Meie kiisul kriimud silmad,
istus metsas kännu otsas.
Piip oli suus ja kepp oli käes,
kutsus lapsi lugema.

Kes ei osand lugeda,
see sai tukast sugeda.
Kes see luges aru sai,
sellele ta tegi pai.

(Rahvaluule)

Kooliharidus algab lugema ja kirjutama õppimisest. Olen viimasel ajal palju mõelnud, kuidas muutub kooliharidus tehisaru ajastul. Kas muutub midagi hariduse olemuses? Kuidas peaksime nüüd õpetama lapsi lugema? 

Kas loobume õpperaamatutest ja raamatute lugemise õppimisest? Kuidas peaksime õpilasi õpetama kasutama tekstiroboteid? Mil määral tark robot või keelemudel asendab õpetajat? Kas peaksime rohkem arendama õpilaste digioskusi, selmet raisata kallist kooliaega luuletuste pähe õppimisele ja kirjandite kirjutamisele? Või peaksime hoidma robotid ja nutiseadmed üldse koolist eemal ja seadma õppimises esiplaanile õpetaja ja õpilase vahetu inimliku suhtluse? 

Presidendi välja kuulutatud Eesti hariduse uus tiigrihüpe tehisaru ajastusse sunnib kõigile neile küsimustele väga kiiresti vastuseid otsima. Kõigepealt peaksime kokku leppima, kuhu see Tiigrihüpe 4.0 ikkagi hariduse arengut suunab. Esimesed reaktsioonid viitaks justkui sellele, et tuleviku koolis on peamine matemaatika, reaalainete ja tehnoloogia õppimine. Kuna ka õppekavasid peab aja nõuetele vastavalt tihendama, kaaluvad võib olla varsti koolidki kirjandustundide ja muu humanitaaria tugevat kärpimist. Kõlavad ju üleskutsed tõmmata ka ülikoolides sotsiaal- ja humanitaarvaldkonna erialade õpetamist kokku.

Järjest sagedamini kuuleme, et tehisaru ajastul muutuvad inimeste kirjutatud raamatud mittevajalikuks. Küsitakse, kas ajal, mil tehisaru saab hakkama luuletuste ja romaanide kirjutamisega, on vaja õpilastel vaevata end raamatute lugemise ja oma mõtete kirja panemise harjutamisega. Minu vastus sellele küsimusele on kindel jah. 

Et olla võimeline tehistekste pärisinimeste tekstidest eristama, kriitiliselt hindama tehisteksti sisu ja keele kvaliteeti ning oskama tehisaru tegevust suunata kvaliteetsema eesmärgi saavutamiseks, on vaja arendada oskust lugeda ja mõista keerukaid tekste. Kujutlusvõime, täpsema ja sügavama mõtlemise harjutamine ja filosoofiliste probleemide mõistmine võimaldavad inimesel paremini suhelda ja tõlgendada tehisaru loodud sisu, samuti esitada tehisarule sisukamaid ja mitmekülgsemaid küsimusi.

Kas tekstirobot ületab parimat õpilast?

Peaksime uuesti esitama endale küsimuse: mida üldse tähendab tänapäeval lugema ja kirjutama õppimine? Miks on see nii oluline? Miks sõltub sellest õpilaste üldine õppeedukus ning, nagu uuringud on näidanud, ka edasine edukus oma elu ja karjääri ülesehitamisel? 

Seletus tundub väga lihtne: mida rohkem õpilane loeb, seda enam ta teab. Mida ladusamalt ta kirjutab, seda parema hinde saab. Aga enne kui järeldada, et siis ongi ju tekstirobot ka parimast õpilasest edukam, peaksime endalt küsima, kas raamatute lugemise oskus on võrdsustatav andmete hankimisega lõpututest digivaramutest ja kas kirjutamisoskus võrdub näpuliigutamise kiirusega siledal ekraanipinnal?

Jõuame tagasi õppimise ja õpetamise aabitsatõdede juurde, mis kehtivad nii Oskar Lutsu õpetaja Lauri kui ka tänapäeva parimate ja armastatud õpetajate kohta: õppimises pole tähtis, kui palju ja kui kiiresti ülesandeid lahendatakse või tekste loetakse, vaid kuidas nendest aru saadakse. Lugema ja kirjutama õppimine ei tähenda ainult tähtedest tekstide kokkupanemise oskuse omandamist, vaid tekstidest arusaamise, neis peituva sisulise tähenduse leidmise võime ning oma mõtete ja tunnete teksti paneku oskuse harjutamist. 

