Eesti koolid seisavad silmitsi kvalifitseeritud õpetajate puudusega. Kui 2022/2023. õppeaastal oli Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel ca 17,96% õpetajatest ehk iga kuues ilma nõutava kvalifikatsioonita, siis aasta-aastalt on see number kasvanud. Kui arvestada siia juurde veel õpetajad, kel keelenõue täitmata (alates 1. augustist 2024. peavad õpetajad valdama eesti keelt tasemel C1), võib kvalifikatsiooninõuetele mittevastavaid õpetajaid olla 25–30%.

Neid arve vaadates tuleb muidugi arvesse võtta tõsiasja, et osa nendest õpetajatest juba õpib töö kõrvalt ülikoolides õpetajaks või täiendab aktiivselt enda keeleoskust, ning teisalt ei taga formaalsetele kvalifikatsiooninõuetele vastavus sugugi alati sisulist pädevust. Nimelt on üldhariduskooli õpetaja kvalifikatsiooninõuded magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon, õpetajakutse ning eesti keele oskus. Kuna pole täpsustatud, et magistrikraad peaks olema õpetatavas ainevaldkonnas ja õpetajatest on suur puudus, siis õpetab suur hulk formaalsetele kvalifikatsiooninõuetele vastavaid õpetajaid aineid, mille õpetamiseks neil puudub erialane väljaõpe ehk sisuline kvalifikatsioon. Ka meie hiljutistes uuringutes osalenud koolijuhtide hinnangul võib kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate hulk olla ligikaudu 10% suurem, kui vaadata sisulist kvalifikatsiooni, s.o õpetaja omab magistrikraadi ja seega erialaseid ning ainedidaktikateadmisi just õpetatavas aines või ainevaldkonnas. 

Miks sisuline kvalifikatsioon on oluline?

Hea õpetamine eeldab sügavaid aine-, pedagoogilis-psühholoogilisi ja ainedidaktikateadmisi. Praegu võib õpetaja kvalifikatsiooninõuete kohaselt õpetada kõike, kui tal on magistrikraad ja õpetajakutse. See tekitab olukorra, kus formaalselt kvalifitseeritud õpetaja ei pruugi olla pädev oma ainet õpetama. Samas võib uuringutele toetudes öelda, et sisuliselt kvalifitseeritud õpetajad suudavad õppijate õppimise toetamisega ja õppe kohandamisega erinevatele õppijatele paremini toime tulla. Nad on väiksema läbipõlemisriskiga ning jäävad tõenäolisemalt ametisse.

Kahe omavalitsuse koolijuhtidega tehtud intervjuude põhjal või öelda, et ka pelgalt kvalifikatsiooni tõendavatest dokumentidest on vähe ning õpetaja professionaalsuse säilitamisel on olulised eelkõige õpetaja valmisolek pidevalt õppida ja areneda. See on eriti oluline, pidades silmas Eesti õpetajate kõrget keskmist vanust, sest ka 20 või enam aastat tagasi saadud kvalifikatsioon on praeguseks suuresti formaalne. Soovides olla professionaal, peab õpetaja end pidevalt täiendama ning selleks tuleb luua õpetajale ka õppimist ja enesearengut toetav keskkond. 

Anname järgnevalt lühikese ülevaate, toetudes kahe hiljutise uuringu tulemustele teguritest, mis õpetajate hinnangul takistavad või toetavad kvalifikatsioonini jõudmist, ning võimalikest toetusmehhanismidest koolides. Nimelt viidi TLÜ ja TÜ ühisuuringu ühe osana läbi intervjuud kahe omavalitsuse koolijuhtide ja koolipidajatega ning samal teemal lisati küsimused TLÜ 2024. aasta õpetajauuringusse.

