„Tehnoloogiahariduse tulevik on õppijakeskne: reaalainetes – matemaatikas, füüsikas, keemias ja bioloogias – omandatud teadmised saavad praktilise väljundi,“ ütleb Aruküla Põhikooli tehnoloogiaõpetuse õpetaja Aron Lips.

Tema sõnul tagatakse sellega laiapõhjaline, terviklik ja sidus haridus, kasutades nüüdisaegseid tehnoloogiaid ja õpetamismetoodikaid. „Ei minda mööda ka baasteadmiste omandamisest tehnoloogiavaldkonnas, kus saadakse teadmisi eri materjalidest, nagu puit, metall, plastid ja tekstiilid,“ selgitab Lips. „Õppija omandab materjalitöötlemise tehnoloogiaid, lähtudes Bloomi taksonoomiast, ehk materjalitöötlemise tehnoloogiad lähevad lihtsamast keerulisemaks. Alustatakse käsitöövahenditest ja lõpetatakse arvjuhtimispinkide ja tehisintellekti kasutamisega. Õpitakse segarühmades, poisid ja tüdrukud koos.“

Sellest õppeaastast peavad põhikooli tööõpetus- ja käsitöötunnid olema sooneutraalsed, tuginedes nüüdisajastatud õppekavale. Käsitöös, kodunduses ja tehnoloogiaõpetuses kehtivad möödunud sügisest kooliastmeti ühised õpitulemused. Seega tuleb poistel õppida lisaks käsitöötehnikaid ja kodundust, tüdrukutel puu- ja metallitööd.

Eesti Tööõpetajate Selts tähistas tänavu märtsis 30. tegutsemisaasta möödumist ühise seminar-koolitusega, kus esimesel päeval toimus seminar ja vestlusring teemal „Tehnoloogiahariduse tulevik ja vajadused“ Energia Avastuskeskuses ja teisel päeval töötoad Tallinna Kuristiku Gümnaasiumis. Selts ühendab pea 140 inimest, kes on õpetajad, käsitöölised, meistrid ja tehnoloogiahariduse sõbrad.

Lips ütleb, et tehnoloogiaõpetuses alustatakse idee kavandamisest ja lõpetatakse valmis tootega. „Protsessi käigus tekkinud avastustest/vigadest kujundatakse protsess ümber vastavalt eesmärgile,“ lausub ta. „Loomulikult käib sinna juurde töö esteetilisus ja disainiprotsess, millega tagatakse uute ja õppijale vajalike toodete valmimine. Kindlasti tehakse tehnoloogiaõpetuse tundides ka edaspidi roboteid ja elektrimopeedautosid. Kindlasti ei puudu sealt ka rahvuskultuuri edasikandmine ja arendamine, mille tulemuseks on rahvuslikud pillid, riideesemed ja toidud.“

Lipsu sõnul on kõige võti õpetaja. „Et areng saaks jätkuda, on vaja juurde selle valdkonna õpetajaid,“ räägib ta. „Loodan, et ühel päeval hakatakse taas bakalaureusetasemel tehnoloogiaõpetajaid ette valmistama. Praegu ei tee seda ükski Eesti kõrgkool. Ette valmistatakse ainult magistreid. Magistriõppes saadakse põhjalik pedagoogiline ettevalmistus, kuid tehnoloogiavaldkonna/insenertehnilisi teadmisi mitte. Kui see probleem lahendatakse, on tulevik päris helge.“

Ettevõtjad võiksid koole senisest rohkem toetada

Lips ütleb, et loomulikult võiksid igas kogukonnas ettevõtjad koole senisest natukene rohkem toetada, et klassiruumides/töökodades saaks õppijate arengu toetamiseks kasutada kaasaegseid vahendeid ja materjale. „Samas ongi seda suundumust aasta-aastalt üha rohkem,“ rõõmustab ta.

Tallinna Ülikooli töö- ja tehnoloogiaõpetuse didaktika lektor Andry Kikkull ütleb, et tulevikus peab tööõpetus olema palju enamat kui traditsiooniline käsitööõpe – see peab muutuma dünaamiliseks platvormiks, mis ühendab praktilised oskused ja teoreetilised teadmised ning võimaldab õpilastel omandatud teadmisi eri elusituatsioonides rakendada. 

