Kunsti ja loomist seostatakse enamasti vabadusega. Aga selleks, et loominguline vabadus saavutada, on esmalt vaja … pingutada. Õppida tundma nii kunsti kui iseenese võimalusi ja piiranguid, täita tööriistakasti teadmiste ja oskustega ning harjutada. Kõige selle tegemine turvalises ja loomingulisust toetavas keskkonnas aitab kasvatada kunstimuskli tugevaks ning kujundab iseseisvat, julget ja proaktiivset isiksust.

Kunstiga tegelemises on veel midagi väga olulist – see eriline tunne, kui mitte millestki sünnib miski. Kui valgele paberile tõmmatakse esimene joon, siis teine ja neist joontest sünnib midagi tähenduslikku. Tunne, et sinust oleneb, sina mõjutad, sina vastutad. Nii ongi joonistamine, maalimine, igasugune loov eneseväljendus väga isiklik ja habras tegevus, kus hindamine peab tuginema usalduslikule suhtele ja selgetele põhimõtetele.

VASTUOLUDE VÕLU

Kunsti õpetamine on nagu köiel kõndimine, kus tuleb leida tasakaal pealtnäha vastandlike nähtuste ehk loomingulise vabaduse ja hindamise vahel.

Nii ongi kunstiõppes hindamine üks vastuolulisemaid teemasid. Õpetajad suhtuvad hindamisse erinevalt. Mõned rakendavad kindlaid hindamiskriteeriume ja „mõõdavad“ välja täpse hinde. Teised peavad kõige olulisemaks õhkkonda ning osalust – kui õpilane midagigi teeb, saab ta hindeks viie. Kolmandad ei pane põhimõtteliselt hindeid ja neljandad usuvad, et hindamine on ainus viis, kuidas distsipliini ja õpilaste tähelepanu hoida. Kuid kas hindamine peaks ikka olema distsipliini tööriist? Ja kui kõik saavad nagunii viie, siis kas on üldse vaja hinnata? Kuidas muuta hindamine õpilastele arusaadavaks ja arengut toetavaks, võimalikult objektiivseks ja õiglaseks?

Olen märganud, et tihtipeale aetakse kunstihariduse kontekstis segamini hindamine ja tunnustamine. Et hindamisega seotud sasipundart lahti harutada, eristame esmalt hindamise ja tunnustamise.

Hindamine on süsteemne tegevus, mis põhineb seatud eesmärkidel. Hindamise saame omakorda jagada kujundavaks ja kokkuvõtvaks. Neist esimese siht on anda toetavat edasisidet protsessi käigus, jõudmaks õpiväljundite omandamiseni, ja teisel fikseerida seis hindamiskriteeriumite alusel mingil kokkulepitud ajahetkel kas siis eristavalt või mitte.

Tunnustamine on eelkõige seotud motivatsiooni hoidmisega, tugevuste märkamise ja võimendamisega. See annab suurepärase võimaluse toetada õpilase unikaalse käekirja kujunemist. Võib, kuid ei pea olema seotud hindamisega. Peab olema siiras. Üldjuhul on spontaanne, vajadus- ehk märkamispõhine. Loob usaldusliku õhkkonna ja toidab suhteid, milleta sügav õppimine pole võimalik.

VÄHEM ON ROHKEM

Kuigi kunstikooli õppetööd raamistab õppekava, õpiväljundid ja nende saavutamist toetavad hindamiskriteeriumid, peab reeglite hulk olema napp ja põhjendatud – peab jääma ruumi eksperimenteerida ja suunda muuta, valida oma, teinekord ka pikem ja keerukam tee.

Loovas protsessis on korra sündimise eeldus totaalne segadus ehk enamasti on pimedaim hetk just enne päikesetõusu. Minu jaoks on tihtipeale raskeim hetk, kui näen lahendust, aga mõistan, et pean selle veel endale hoidma, et õpilane leiaks oma tee ise. Õpetajana on vaikida raske, sest tahaks aidata ja veel midagi õpetada … paraku toidame nii vaid õppija õpitud abitust ja sõltuvussuhet. Vähem on ka siin rohkem.

Kunstitunnis peab jääma ruumi paljudele tegevusviisidele ja lahendustele, ka õpetaja pakutu kahtluse alla seadmisele. Loodud suhe ning õhkkond peavad toetama lahenduste paljusust ning dialoogi nii õpilaste vahel kui õpetajaga.

MUGAVUSTSOON

Sally Stuudios on hindamine seotud eelkõige õppija mugavustsoonist välja nügimisega nii pidevas õppeprotsessis ehk kujundava hindamise käigus kui kokkuvõtval hindamisel. Miks? Sest mugavustsoonis ei juhtu midagi huvitavat ega arendavat.