Takistused sisulise kvalifikatsiooni omandamisel

Tallinna Ülikooli hiljutise kooliuuringu käigus analüüsiti 427 õpetaja vastuseid küsimusele, mis takistab neil õpetajakutse või erialase ettevalmistuse omandamist. Õpetajakutse omandatakse üldjuhul õpetajakoolituse õpingute käigus, kuid magistriõppe tasemel hariduse ja õpetaja ametikohal töökogemuse olemasolul saab kutset taotleda ka Eesti Õpetajate Liidust, läbides kutsetaotlemise protsessi. Küsitlusele vastanud õpetajad tõid sisulise kvalifikatsioonini (s.o magistrikraad õpetatavas ainevaldkonnas ja/või puuduva õpetajakutse omandamine) jõudmise peamiste takistustena välja järgmised aspektid.

Aja- ja ressursipuudus – kõige enam toodi vastustes välja aja- või energianappust õpetajakutse taotlemiseks või magistriõpingute läbimiseks täiskoormusel töötamise ja eraelu kõrvalt. Kuna enamik õpetajatest on naised, on neil väga keeruline pere ja laste ning suure töökoormuse kõrvalt leida aega õpinguteks. Lisaks ajaressursile eeldab see kaugematest piirkondadest ülikooli tulijatele ka raha olemasolu.  

Ei nähta praktilist kasu – kutse taotlemine ei anna õpetajate hinnangul tööturul märgatavat lisandväärtust ega paranda töötingimusi.

Karjääriplaanid ja ajutine töö õpetajana – ca 16% vastanutest kirjutas, et nad ei plaani õpetajaks jääda või see on nende jaoks lisatöö ning seetõttu ei näe nad vajadust formaalse kvalifikatsiooni omandamiseks.

Isiklikud ja käsiloleva eluetapiga seotud põhjused – meie õpetajaskonna keskmine vanus on kõrge ja asendusvajadus suur ning see peegeldus ka vastustest. Pisut üle 10% vastanutest tõi välja, et on juba liiga vanad või lähiaastatel pensionile siirdumas ning õpetajakutse või sisulise kvalifikatsiooni omandamine ei ole enam eesmärk. Tõenäoliselt omab suur osa sellele küsimusele vastanud õpetajatest ka formaalset kvalifikatsiooni. 

Väike hulk vastanuid tõi takistusena välja kutsetaotlemise protsessi keerukuse ja ajamahukuse ning mõned tõid esile, et õpetajate palk ja ametikoha vähene väärtustamine ühiskonnas ei motiveeri neid õpetajakutset omandama.

Samas oli antud küsimusele vastanute hulgas suur hulk (ca 24%) kvalifikatsioonile mittevastavaid õpetajaid, kes märkisid, et on kas alles õpinguid läbimas või kaaluvad nende alustamist. Vastanud kirjutasid, et neil puudub praegu kvalifikatsiooniks vajalik haridustase, s.omagistrikraad. Siia kuulusid ka need töötavad õpetajad, kes ei ole veel lõpetanud või alustanud bakalaureuseõpinguid, ning ka õpetajad, kes ei ole kindlad kutsetunnistuse vajalikkuses (näiteks koolis valikainet õpetavad õpetajad) või kes on teinud karjääripöörde ja pole veel aru saanud, kas õpetajaamet on ikka neile.

Küsimusele „Millistel tingimustel oleksite valmis õpetajakutset omandama?“ vastates nimetati kõige enam järgmisi põhjusi. 

• Aeg ja töökoormus – kõige suurem hulk vastuseid kirjeldab vajadust leida ajapuuduse, suure töökoormuse ja õpingute tasakaal. Põhiline ootus on võimalus õpingute ajal töökoormust vähendada koos palga säilimisega, et õpingutele keskenduda. Tuuakse välja, et ajapuudust võiks aidata lahendada ka senisest paindlikumad õppimisvõimalused, sh võimalus õppida suuremal määral endale sobival ajal näiteks veebi kaudu. 
• Majanduslikud tingimused – pärast kvalifikatsiooni omandamist saadav kõrgem palk ja rahatoetused või stiimulid õpingute ajal motiveeriksid investeerima ülikooliõpingutesse või kutse omandamisse. 
• Paindlikud õppimisvõimalused – osalise koormusega õppimine võimaldaks töötamise kõrvalt õppida. Selles kategoorias on vastused, mis seostuvad sisseastumistingimuste, tasuta õppekohtade, sessioonõppe või veebipõhise ja distantsõppe võimalustega. 
• Isiklik elu ja pere – mitmed vastanud tõid välja, et läheksid õppima või kaaluksid seda, kui pereseis, laste kasvatamine ja praegune eluetapp seda võimaldaks. Isikliku elu, ka vanusest või tervisest tulenevad takistused mõjutavad otsust õppima minna ehk seda ei peeta praegu võimalikuks. Üks lahendus oleks ka siin ilmselt pakkuda paindlikumaid õpivõimalusi.
• Töökoht kui motivaator – kui kutse on vajalik töökoha säilitamiseks, ollakse valmis selle omandamiseks rohkem pingutama. Kui aga konkurentsi õpetajakohale ei ole ja töökoht ei ole otseselt ohus, siis tundub kutse taotlemine või selleks õppima minek liiga suur pingutus.

