Haapsalu ja Läänemaa muuseumide konkursile raamatuaasta tähistamiseks laekus teiste vanade raamatute hulgas 1620. aastal Saksamaal trükitud Plautuse „Amphitruo“. 

Tänavu möödub 500 aastat esimese eestikeelse raamatu ilmumisest. Sellega seoses kutsusid Haapsalu ja Läänemaa muuseumid noori ja lapsi üles uudistama oma või vanavanemate kodus leiduvaid vanu raamatuid ning nende kohta rohkem teada saama.

Haapsalu raekoja teadur-kuraator Kadri Laur ütleb, et raamatuid uurida ja esitleda võiks ju igal ajal, nende väärtust on raske üle hinnata. „Oluline on mäletada eestikeelse kirjasõna arengut, sest selles on talletunud suur osa meie ajaloost,“ lausub ta. „Olgu see siis eestikeelse kirjasõna teke, eestikeelse koolihariduse algus või rahvuslik ärkamisaeg. Raamatud kannavad endas kõiki neid sündmusi, rahvas tõesti algab raamatust. 500 aasta möödumine esimesest teosest on ilus juubel, mida tuleb suurelt tähistada.“ 

Lauri sõnul ei ole konkurss „Õpetab, aga ei räägi?“ esimene Haapsalu raekoja korraldatud vanadele asjadele keskendunud konkurss. „Läbi aastate on meie eesmärk olnud panna õpilasi vanu asju uue pilguga vaatama ja ajalugu enda jaoks ümber mõtestama,“ selgitab ta. „Oluline on see just tarbimisühiskonnas, kus igapäevaste asjade väärtus ei tundu enam nii suur ning esemete eluiga on pigem lühike. Konkursil osaledes õpivad koolinoored vanu asju väärtustama ning avastavad lugusid, mis esemetega kaasas käivad. Miks mitte pühendada selleaastane konkurss raamatutele, mida on läbi põlvkondade hoole ja armastusega hoitud.“ 

Vanad õpikud pakkusid üllatuse

Laur räägib, et konkursil joonistusid välja kaks suuremat gruppi raamatuid: usukirjandus ja mitmesugused õpikud. „Esimest nägime natuke ette, kuid teine tuli tõesti üllatusena,“ sõnab ta. „Eks see näitab, kuidas raamatud ja haridus on läbi aegade seotud olnud. Oluliseks on peetud raamatuid, mis õpetavad. Tihti tuli nendega seotud lugudes välja ka see, et teoseid on õppimiseks kasutanud mitu põlvkonda ning need raamatud on koosõppimise kaudu perekondi kokku toonud.“ 

Laur ütleb, et näitusele toodud raamatutest on kõige haruldasem kindlasti 1620. aastal Saksamaal trükitud Plautuse „Amphitruo“, mis saavutas gümnaasiumide arvestuses teise koha. „Õpilase perega oli teos seotud alates vanavanavanaisa Jaan Sarvest, kes töötas suurema osa oma elust Tartu Ülikoolis matemaatika ja füüsika professorina. Kahtlen, et Eestis seda raamatut veel teist leidub,“ lisab ta. 

Lauri sõnul on rohkem kui lihtsalt ühe perekonna loo mõttes olulised ka põhikooli arvestuses teise koha saanud „Eesti Vabadussõja“ eksemplarid, üks välja antud 1937. ja teine 1939. aastal. „Raamatud pärinevad Läänemaalt Kiideva külast, kus pererahvas need 1940. aastal oma kodutalu põrandalaudade alla peitis,“ lausub ta. „1949. aastal küüditati pere Siberisse ning tallu rajati kolhoosi kontor. 1957. aastal lubati pere Eestisse tagasi. Kui talu tagasi saadi, siis leiti põranda alt üles ka raamatud. Sellest ajast on neid hoolega hoitud. See on lugu, mis kannab endaga kaasas tükki Eesti ajaloost, mida me ei tohi unustada.“ 

Õpilased avastasid oma juuri

Laur ütleb, et õpilastel oli konkursi jaoks raamatuid välja otsides avastusi palju. „Et raamatu lugu kirja panna ja konkursile saata, on vaja see kõigepealt ise teada saada,“ räägib ta. „Mõne teose sisse on kirjutatud pere eestistamiseelne perekonnanimi. Teisel oli olnud üks kindel omanik, kellega seda raamatut seostatakse ja kelle elulugu raamat endaga kaasas kannab. Kuna tihti ulatusid lood kaugemale kui üks või kaks põlvkonda, võis see paljude jaoks olla esimene kord sellise esivanema olemasolust ja elust teada saada.“ 

Lauri sõnul tekib inimestel tihti huvi oma suguvõsa ajaloo uurimise vastu alles siis, kui ei ole enam kellegi käest küsida. „Seega töötasime 2022. aastal Haapsalu raekojas koostöös Haapsalu Põhikooli ja Läänemaa Ühisgümnaasiumiga välja esimese koolinoortele suunatud „avastuskonkursi“ „Kodukapi mood“,“ räägib ta. „Konkursside eesmärk on igal aastal olnud julgustada põlvkondi vanade esemete ja mineviku uurimise kaudu suhtlema. Hea meel on tõdeda, et igal aastal on konkursil osalenud järjest enam Läänemaa koole.“ 