Tehisaruga kokku puutudes muutub palju selgemaks ilukirjanduse ja teabekirjanduse lugemise oskuse erinevus. Teabekirjanduse paljude liikide puhul, kus juba praegu võidutseb digikeskkond, pakkudes nii entsüklopeedilisi tekste, nõuanderaamatuid, populaarteadust kui praktilisi õpetusi, on tehisaru võimeline ilmselt enamikku sellest produktsioonist ise looma, nii nagu ka ülikiiresti üldistama ja sõnastama neis leiduvat teavet. Lugema õppimine tähendab tehisaruga mõtestatud suhtlemise oskuse omandamist, ehk teisisõnu õppimist, kuidas tehisarule mõistetavaid ja endale olulisi küsimusi esitada. Valmisõpikute asemel saab õppija tehisaru abil ja aineõpetaja juhendamisel luua omaenda digitaalse õppevahendite kogu. Õpetaja ja õpilase koostöö on siin nagu ühine rännak teadmiste eri valdkondades.  

Ilukirjanduse, nii proosa, draama kui ka luulevormis teoste lugemise oskus on aga midagi olemuslikult erinevat teabekirjanduse lugemisest. Tehisaru tulekuga tuleb selgesti välja põhimõtteline erinevus, millele osutas kuulus semiootik Juri Lotman juba pool sajandit tagasi, kui ta rõhutas, et ilukirjanduse lugemine sõltub lugeja õigest häälestusest. Romaani või näidendit saab lugeda, et saada teadmisi näiteks ajaloo, psühholoogia, kriminalistika või geograafia kohta. Kuid häälestudes lugema romaani kui kunstiteost, oleme lugedes avatud enesetunnetusele, iseendast arusaamisele. Raamat või luuletus muutub väravaks meie enese tundemaailma, me saame samastuda raamatute tegelastega, mõistes nende saatust, jälgides iseenda üleelamisi, ning näha maailma läbi luuletajate pilgu, avastades enda jaoks uusi emotsioone. Kujundite keelt omandades õpivad õpilased eneseväljenduse kunsti, oskust tajuda looduse ilu ning elada sisse nii enda kui teiste inimeste siseilma.

Inimliku puudutuse võlu 

Lugedes ja arutades ilukirjanduse meistriteoseid, õpivad noored tegema vahet kunstilise ja mittekunstilise eneseväljendusviisi vahel, olgu see sotsiaalmeedias enese näitamine või tekstiroboti abil luuletuste ja piltide loomine. Seegi eristamisoskus on vajalik tehisaruga suhtlemisel. Ehkki tundub, et tehisaru suudab genereerida tehniliselt korrektseid ja isegi oma nutikusega inspireerivaid luuletusi või romaane, ei suuda ta täielikult tabada inimloomuse sügavamaid kihte ega tekitada sellist emotsionaalset resonantsi ja filosoofilist sügavust, mida head kirjanikud oma teostesse valavad. Hea luule või haarav romaan sünnivad inimese ainulaadsetest kogemustest, tunnetest ja mõtetest. Tehisarul aga puuduvad isiklikud emotsioonid, ta ei saa tunda ja kogeda maailma samamoodi nagu inimene, vaid suudab inimese tundeid ainult verbaalselt jäljendada. Seetõttu jääb tehisaru loodud kirjanduselaadsetes tekstides puudu ehedast inimlikust puudutusest ja autori ainulaadsusest, mida päriskirjanike teosed pakuvad. Et siledapindne ja sujuv tehiskirjandus ei tõrjuks välja pärisautorite autentset loomingut, on samuti vaja koolis õppida ühte teisest eraldama.