Seega mõjutavad kvalifikatsiooni omandamist kõige rohkem ajapuudus ja töökoormus, majanduslik olukord ning isiklik elukorraldus. Pedagoogilise koolituse kvaliteet ja paindlikkus on samuti olulised tegurid, mis mõjutavad õpetaja õppima asumise otsust. Paraku peegeldus osast vastustest ka olukord tööturul – konkurentsi ei ole. Õppima või kutset omandama sunniks vaid see, kui see oleks kohustuslik ja teisiti töötada ei saaks. Analüüsides õpetajate vastuseid, on selge, et vaja on leida lahendused, kuidas luua õpetajale õppimiseks aega. Õpetajakoolitajatena näeme, et täiskoormusega õppida ja samal ajal töötada kvaliteetselt ei saa. Ei ole kasu, kui õpetaja topeltpingest läbi põleb, nagu on kasutu ka see, kui õpingud on pelk sooritus paberi pärast ilma õpitu sügavama mõistmise ja rakendamiseta igapäevatöös. Siis on õpingud mahavisatud aeg ega too kasu õpetajale endale ega tema õpilastele.

Kuidas koolid ja omavalitsused saavad õpetajate õppimist toetada?

Kahe omavalitsuse kooli- ja omavalitsuse juhtide intervjuudes esile toodud võtmetegurid õpetajate õppimise ja sisulise kvalifikatsioonini jõudmise toetamisel on järgmised.

• Kooli juhtkonna roll – koolijuhipoolne motiveerimine ja tugi, personaalsed arenguvestlused kvalifikatsioonile mittevastava õpetajaga ja õppimisvõimaluste koos arutamine ning nende tutvustamine, teinekord ka kahtluste ja kõhkluste hajutamine. Koolijuhid rõhutasid, et väga oluline on individuaalne lähenemine õpetaja arenguvajadustele ning teisalt õppimiseks sobivate võimaluste loomine, sh toe pakkumine nii asenduste leidmisel kui õppimiseks sobiva tunniplaani koostamisel, et õpetaja saaks keskenduda õppimisele.  
• Kooli töökorraldus – õpetajate professionaalse arengu süsteemne kollegiaalne toetamine ja üksteiselt õppimiseks võimaluste loomine. Selleks mentori toe pakkumine alustavatele ja uutele õpetajatele; kokkulepitud ühine koostööaeg õpetajatele koolis, et võimaldada koostöös õppimist ja koos planeerimist ning probleemidele lahenduste otsimist. Aga ka läbi aasta kestvad ühiskoolitused, mis on seotud aktuaalsete kitsaskohtadega õpilaste õppimisel koolis ja selle toetamisel ning mille raames paraneb lisaks õpetajate pädevustele ka koostööoskus ja meeskonnatunne. Kasuks oleks ka, kui õpetajad, kes on kutsetaotlemise protsessi juba edukalt läbinud, korraldaks kolleegidele kutseportfoolio koostamise seminare jne.
• Motivatsioonipaketid – vaba nädal kutsetaotlemise portfoolio kokkupanekuks, preemia eduka kutsetaotlemise või kvalifikatsiooni omandamise puhul, töötasu diferentseerimine kutsega ja kutseta õpetajatel. Motivatsioonipaketid erinevad omavalitsuste ja koolide lõikes ning kuigi koolijuhid ise ei pea neid kõige olulisemaks ja näevad põhimotivaatorina pigem kindlust tuleviku osas, s.o püsilepingut, on need õpetajatele tore lisaboonus ja tunnustus. 

