Üha rohkem Eesti koole läheb esimeses kooliastmes ainepõhiselt õppelt üle üldõpetusele. Miks ja kuidas seda teha?

Haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduse valdkonna peaeksperdi Hele Liiv-Tellmanni sõnul ei ole praegu küll teada, kui paljud koolid esimeses kooliastmes üldõpetust rakendavad, kuid ajakohastatud riiklik õppekava loob selleks hea võimaluse. „Kõik meie õigusaktid soosivad üldõpetust ning annavad loa seda teha. Ehkki riiklikus õppekavas on õpitulemused toodud õppeainepõhiselt, on need koondatud ainevaldkondadesse ja see on esimene samm temaatilise lõimimise suunas. Õppekavade ajakohastamisest alates saavad koolid esitada üldõpetuse ainekava, nad ei pea seda enam õppeainete kaupa tegema. See on väga teretulnud,“ ütleb ta.

Üldõpe seob teadmised tervikuks

Hele Liiv-Tellmanni arvates võiks esimeses kooliastmes päris kindlasti üldõpetust rakendada. „Ei peaks olema nii, et on 45 minutit matemaatikat, siis 45 minutit eesti keelt ja seejärel sama palju muusikaõpetust. Õpilasel pole vajagi teada, et ta õpib nüüd seda või teist õppeainet. Kõiki õpitulemusi on võimalik saavutada mängides ja omavahel lõimides.“ Ta toob näite, et matemaatikat on võimalik õppida õues kastanimune lugedes ning samal ajal uurides, mitu kaske koolipargis kasvab. Liikumine on seotud rütmi ja muusikaga ning eesti keeles pildi järgi jutustamine kunstiõpetusega. 

Kindluse Kooli õpetaja Janne Jakimainen, kellel on varasemast ka ainepõhise õppe läbiviimise kogemus, leiab, et üldõpetus on eelnimetatust oluliselt tõhusam, andes võimaluse kõik teemad omavahel siduda. „Kui õpime geomeetrilisi kujundeid ja koma kasutamist sidesõnade puhul, on igati mõistlik valida tunnis tegevus, milles need teemad korraga käsitleda. Näiteks on lünkharjutuse laused geomeetriliste kujundite teemal. Nii saavad need komade õige kasutuse kõrval taas tähelepanu. Taoliselt lähenedes on teemade lõimimiseks lõputult võimalusi ja ühte tundi saab mahutada teemad, mis esmapilgul ühisosa ei oma. Lastel on väga lihtne ühest tunnist teise üle minna, sest igas üldõpetuse tunnis võib esineda kõikide õppeainete elemente.“ 

Tartu Forseliuse Kooli õpetaja Liis-Marii Roosnupp peab oluliseks, et üldõpetus võimaldab tegeleda igal koolipäeval kõikide ainevaldkondadega. „Näiteks kord nädalas loodusõpetust õppida tundub lausa absurdne. Loodusõpetus on ju nii keskne,“ leiab ta. Oma tööd ise organiseerides saab ta käsitleda loodust iga päev. Roosnupu sõnul võimaldab üldõpetus lastel näha asjade seoseid ja maailma tervikuna. „Näiteks seda, et matemaatika on elu osa, mitte vaid see, mida matemaatikatunnis teeme. Kui õpetada eri aineid, on lapse jaoks päev teemade vahel hakitud ning neil on raske luua suuremaid seoseid,“ ütleb ta. 

Ka Tartu Erakooli LõunaTERA seitsmeaastase õpetajatöö kogemusega õpetajale Kerstin Kekiševile on võõras, kui rääkides teistes koolides käivate lastega selgub, et neil seostub arvutamine vaid matemaatikatunniga. „Meil pole kindlasti nii. Arvutamine on lihtsalt üks baasoskus, mille õpilased omandavad.“ Ka kella õppimine ei peaks seostuma vaid matemaatikaga. „Mul on raske kasutada matemaatika mõistet, sest kui õpime kella, kujundeid või mõõtühikuid, on see minu jaoks lihtsalt üks õpitav teema. See ei puuduta vaid matemaatikat. Tegelikult meie lapsed ei kasutagi neid ainenimetusi esimeses kooliastmes,“ ütleb ta.

