaasa üha uusi halbu hindeid. Seda märkab Juku klassijuhataja, kes kutsub õpilase enda juurde ja aitab vajalike tegevuste jaoks ajakava koostada. Kuigi kohtumine lõpeb mõlema osapoole jaoks lootusrikkalt, ilmneb mõne aja pärast, et Juku pole plaani järginud, sest talle ei tule meelde seda kodus vaadata.

Selliseid ülesannetega jännis olevaid Jukusid on igas Eesti koolis. Kui täiskasvanutel on hulgaliselt valikuvariante ajahaldamise hõlbustamiseks, alustades kalendermärkmikutest ja lõpetades mitmesuguste nutirakendustega, siis õpilastel on selles osas tühjad pihud. Paberpäevikud on ajalugu ning nende asemel ei ole kasutusele võetud midagi, mis õppijat ajaplaneerimise juures toetaks. E-päeviku abil aega planeerida on sama mõttetu kui joonlaua abil ringi joonestada, sest need rakendused on mõeldud pigem õppetöö dokumenteerimiseks ja kooliinfo edastamiseks, mitte ennastjuhtivale õppijale vajalike oskuste kujundamiseks. 

E-päevikut kasutades on õppija passiivses rollis justkui sotsiaalmeedia tarbija, kes sirvib kellegi teise loodud sisu võimaluseta päriselt ise midagi juhtida. Kui Juku oma e-päeviku äpi avab, näeb ta uudisvoogu viimati lisatud hinnete ja sündmustega, kalendris on näha järgnevate päevade õppetöö. Tegemata jäänud või ebaõnnestunud ülesandeid tuleb eraldi otsima minna ning tegevuse planeerimist, sorteerimist või tükeldamist väiksemateks osadeks e-päevikud ei võimalda. Õpilased teavad küll, et arukas on õppetööd mitmele päevale hajutada, kuid nad ei oska õppetööga seotud tegevusi üles märkida. Mälule lootma jäädes selgub aga enamasti, et kodus ei tule planeeritud eesmärgid meelde. 

Kui kool on loodud õpilasele, siis miks ei võiks seda olla ka e-päevik, kus õpilane saaks oma ülesandeid tähtsuse järgi sorteerida ja vajadusel väiksemateks ampsudeks tükeldada? Sotsiaalmeedialikult passiivse uudisvoo asemel võiks avaneda hoopiski jaotis „Minu päev“ olulisemate sündmuste ja eesmärkidega, sh nendega, mille õpilane ise on prioriteediks seadnud. Teavitused saabuvatest tähtaegadest või esitamata ülesannetest aitaksid õppijat õppetööga järjel püsida. Võimalus oma e-päevikut isikupärastada ja mängulised preemiad sooritatud ülesannete eest lisaksid motivatsiooni oma õppetööga seotut järjepidevalt jälgida. 

Kui vajalikud funktsionaalsused oleksid kättesaadavad harjumuspärases e-päevikus, poleks vaja võtta kasutusele üha uusi rakendusi ja luua uusi kasutajakontosid. Täpselt nii, nagu tehisaru pakutud lahendused on kasutusel paljudes ettevõtetes, võiks selline võimalus olla kättesaadav ka õpilasele. Tehisaru saaks anda õppijale eesmärkide ning prioriteetide seadmisel soovitusi just selle õppija eripäradest lähtuvalt, näiteks suunates langustrendis hinnete puhul õppijat konsultatsiooni küsima või pakkudes välja soovituslikke plaane ja tegevusi õppetöös mahajäänule. On aeg muuta e-päevik nutikaks õppijasõbralikuks tööriistaks, mis aitaks õppijal ise oma õpinguid juhtida!