Kooli- ja omavalitsusjuhtide intervjuude põhjal tuli selgelt välja, et kvalifikatsioonita õpetajad vajavad tugevamat juhendamist ning tugi- ja mentorlussüsteemi, et ületada pedagoogilisi ja ainealaseid lünki. Koolijuhtidel ja koolisisestel toetusmehhanismidel on kriitiline roll, et pakkuda individuaalset tuge ja motiveerida õpetajaid õppima ning toetada nende kvalifikatsioonini jõudmist.

Õpetaja kui tippspetsialist?

Viimastel aastatel on õpetajakoolitusse astunute arv küll suurenenud, kuid samas on ülikoolid olnud pideva surve all, et pakkuda aina lühemaid ja paindlikumaid õppevorme olukorras, kus ootused õpetajate pädevusele aina kasvavad. See on ka üks põhjusi, miks esitavad õpetajakoolitajad murelikke küsimusi: kui õhukeseks saame õpetajakoolituse lihvida? Kuhumaani aine, ainedidaktilise ja pedagoogilis-psühholoogiliste teadmiste osa vähendada? Kuidas seejuures tagada vajalikud tõenduspõhised ja komplekssed pädevused, mida nüüdisaegne haridussüsteem õpetajalt tegelikult ootab? Kas pädevaks õpetajaks on ikka võimalik saada kiiresti või oleks kohasem võrrelda õpetaja väljaõpet arsti omaga – vastutus ei ole ju sugugi väiksem. Kuigi klassiruumis tehtud vigadel ei ole fataalseid tagajärgi, võivad armid olla eluaegsed. Pidades silmas, et õpetaja toimetulek on seotud tema pädevustega ning statistika näitab, et esimese kolme aasta jooksul lahkub meil ametist kolmandik alustavatest õpetajatest, peaksime enam tähelepanu pöörama tõhusaks toimetulekuks vajalike pädevuste omandamisele ning koos mõtlema, kuidas toetada õpetajaks õppinute ametis püsimist. Teame uuringutele toetudes, et õpetaja tööheaolu suurim mõjutaja on tema toimetulek klassiruumis. Eduka toimetuleku taga on õpetaja pädevused ehk tänapäeva kiirelt muutuvas maailmas on õppimine ainus viis enda professionaalsust tagada. Õpetaja, nii nagu ka iga teise eriala esindaja, kes soovib olla professionaal ja enda ametis edukalt toime tulla, peab pidevalt õppima ja end arendama, sest keskkond, sh tehnoloogiline keskkond, ja võimalused ning õppijad muutuvad. Õppimine ja selle toetamine peaks olema põhifookuses nii õppijate kui õpetajate puhul, seda tuleb väärtustada ja luua selleks aeg ja tingimused. 

Oleme olnud uhked Eesti haridussüsteemi üle ja kui soovime kvaliteeti tagada, siis tuleb jätkata arutelu õpetajate ettevalmistuse ja kvalifikatsiooninõuete üle. Ainult nii saame kindlustada, et iga õpetaja on nii formaalselt kui ka tegelikult pädev pakkuma kvaliteetset haridust tulevastele põlvkondadele. Kindlasti ei taga ka ainuüksi erialane magistrikraad või koolituste läbimine kvaliteetset õpetamist – oluline on ka põhjalik tugisüsteem kooli tasandil, mentorlus ja pidev professionaalne areng. Koolide sisekliima ja juhtimine määravad suures osas, kuidas õpetajad oma oskusi arendavad. Ministeeriumi, ülikoolide, koolide ja omavalitsuste koostöö on kriitilise tähtsusega, et tugevdada õpetaja positsiooni tippspetsialistina ning tagada võimalused pidevaks arenguks.

Artikkel on valminud, toetudes HTM-i rahastatud uurimisprojekti „Õpetajate professionaalsele arengule suunatud kutsekompetentsuse hindamine“ ja TLÜ „Õpetajauurimus 2024“ raames kogutud andmetele.