Kekiševi sõnul on LõunaTERA-s nädalatel teemad, kõik nädala õpieesmärgid seostatud nädalateemaga ning seeläbi kõik ained omavahel seotud. „Meie koolis on koolipäev ehitatud üles nii, et kellad ei helise ja paigas on ainult koolipäeva algus, lõpp ja söögiaeg. 1. klassi üldõpetuse õpetajana saan päeva sättida ühtseks tervikuks. Ma ei pea tunde katkestama ja võin teha mitmesuguseid tegevusi ja ülesandeid täpselt nii, nagu minu arvates vajalik ja loogiline on. Mu päevad on tervikud, mu nädalad on tervikud ja mulle tundub, et lastel on hea ja turvaline meiega neid päevi veeta,“ ütleb ta ja lisab, et kuna LõunaTERA-s toimuvad tunnid kella üheksast neljani, oleks ainetundideks hakitud päev lastele väga väsitav. „Üldõpetuses teen liikumis- või puhkepausi siis, kui vaja, lähen järgmisele tegevusele üle siis, kui vaja, teen üht harjutust nii kaua, kui vaja, ja vahepeal lähme õue. Tegelikult ei tea ju kunagi, kuidas päev täpselt läheb ja tuleb kohaneda – üldõpetus just seda võimaldab.“ 

40-aastase õpetajastaažiga Tartu Erakooli LõunaTERA õpetaja Silva Kolk, kes on oma pika tööaja jooksul juba kõike proovinud, peab üldõpetust ainuõigeks, sest koolipäev on lastele tervik nagu maailm ja päris elu. „See õpetab seoseid looma, nägema asju eri külje pealt ja tajuma tervikut. Saan igas tunnis sama teemat korrata. Näiteks sentimeetri mõiste on korraga kasutusel nii matemaatikas, eesti keeles kui ka käsitöös. Kui iga kahe nädala tagant lastele hinnanguid antakse, pole võimalik, et nad ei oska.“ Kolgi sõnul liiguvad lapsed sujuvalt ühelt tegevuselt teisele ega väsi päeva jooksul ülemäära ära. Pole kindlaks määratud tunnipikkust ega koolikella. Koolipäev pole hakitud kuueks jupiks, vaid kulgeb ühes voolus ning väsitab seega vähem. „See teeb õpetaja töö palju lihtsamaks. Annab vabadust ja töörõõmu,“ leiab Kolk. 

Liis-Marii Roosnupu arvates on õpiväljundeid lihtsam saavutada, kui ei õpeta lihtsalt mingit õpikut, vaid lood kogu õppesisu ise. See tähendab muidugi, et õpetaja teeb ise palju tööd, on igati kursis õppekavas toodud õpiväljunditega ning oskab neile keskenduda. 

Üldõppe suurim väärtus on Hele Liiv-Tellmanni sõnul aga ennastjuhtiva õppija toetamine, sest juba 1. klassis kujundatakse lapsel õpiharjumus. „Üldõppe puhul saab ja oskab õpilane valida ise ülesannete täitmiseks aja ja koha ning harjub nii õppima,“ ütleb ta ja toob kurva tõsiasjana välja, et paljudes koolides istuvad lapsed üheksa aastat teineteise taga, nähes vaid kaaslase selga, ning vastavad vaid kätt tõstes siis, kui küsitakse. „Ja siis imestame, et nad pole 9. klassis võimelised valima, mida tahavad ja kuhu edasi õppima lähevad. See on sellepärast, et neid pole ennastjuhtivaks õpetatud. Üldõpetuse rakendamisel teeb õpetaja lastega hästi palju koostööd ja nii kujunevad lastel oskused valida, otsustada ja ennast juhtida. See ongi üldõpetuse üks suur pluss,“ leiab Liiv-Tellmann.  

Üldõppe rakendamine tähendab õpetajale suurt tööd

Üldõpetuse rakendamine on õpetajale, vähemalt esialgu, mahukas töö. Seda nii planeerimisel kui ka õppevahendite loomisel. „Alguses on kindlasti keeruline,“ tunnistab Liis-Marii Roosnupp. 

