Korra kuus teeb suvel Lähte Ühisgümnaasiumi direktori ametisse asunud Martin Pent ülevaate oma eelmise kuu tegemistest.
Hiljuti ilmus ühe väljaande veergudel iga-aastane gümnaasiumide edetabel ja maad kattev resigneerunud ohe ei lasknud end kaua oodata.
Küsiti vanu tuttavaid küsimusi ja esitati vanu tuttavaid süüdistusi: miks sellist paremusjärjestust vaja on ja kas taoline meelevaldne reastamine midagi muud üldse saavutab, kui ainult põlistab konkurentsikultuuri. Need mõlemad on vettpidavad argumendid, ehkki mitte põrmugi paremad või halvemad kui ajalehtede õigus noppida üles ja jagada avalikku teavet, mille vastu üldsusel on huvi.
Seega ootame pikisilmi päeva, mil sedavõrd labane ja väheütlev asi nagu koolide järjestamine riigieksamite tulemuste alusel kaotaks inimeste silmis tähtsuse. Tõsi, ka need punktisummad näitavad ju midagi, aga siiski väga vähe. Kool on juba kord nii palju enamat kui ühe õppeaasta riigieksamite skoorid. Nende alusel kaugeleulatuvaid järeldusi teha on tarbetu konkurentsi õpikunäide, samas ei kahtle ilmselt keegi, et see kauaoodatud päev, mil koolide paremusjärjestuste tegemine lakkab publikuhuvi hääbumise tõttu, ei saabu iialgi. Seda asjaolu võib nüüd kiruda või põlata, ent see võimaldab ka üht-teist järeldada.
Esiteks peaksime siiski olema ka tänulikud, et meie koolide pingerida ei oma ühiskondlikult ligilähedaseltki sama suurt kaalu nagu kasvõi angloameerika maades, kus neid jälgitakse samasuguse andumusega nagu jalgpalli liigatabeleid. Oleme siiski veel võrdlemisi leebe konkurentsi kalduvusega ühiskond. Või kui pöörata see mõte pahupidi, siis kohti, kus karm üksteisega võistlemine – tehes sealjuures sageli viisakat nägu ja miks mitte ka pingutatult naeratades – on hoopis sügavamalt juurdunud eluline paratamatus kui meie juures.
Kuigi konkurentsi kui sellise häbimärgistamine on saanud omamoodi vooruse signaliseerimise vormiks, jätab see laiemat pilti silmas pidades kuidagi kahtlaselt jõuetu mulje. Alles kuu aega tagasi teatas rahvusringhääling, et parema hariduse otsingul ei käi kodule lähimas koolis ligi 60 protsenti gümnaasiumiõpilastest, kuid – mis veelgi üllatavam – seda ei tee ka peaaegu pooled algkooliõpilastest. Viimase puhul tuuakse põhjenduseks, et vanemad otsivadki lastele võimalust mööda just rahulikku, turvalist ja kiusamisvaba keskkonda, kust ühtlasi võiks eeldada koostöist ja võistlemisvaba koolikultuuri.
Aga enne kui jõuda järeldusele, et lähen iseendaga vastuollu, tasub lugeda seda, mida räägib kõnealune uudis gümnaasiumide kohta. Nimelt määravad keskkooli eelistuse ennekõike akadeemilised tulemused ja maine. Seega võiks eelnevast järeldada, et kui tarbetu konkurentsi mõttetust mõistetakse noorte õpilaste peredes üha paremini, nähakse just lapsesõbralikumas koolikultuuris tulevast konkurentsieelist siis, kui panused on kõrgemad ning on aeg valida gümnaasiumi või kõrgkooli. Laias laastus on küsimus selles, kui kaua saab loota koostöise ja võistlemisvaba hõlpelu edule, enne kui jõuab kätte aeg astuda paratamatusse heitlusesse piiratud kooli- või töökohtade nimel. See piir on ajapikku edasi nihkunud, kuigi päris ära ei kao eales.
See siin pole ood kõrilõikajalikule üksteisega võistlemisele. Kuid mis mõte on rääkida konkurents olematuks, seda tänitada, nörritada ja võimaluse korral koguni ära keelata, ei mõista ma samuti. Me oleme justkui veendunud, et ainuüksi õpilastel üksteisega võistlemise lubamine viib nad hukatusse, sellal kui väljaspool koolimaailma kirjutame raamatute viisi regulatsioone, et ettevõtted, tootjad, inimesed, isegi ideed ja arvamused saaksid vabalt konkureerida ning keegi ega ükski ei omaks teise ees ebaausat eelist.
Veel enamgi. Mis puudutab konkurentsi, siis ei väsi ma imestamast, missugune sügav lõhe valitseb selles kasvõi ühe indiviidi pika hariduskäigu eri otste lõikes. Pole saladus, et oma õpiteed alustav noor kuuleb dogmasid konkurentsi kahjulikkusest ja sellest, kui pärssiv see tema õppimisele on. Aga mis toimub tagumises otsas? Sellele andis kuu aega tagasi vastuse Eesti noorte teaduste akadeemia president Toomas Vaimann (mitte et see asjaosalistele mingi üllatus oleks): „Kogu teadlaskond küll räägib, et meil peaks olema rohkem stabiilsust, aga demokraatlikus maailmas on kahjuks nii, et enamus teadust on konkurentsipõhine.“
Oma haridusteel kõige kaugemale jõudnud inimesed on ju ometi süsteemi võidumehed, kas pole mitte? Sellisel juhul tuleb täie tõsidusega nentida, et üksteisega konkureerima sundiv haridussüsteem täidab oma eesmärki laitmatult, valmistades selle osalisi perfektselt ette ees ootavaks tulevikuks. Ja see kujutab endast paraku üsna karmi olelusvõitlust. Ei saa muudkui loopida kive koolide kapsaaeda ja siunata neid konkurentsikultuuri juurutamise eest. Ka täiskasvanud peavad olema võimelised näitama, et koostöine maailm on päriselt võimalik ning töötab.
Kas tahate konkurentsivaba kooli? Siis näidake maailma, kus konkurentsiametite asemel on koostööametid. Näidake teadust, mis toimib ka ilma kibeda võitluseta iga viimse kui sendi teadusrahastuse eest. Näidake, ja küll koolide edetabelid hääbuvad ajaloo udu sisse.
Lisa kommentaar