Tulemuslik õppimine eeldab psüühilist turvalisust ja motivatsiooni. Kui on küll turvaline, kuid puudub motivatsioon, saame apaatse, igavleva õppija. Kui on kõrge motivatsioon, kuid puudub psüühiline turvalisus, saame äreva õppija. Ja siit jõuame väljakutseni: kuidas toetada motivatsiooni ja samal ajal luua turvalist keskkonda, mis toetaks juurdekasvuuskumust, mitte ärevust? Ärevushäirete spektri probleemidega maadlevate noorte hulk on niigi ebatervelt suur … 

Siinkohal on taas olulised noorte ning juhendajate vahelised hoolivad suhted. Kui õppija tunneb, et tema tööd on hinnatud ja teda usaldatakse, on tal julgust võtta riske ja minna sihikindlalt edasi.

KUJUNDAV HINDAMINE

Kunstikool ja hindamine – see on unikaalne olukord, kus keegi võtab aega, süveneb, mõtleb kaasa, aitab leida tugevusi ja seada loojana sihti. Pärast kunstikooli lõpetamist võib, aga ei pruugi selliseid kaaslasi olla. Tihtipeale on looja üsna üksildane isik. 

Kujundav hindamine annab õppeprotsessi käigus õpilasele järjekindlalt tagasisidet, et ta saaks oma tööd ning oskusi edasi arendada. Kunstiõpetajad on seda hindamismeetodit kasutanud läbi aegade, ka siis, kui nad pole seda teadvustanud. Siia mahuvad kõik need arutelud ja vestlused molberti taga, nii tehnilistele kui teose sisulistele küsimustele viitavad. Nende vestluste käigus areneb noore kunstniku loomeprotsess, kus iga uus katse viib edasi. Loovus ei sünni tühjalt kohalt, see eeldab teadmiste ja oskuste kogumist ja areneb pidevas eksperimenteerimises. Molberti taga arenevad nii kujutamisoskused ja loovus kui ennastjuhtivus ja metakognitiivsed oskused.

Õpetaja oskus on märgata ka seda, mis pole ennast veel ilmutanud – potentsiaali. Ja juhtida sellele õppija tähelepanu. Nii võiks kahekõne juhendajaga internaliseeruda, saada sisekõne osaks ja aidata luua sisemist veendumust ja tugevust.

HINDAMISMUDEL

Sally Stuudios toimub kokkuvõttev hindamine kolm korda õppeaastas kolmepoolse tagasiside meetodil. Esmalt saab õppija ise kirjeldada nii oma tundeid, õpiprotsessi kui teoseid, et neid seejärel hindamiskriteeriumite alusel analüüsida. Seejärel saavad sõna kaasõpilased ja juhendaja(d), et jagada töid vaadates ja esitlust kuulates tekkinud seoseid ning aidata õpilasel seada sihte järgmiseks perioodiks. Vahehindamise tulemusel fikseeritakse kokkulepped ehk kasvuruum nii konkreetse õpilase kui õpperühma tasandil. 

Kunstikooli 1. ja 2. kursusel on hindamisel rõhuasetus baasoskuste omandamisel, 3. ja 4. kursusel eneseanalüüsil ja järjest enam oma käekirja kujundamisel. Kogu protsessi aluseks on stuudio hindamismudel, mida oleme praeguseks arendanud enam kui kolm aastat ja mille esimesi vilju saime nautida möödunud detsembris diplomitööde kaitsmisel. Kunstikooli diplomitööde ühtlane tase ja avalik kaitsmisprotsess tervikuna andis tunnistust, et oleme õigel teel ja võime oma mudelit nüüd ka laiemalt tutvustada. 

Hindamismudeli arendamise käigus oleme samm-sammult loobunud eristavast hindamisest. Esmalt diplomitööde, nüüd ka seni hindeliste ainete (kunstilugu ja -analüüs, joonistamine, maalimine, värvusõpetus ja kompositsioon) puhul. Valikained on meil olnud alati arvestuslikud. Arvestuse lävendid asuvad orienteeruvalt senise C hinde tasemel. Ehk siis, allapoole head sooritust kunstikooli diplomit enam ei saa. Diplomi väärtus on kõrgem ja eriti silmapaistvate tulemuste puhul võib saada diplomi kiitusega. Ja kui seni oli palju kahtlejaid, kas arvestusele üleminek ei kaota õpilastel motivatsiooni, sest nende „tasu“ hinnete kujul jääb „välja maksmata“, siis praegu saan kinnitada: see ei ole nii. Diplomitööde tase on tõusnud, õpilased võtavad ette suuri ja julgeid projekte ning kaitsevad neid komisjoni ja kaasõpilaste ees veenvalt.

Õpilaste tagasisidele tuginedes on hindamine muutunud inspireerivamaks, neile meeldib vaba õhkkond, mis soodustab riskide võtmist. Õpilased hindavad, et saavad võimaluse rääkida enda kontseptsioonist ja tehniliste oskuste arengust. „Sally hindamistel ma päriselt õpin, kus ma oleksin saanud paremini teha.“ Hindamine seostub neil eelkõige suhtlemise ja arengule suunatud aruteluga, mis annab motivatsiooni pingutada.