Ehkki Peetri Lasteaia-Põhikooli klassiõpetaja Helen Pullinen eelistab omasõnul pigem üld- kui ainepõhist õpet, leiab ta üldõppe rakendamisel mõningaid kitsaskohti, mille üle mõtiskleda. „Üldõpetus on looming. Õpetaja peab üldõpet rakendades olema väga loov ja selleks on vaja aega,“ ütleb ta. Kuigi koostöö lihtsustab ja toetab protsessi, võib Pullineni sõnul osutuda keeruliseks astuda paralleelklassidega täpselt ühte sammu ja kõike koos planeerida. „Õpetajad on erinevad ja ükskõik, kui koostööaltid nad on, on neil kõigil oma nägemus, kuidas oma klassi lapsi arvestades õppetööd korraldada. Samuti on klassidel erinev tempo, tuleb ette ka väljasõite või tegevusi, mida tehakse omamoodi. Kui õpetaja on seotud ühise üldõpetuse plaaniga, võib see mõjuda kammitsevalt,“ arvab ta.  

Ka Silva Kolgi sõnul nõuab üldõpe õpetajalt rohkem tööd, aga pakub samas ka suurt töörõõmu.„Näen, kuidas selline tervikpäev lapsi haarab, ja mida sa muud tahad kui neid särasilmseid lapsi. See on parim kingitus. Tulemus on seda tööd väärt!“

Hele Liiv-Tellmanni arvates muutub õpetajate töö üldõpetust rakendades kohati ka lihtsamaks, sest ehkki vastutus on suurem, on ka vabadust rohkem ning õpetaja saab ise otsustada, kuidas mingit teemat käsitleb. „Ei pea väga täpselt järgima, et kõik õpiku leheküljed oleksid läbitud ja töövihiku ülesanded täidetud,“ ütleb ta. 

Õpetajad loovad õppematerjali ise

Janne Jakimaineni sõnul teeb õpetajate töö keeruliseks see, et pole piisavalt head üldõpetuse põhimõttel üles ehitatud õppematerjali. Seda on väga vaja. „Praegu teeme kõik ise,“ ütleb ta ja lisab, et samas kui põhi on olemas, on igal aastal järjest lihtsam ega pea enam nullist alustama.

Ka Helen Pullinentoob välja, etpraegu kasutada olev õppematerjal on küll hea ja mitmekülgne, kuid ei toeta üldõpetust piisavalt. „See tähendab, et pean õpetajana suurema osa materjalidest ise looma või kokku otsima. Klassiõpetajana on mul aga igal nädalal 14–16 täiesti unikaalset tundi, mida saan korrata alles nelja aasta pärast, kui oma järgmise klassiga samasse kohta jõuan.“ Pullineni sõnul pole aga tõenäoline, et ta saab kolme aasta pärast sama töökava alusel õpetada. „Kõik ju muutub. Ka koolivaheajad ja tähtpäevad on nihkunud teistele nädalatele ning on võimalik, et vahepeal on ka õppekava muudetud või õppematerjali vahetatud. Seega saab väheseid asju täiel määral taaskasutada ning tuleb järjepidevalt kõike uuesti luua. Pead olema iga päev loomingulises tippvormis.“ Seepärast mõistab ta, kui õpetajad otsustavad kasutada olemasolevaid õpikuid ja töövihikuid. „Nii on lihtsam ja ennast säästvam. Ainepõhise õppe puhul on õpetajal kuhugi toetuda,“ ütleb ta ja lisab, et üldõpe on õpilastele suurepärane, aga tuleb ka teadvustada, mida selle oskuslik rakendamine päriselt tähendab. Õpetajatele peavad olema loodud selleks tingimused. Seetõttu püüab ta ise leida tasakaalu üldõpetuse loomingulise töö ja olemasolevate materjalide kasutamise vahel. „Kasutan südamerahuga mingitel perioodidel ka ainepõhiseid õppematerjale.“

Ka Liis-Marii Roosnupu sõnul pole veel olemas väga häid üldõpetust toetavaid õppematerjale. „Väga palju tuleb ise välja mõelda ja nuputada, kuidas siduda teemasid omavahel nii, et tegemist oleks päriselt üldõpetusega, mitte lihtsalt eri ainetega ühel töölehel. See tõesti on alguses suur töö.“

Oluliselt lihtsam on Tartu Erakooli LõunaTERA-s, kus igale klassile on spetsialiseerunud üks õpetaja. Viiendat aastat 1. klasse õpetava Kerstin Kekiševi sõnul on kogu tema loodud õppematerjal talle endale juba järgmisel aastal kasutamiseks, täiendamiseks, parandamiseks ja ajakohastamiseks. „Aastatega asjad küll muutuvad, aga põhi on loodud ning seega on töömaht iga aastaga väiksem.“