Kirjanduse ja teiste kunstiliikide õpetamisel üldhariduskoolis on keskne roll kultuuripädevuste kujundamisel. Kirjanikud, maalikunstnikud, filmitegijad suudavad kujundlikult väljendada oma aja ühiskonna ja kultuuri nüansse ja vastuolusid, peegeldada ajaloolist konteksti ning väljendada sügavaid filosoofilisi mõtteid. Raamatud ja filmid dokumenteerivad ajalugu, edastavad kultuuriväärtusi ja kujundavad rahvuslikku identiteeti viisil, mida sotsiaalmeedia ega poliitika ei suuda. Nad tagavad, et lood ja ideed säilivad muutumatul kujul põlvkondade vältel, pakkudes järjepidevust ja sidet mineviku ja tuleviku vahel. See on ka vastus küsimusele, miks peab koolis ikka ja jälle tulema tagasi eesti kirjandusklassika ja nn tüviteoste juurde, miks peab teadma peast Koidula ja Juhan Liivi võtmeluuletusi ning oskama avastada „Kevade“ või „Tõe ja õiguse“ tegelastes tänapäeva inimtüüpe ja suhteid. Ning miks on tänapäeva maailmas oluline, et tunneksime ka teiste kultuuride tähtteoseid. Samas annab kunstiliste kultuurikoodide kasutamise oskus, nii sõnakunsti kui visuaalkunsti teoste sõnumite tõlgendamise ja kunstiliste eneseväljendvõimaluste harjutamine koolis õpilastele vahendid vaimseks eneseteostuseks ja eetiliseks arenguks, ilma milleta on neil raske toime tulla ja ennest kehtestada nii teiste inimeste kui tehisaruga suheldes.  

Kokku võttes võib olla üsna kindel selles, et mida enam tungib haridusse ja kultuuri inimese ratsionaalseid võimeid ja oskusi ära kasutav ja üle võttev tehnoloogia, seda enam tõuseb üldhariduskoolis esile vajadus tegeleda lisaks reaalainetele ja tehnoloogilistele pädevustele nende pädevuste ja loovate võimete arendamisega, mis aitavad lisaks ratsionaalsele teaduspõhisele maailmapildile arendada õpilastes sügavalt inimlikku, emotsionaalset, intuitiivset ja väärtuspõhist elutunnetust. Ehk, vanamoodsalt öeldes, tegeleda lisaks mõistuse harimisele ka hingeharidusega. Teisisõnu, tulevikuhariduse õppekava peaks tagama reaalia ja humanitaaria, tehnoloogia ja sotsiaalia sünergia. 

Haridus peab aitama hoida inimest tehisaru abil töötavaks masinaks muutumise eest, aitama säilitada tehisliku ja loomuliku tasakaalu, inimese ja looduse kooskõla. Selleks tuleb õpetada inimesi tehisaruga suhtlema ning kujundama haridussüsteemis neid pädevusi ja oskusi, mis on vajalikud, et inimene saaks tulevikus kasutada tehisaru võimekust ülikiirelt „lugeda“ ja üldistada mistahes keeltes loodud ülisuuri tekstimassiive ja töödelda hiiglaslikke andmekogusid. Selleks pole vaja ainult tehnilisi teadmisi, vaid ka kultuurilisi ja sotsiaalseid oskusi ja pädevusi, mis on seotud kunstilisi metafoore kasutava tähendusloomega ning inimlike vajaduste ja väärtuste arvestamisega eesmärkide püstitamisel. Kirjandusteoste lugemine ei peaks piirduma ainult kirjandustundidega, vaid aitama õpilastel sisemiselt tunnetada ja sügavamalt mõista ka ajalugu, keskkonda ja universumi seaduspärasusi. Luule ja muusika ilu tunnetamine võiks aidata aru saada matemaatikast, visuaalsete kujundite kasutamine luua isiklikku kontakti füüsika, keemia ja bioloogia keerukate vormelitega. 

Haridus peab aitama mõtleval inimesel rakendada tehisaru oma eesmärkide saavutamiseks ja mitte delegeerima talle inimliku või jumaliku missiooni täitmist siin maakeral. Samas jääb koolihariduses alles ja saab veelgi olulisema tähenduse inimeseks ja kodanikuks olemise õppimine, milles kirjandusel ja teistel kunstidel on asendamatud võimalused. Ning õpetajal on sellel teekonnal nii teejuhi kui vaimsete ja sotsiaalsete oskuste treeneri roll.