„Oma doktoritöös jõudsin järeldusele, et tööõpetuse ja reaalainete, nagu matemaatika ja füüsika, sügavast lõimingust võib saada võti õpilaste teadmiste rakendusvalmiduse tõstmisele,“ lausub ta. „Sellise interdistsiplinaarse lähenemise kaudu muutub tööõpetus lõimingutsentriks, kus see seob omavahel eri ainevaldkondade sisu ning loob ühtse ja praktilise õpikeskkonna.“

Kikkulli sõnul on põhikooli riikliku õppekava tehnoloogiavaldkonna õppeainete viimases versioonis suurt rõhku pandud õpilaste igakülgsele arendamisele. „Õppekava eesmärk on, et õpilane omandaks teadmised praktilises tegevuses, kus teooria ja praktika põimuvad ideest-tooteni-printsiibil,“ selgitab ta. „See annab võimaluse kasutada tööõpetust vahendina, mis mitte ainult ei anna oskusi esemete valmistamiseks, vaid soodustab loovust, kriitilist mõtlemist ning eneseregulatsiooni. Tööõpetus, toimides lõimingutsentrina, ühendab nii praktilise tegevuse kui ka teoreetilise mõtlemise, võimaldades õpilastel kasutada reaalainetes omandatud teadmisi ning seostada neid igapäevaste probleemide lahendamisega.“

Tööõpetuse roll lõimingutsentrina

Kikkull ütleb, et palju on räägitud uutest tehnoloogilistest vahenditest, mis teevad meie elu kergemaks. „Neil on kindlasti tööõpetuses oma koht,“ lausub ta. „Kõik vanad ja uued materjalitöötlemise tehnoloogiad ja tehnoloogilised vahendid on aga tööõpetuse õppeprotsessi toetavad tööriistad. Olgu selleks siis haamer või 3D-printer, oluline on vahendite teadlik ja eesmärgipärane kasutamine. Nüüdisaegsed digitaalsed tööriistad, nagu laserlõikurid, CNC-masinad ja robootikalahendused, ei asenda traditsioonilisi käsitööoskusi, vaid täiendavad neid, andes õpilastele laiemad võimalused loovuse ja innovatsiooni rakendamiseks. Just tehnoloogiate tasakaalustatud kasutamine võimaldab tööõpetuse kaudu arendada oskusi, mida on tuleviku tööturul vaja.“

Kikkulli sõnul seisnevad tuleviku tööõpetuse vajadused ja võimalused seetõttu interdistsiplinaarses koostöös ning paindlikes õppekavades, kus õpetajad mängivad didaktiliste ja organisatoorsete tingimuste loomisel võtmerolli. „Õpetajate professionaalne areng ja võime rakendada nüüdisaegseid õppemeetodeid on ülioluline, et realiseerida tööõpetuse roll lõimingutsentrina,“ sõnab ta. „Selline lähenemine mitte ainult ei suurenda õpilaste praktilisi oskusi, vaid arendab ka nende innovatsioonivõimet ning valmistab neid paremini ette tööturuks, kus loovus ja probleemilahendusoskus on võtmetähtsusega.“

Eesti Masinatööstuse Liidu nõukogu esimees, ettevõtja ja tehnoloogiahariduse eestkõneleja Veljo Konnimois ütleb, et tehnoloogiahariduse tulevik Eestis eeldab terviklikku lähenemist, kus arendamine algab juba põhikoolis, mitte alles gümnaasiumis või ülikoolis. 

„Olulisimad vajadused on kvalifitseeritud tehnoloogiaõpetajate järelkasv (praegu koolitatakse pigem käsitöölisi kui tänapäevaste tehnoloogiate õpetajaid), nüüdisaegsed õppekavad, mis tasakaalustaksid traditsioonilisi oskusi ja uudseid tehnoloogiaid, ning projekti- ja probleemipõhise õppe juurutamine tehes-õpime-põhimõttel,“ loetleb ta. „Olemasolevate tööõpetuse õpetajate täiendkoolitus on seejuures äärmiselt oluline. Nende pedagoogiline kogemus on väärtuslik, kuid nad peavad täiendama end nüüdisaegsete tehnoloogiliste pädevustega – see on kiirem tee kompetentsete õpetajate arvu suurendamiseks kui koolitada välja täiesti uusi õpetajaid.“

Konnimois ütleb, et nende vajaduste täitmiseks on vaja luua finantseerimisvõimalusi (nt inseneeria sihtkapital riigi, ülikoolide ja erasektori panusega), tagada eri haridustasemete koostöö, kaasata aktiivselt ettevõtteid õppetöösse ning laiendada tudengivormeli ja Solaride sarnaseid edukaid arendusprojekte ka üldhariduskoolidesse. 