Silva Kolgi arvates ei saagi üldõpetuses olla päris valmis kujul õpikut. „Kõik ju muutub kogu aeg ja üldõpetuses on tarvis sellega arvestada. Pidevalt on vaja materjale täiendada ja ümber teha,“ ütleb ta. Kolgi sõnul koostavad nende kooli õpetajad kõik õppematerjalid ise ja jagavad neid omavahel. Selleks on lepitud kokku, milliseid teemasid mis klassis käsitletakse ja millised teadmised omandatakse. „Tänapäeval on lihtsam, digi aitab materjalide loomisel.“

Hele Liiv-Tellmann on nõus, et üldõppe puhul ei ole võimalik luua täiuslikku lõimitud õppematerjali. „Õpetajad lõimivad ju igaüks omal moel,“ ütleb ta ja toob positiivsena välja, et lõimitud õppes minnakse traditsioonilisest aineõpikust väljapoole. „Kogu õpe ei peagi käima raamatupõhiselt. Meie ümber leidub palju materjali, mille abil on võimalik õpetada. Kasvõi loodus.“ Liiv-Tellmanni sõnul on õpikute koostamine paras väljakutse, sest riiklikud õppekavad sätestavad õpitulemused kooliastmeti ning iga kool saab ise otsustada, millal täpselt midagi õpitakse. „Kooliti võivad asjad erineda ning kui kirjastus hakkab looma õppematerjali, on tal keeruline kõikide koolide ootustele vastata,“ ütleb ta.  

Võtmesõna on koostöö

Hele Liiv-Tellmanni sõnul on üldõpetus edukas vaid siis, kui kool võimaldab õpetajatele aega ja loob võimalusi koostööks. „Õpetajad peavad saama ühiselt tegevusi planeerida. On koole, kus on igal nädalal õpetajatele ühistöö aeg,“ teab ta. Liiv-Tellmanni sõnul on oluline, et koolis oldaks ühiselt uuendusmeelne, sest siis tulevad kõik kindlasti kaasa. Ta julgustab alustama kasvõi väikestest sammudest: „Ei pea kohe tervet õppekava ümber tegema. Alguses võib proovida kasvõi üksikuid aineid ja teemasid lõimida.“

Ka Janne Jakimainen julgustab üldõppele üle minemist pelgavaid kolleege, et üle võib minna ka järk-järgult. „Kui mul on tunniplaanis 14 üldõpetuse tundi, ei tähenda see, et absoluutselt iga tund peab olema hästi lõimitud ja kogu aeg peab toimuma projekt-, teema- või avastusõpe. On palju teemasid, mis tahavadki puhast matemaatikatundi. Näiteks kui lapsed õpivad kirjalikult arvutama, peavadki nad lihtsalt seda treenima. Seega tuleb ette ka tunde, kus ongi ainult üks teema, mis vajab õppimist ja kinnistamist.“

Et üldõpet on võimalik edukalt rakendada vaid tihedas koostöös kolleegidega, toovad välja ka üldõpet rakendavad õpetajad. „Üksinda on väga raske,“ tunnistab Silva Kolk, kes on varasemalt töötanud koolis, kus paralleelklassi õpetaja üldõppe vajalikkust ei mõistnud ning selles kaasa lüüa ei soovinud. Kolgi sõnul on tal praeguses koolis ütlemata suur tugi paarilisest, kellega ülesandeid jagab. 

Janne Jakimaineni sõnul teevad Kindluse Kooli õpetajad palju koostööd. „Igaüks loob midagi ja omavahel siis jagame loodud materjali. Selle võrra on kõigil lihtsam.“ 

„Üldõpetuse juures on peamised süsteemsus ja koostöö,“ ütleb Roosnupp. „Kui Tartu Forseliuse Koolis üldõpetusele üle läksime, hakkasime kolleegidega omavahel töölehti ja muid materjale jagama. Lõime üheskoos päris suure süsteemi. Kõik teevad midagi ja nii ei pea keegi üksinda tohutut vaeva nägema. Üksinda pusides on kerge väsida ja läbi põleda. Kui aga väsid, on lihtne käega lüüa.“