Laur räägib, et Haapsalu raekoja konkursside üks eesmärk on olnud muuseumitööd esemete kirjeldamise ja pildistamise kaudu tutvustada. „Just nende tegevuste kaudu saab muuseum inimestele oma hoidlates peidus olevaid kogusid näidata,“ selgitab ta. „Konkursi üleskutses olid välja toodud kirjeldust vajavad parameetrid ning soovitused pildistamiseks. Samuti pakkus muuseum võimalust tellida tasuta konkursi tutvustuse kas Haapsalu raekojas või koolis.“ 

Lauri sõnul on sel aastal konkurss eriline, kuna tööde esitamisele ja näituse valmimisele järgnevad „preemiaprogrammid“ kolmes Haapsalu ja Läänemaa Muuseumide Sihtasutuse muuseumis: Haapsalu linnuses, raekojas ja Iloni Imedemaal. „Kolmes programmis jutustatakse raamatu lugu alates kõige esimestest käsikirjadest kuni tänapäevaste illustreeritud raamatuteni välja. Uuritakse ka kasutatud materjale ja seda, millised probleemid teoste säilitamisel tekkida võivad,“ sõnab ta. 

Näitus „Õpetab, aga ei räägi?“ Haapsalu raekojas jääb avatuks 4. jaanuarini 2026.

Kõik konkursile esitatud tööd on nähtavad veebinäitusel muuseumi kodulehel www.salm.ee/raamatu-aasta.

Põhikooli arvestuses jagunesid kolm esimest kohta järgmiselt: Linda Kusmin Risti Põhikoolist, Juss Ring ja Alfred Reinhold Unt Haapsalu Põhikoolist. Gümnaasiumi arvestuses: Martin Adelman, Andi Henn Visla ja Marleen Fedotov Läänemaa Ühisgümnaasiumist.

Konkursil osales pea 140 õpilast neljast Läänemaa koolist: Läänemaa Ühisgümnaasiumist, Haapsalu Põhikoolist, Palivere Põhikoolist ja Risti Põhikoolist. Kõik tööd jõudsid veebinäitusele ning soovijad said oma teosed tuua väljapanekule Haapsalu raekotta, kuhu jõudis 75 raamatut. 

Õpetajate Leht avaldab lühendatult võitjate lood

Gümnaasium

I koht – Martin Adelman, Läänemaa Ühisgümnaasium, 10.LP klass, piibliraamat

Lugu. Meie perekonnale kingiti Hiiumaal Suuremõisa lossis 1896. aastal mõisapreili mälestuseks mahukas nahkköites ja metall-lukuga piibliraamat. Pühakiri ise on pärit 19. sajandist. Raamat kingiti minu vanavanavanaemale Leena Kännule, kes oli sel ajal lossis teenija. Sel ajal oli see väga eriline ja väärtuslik kingitus, tuhande leheküljega piibliraamat. 

Minu vanavanaema Leida (1925–2018) on rääkinud väga huvitavaid lugusid sellest ajast, mil tema oli umbes 15-aastane. Raamatu omanik Leena aga lahkus I maailmasõja alguses koos krahvide perega Hiiumaalt, sel ajal oli väga raske välismaalt suhelda ja seega on perele tema käekäik teadmata.

Vanavanaema tahtis seda vana piiblit ära visata, arvates, et see on vana prügi ja nii katki. See oli kingitud tema emale ja talle tundus see raamatu kehva seisukorra tõttu väärtusetu. Õnneks märkas aga minu ema selle raamatu suuremat väärtust ja päästis selle elu. 2002. aastal restaureeris minu ema piibli enda kunstikooli lõputööna. Taastamise töö raamatuga on tehtud Eesti Rahvusraamatukogus ja Tallinna Kunstigümnaasiumis. 

Tänaseks on selle raamatu lugu ja väärtus meie peres suur. Raamat on vähemalt 130 aastat vana ja sellega on seotud erinevad ajastud ja ühiskonna väga suured muutused. Alustades mõisate ajastust ja vanade talude lugudest maal, tulles tänapäeva linnastumise ning palju muutunud maailma.

II koht – Andi Henn Visla, Läänemaa Ühisgümnaasium, 11.H

Raamatu nimi: „Amphitruo“, autor Titus Maccius Plautus, trükitud 26. veebruaril 1620

Lugu. Raamat on meie peres olnud juba mitu põlvkonda, säilinud hästi ning on suuremate kahjustusteta. Teadaolevalt oli esimene omanik meie peres minu vanavanavanaisa Jaan Sarv (21.12.1877 – 23.08.1954), kes töötas suurema osa oma elust Tartu Ülikoolis matemaatika ja füüsika kateedri professorina. Ta pani aluse eestikeelsele matemaatikaharidusele ning täitis ülikooli kuraatori ülesandeid 1918. aasta detsembrist kuni 1919. aasta jaanuarini, mil kuraator Peeter Põld pidi Eesti Töörahva Kommuuni võimude eest Tartust põgenema ajutiselt Tallinna.

Raamatu sees on hariliku pliiatsiga kirjas raamatu number raamatukogus ja perekonnanimi Sarv. Raamat ise on trükitud Köthenis Anhaltis (tänapäeva Saksamaal) 26. veebruaril 1620 (MDCXX). Köthen oli 17. sajandil tuntud kui kultuuri- ja hariduskeskus. Plautuse „Amphitruo“ on Antiik-Rooma komöödia, mis segab mütoloogiat ja farssi.

Raamatut on hoitud nii selle ajaloolise väärtuse kui ka perekondliku tähenduse tõttu. See on olnud meie suguvõsas mitmeid põlvkondi ning sellel on suur emotsionaalne ja kultuuriline tähtsus.