„Eesti majanduse konkurentsivõime ja kaitsevõimekuse kindlustamiseks on kriitilise tähtsusega luua süsteemne „toru“, mis suunaks andekaid noori inseneeria ja tehnoloogia valdkonda,“ lausub ta.

Vähem tuupimist, rohkem õppimist

Ristiku Põhikooli töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetaja Jürgo Nooni ütleb, et tema jaoks oli seminaril eriti huvitav Eesti Masinatööstuse Liidu nõukogu esimehe Veljo Konnimoisa nägemus tuleviku tehnoloogiaõpetusest. „Tema arvates peaks keskenduma tulevikutehnoloogiatele ja seadmetele, kus suure osa tööst teeb ära tehisintellekt,“ lausub Nooni. „Õpiväljundiks võiksid olla näiteks droonide kokkupanek ja nende lennutamine.“
Nooni sõnul on temagi pidanud tööõpetuse tundides üles kirjutama terase marke ja töömasinate detailide nimetusi ning need hiljem pähe õppima. „Kui varem tuli valmistada vasaraid ja mutrivõtmeid ning iseseisvale mõtlemisele suurt rõhku ei pandud, siis sellised tunnid peaksid tõesti lõppema. Need kuuluvad eelmisesse sajandisse,“ lausub ta. „Aga kas tuleviku tundides peaksid lapsed ainult droone kokku panema? Ei. Vestlusringis leiti taas, et kõrvaltvaataja ei pruugi tänapäeva tehnoloogiaõpetuse olemust täielikult mõista.“

Nooni sõnul ei ole eesmärk kedagi tisleriks ega lukksepaks koolitada, vaid anda õpilastele võimalikult lai materjalide tunnetus ning tutvustada nende töötlemise võimalusi. „Näiteks kui õpilane peab tegema materjali ava, saab seda teha nii puuri ja saega kui ka laser- või CNC-pingiga,“ selgitab ta. „Küsimus on, kuidas teha seda paremini ja täpsemalt. Milline lahendus on antud olukorras kõige mõistlikum? Seda saab teada ainult kogemuse abil. Ideest teostuseni on võimalik jõuda vaid siis, kui praktilised algteadmised on olemas.“

Lõpetuseks meenub Noonile sõbra jutt. „Ta juhtis rahvusvahelise kontserni inseneride meeskonda ja meenutas arutelu, kus kaaluti, kas materjal peab ava tegemisel koormusele vastu,“ lausub ta. „Erinevalt oma kolleegist ei hakanud Eestist pärit insener arvutusi tegema – ta teadis vastust juba ette. Miks? Sest tal oli varasem praktiline kogemus!“

---

Tehnoloogia valdkonda kuuluvate ainete õpetamise eesmärk põhikoolis on kujundada eakohast valdkonnapädevust, mis tähendab, et põhikoolilõpetaja

• on omandanud eakohaseid baasteadmisi õppes kasutatavate materjalide omadustest ja kasutamise võimalustest;
• valib oma ideede teostamiseks sobivaid materjale, töövahendeid ja töötlemisviise ning on teadlik oma valikute mõjust majandus-, sotsiaal- ja looduskeskkonnale;
• kasutab materjale ja töövahendeid säästlikult ning järgib tegevuses kestliku arengu ja rohepöörde põhimõtteid;
• kasutab traditsioonilisi ning nüüdisaegseid materjale, tööriistu ja digivahendeid turvaliselt ning otstarbekalt;
• kasutab teistes õppeainetes omandatud teadmisi praktikas;
• kavandab, planeerib, teostab ja mõtestab tööprotsessi ideest-teostuseni-põhimõttel, arvestades seejuures funktsionaalsust, esteetilisust ja kulutõhusust;
• väärtustab eesti ja teiste rahvaste esemelise ja toidukultuuriga seotud traditsioone;
• väärtustab loovat isetegemist ning sellega seotud vaimset heaolu ja tervislikku eluviisi;
• on omandanud valmisoleku kasutada õpitud praktilisi oskusi igapäevaelus;
• kirjeldab suuliselt ja kirjalikult tehtud valikuid ning tööprotsessi, sh kasutades digivahendeid;
• analüüsib nii enda kui ka teiste tööprotsessi ja lõpptulemust;
• on omandanud hoiaku olla ettevõtlik ning otsib loovaid ja uuenduslikke lahendusi ettetulevatele probleemidele iseseisvalt või rühmas;
• arvestab autoriõigust eri teabevahendite, õppematerjalide ja infoallikate kasutamisel.