Kaasavat haridust puudutavates aruteludes jagunevad arvamused enamasti kaheks. Ühed arvavad, et kvaliteetse hariduse andmiseks ja ühiskonna polariseerumise vältimiseks peavad kõik lapsed õppima koos ning ühiskonna hoiak tuleb kujundada kaasamise suhtes senisest sallivamaks ning toetavamaks. Teised väidavad vastu, et kaasata pole võimalik, kui selleks puuduvad võimalused ja tingimused, ning soovitavad otsida muid lahendusi.

Tahtest ja teadmisest, et liigume õiges suunas, on vähe abi, kui asi ei tööta. Et see nii on, selgus ka eelmise aasta lõpus avaldatud Tartu Ülikooli töörühma kaasava hariduskorralduse tõhususe uuringust. Uuringu lõppraport toob kaasava hariduse olulise takistusena välja raha ja tugispetsialistide puuduse, mis on eriti tuntav maapiirkondades. Kaasava hariduse põhimõtet peetakse pigem õigeks ja heaks, kuid on ka väga negatiivseid hoiakuid. Uuringu tegijad rõhutavad vajadust mõisted ühtlustada ja leppida omavahel kokku, mida kaasav haridus sihtgruppide jaoks tähendab.

Lastega töötavad praktikud teavad oma kogemusest, et pelgalt koostöö parandamisest, koolitustest ja nõustamisest ei ole kasu, sest üks õpetaja klassis lihtsalt ei suuda seda tööd ära teha. Ka ei ole igas koolis tingimusi, et erivajadustega lastele tuge pakkuda 

Eestist on käidud tutvumas paljude riikide kaasava hariduse korraldusega, hiljuti olid Californias kogemusi saamas viis meie haridustöötajat. Nende hinnangul toimis kaasav haridus USA-s hästi just põhjusel, et lisaks ühiskonna hoolivale hoiakule oli seal selleks piisavalt raha, aga ka õpetajaid, tugispetsialiste, abiõpetajaid, tugiisikuid. Kui seda kõike pole, satuvad halba olukorda kõik asjaosalised: erivajadusega õpilased jäävad suures klassis vajaliku toeta, ülejäänud õpilaste jaoks ei jagu õpetajal aega ega tähelepanu ning õpetajad ise põlevad suure koormuse tõttu läbi.

Ehk oleks üks võimalik lahendus koondada sarnaselt Californias nähtuga piirkonna erivajadusega lapsed ühte-kahte kooli ning suunata sinna rohkem raha ja personali, mis võimaldab neid paremini toetada. Veel on meil olemas ka erikoolid, kus on palju pädevust ja kogemusi ning kus nii mõnigi laps tunneb end turvalisemalt ja paremini kui tavakoolis, sest seal pakutakse praktilisemat õpet ja ta on kooliellu rohkem kaasatud. Halb variant oleks pooliku lahendusega jätkata.