• 14. aprillil toimus V Spa hotelli konverentsikeskuses Eesti Puuetega Inimeste Koja ja Karolini Kooli koostöös erihoolekande teema- ja inspiratsioonipäev. 
• Osalejaid oli rohkem kui 200 – lapsevanemad, teenuseosutajad, haridusasutuste, kohalike omavalitsuste, Sotsiaalkindlustusameti ja Sotsiaalministeeriumi esindajad ja muud huvilised. 

Päeva mõte oli pakkuda mõtteainet ja inspiratsiooni, kuidas erihoolekanne pikaajalisest kriisist välja tuua ja valdkonda teise pilguga vaadata. Nimelt on peredel hirm ja ebakindlus tuleviku ees (paljude jaoks on ebakindlus juba kohal). Mis saab siis, kui lapse koolitee lõpeb, ning enam veel: kuidas tuleb ta toime hiljem, kui vanemaid enam ta kõrval ei ole? Nagu Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht Maarja Krais-Leosk oma avakõnes ütles, hakatakse tegutsema selle nimel, et erihoolekanne saaks riigi üheks prioriteediks. 

Vajadused ei kao, kui kool lõpeb 

Karolini Kooli asutaja ja lapsevanem Monika Õun tõi emade vestlusringis välja mõtte, et tuleb püüda säilitada suure tööga saavutatut, et lapse 18-aastaseks saades areng ei katkeks. „Minu lapse vajadused, nagu ka meie pere vajadused ei katke. Ma tahaksin tööl edasi käia, mitte jääda koduseks hooldajaks.“ Lapsevanem Kersti, kes on tohutult oma lapse arengusse panustanud, ootab ka avaliku sektori panust. „Olen jätkuvalt valmis ise panustama ja oma lapse kõrval olema, aga üksi pole seda võimalik teha.“ 

Statistika kõneleb karmist reaalsusest ja vajadusest teha otsuseid – seda nii ametnike poolt kui ka poliitilisel tasandil. 

• Erihoolekandeteenuste järjekorras on ca 2000 inimest, kellest 800 ei toetata mitte ühegi erihoolekandeteenusega.
• Neist ca 40% ootab ööpäevaringset teenuskohta oma kodu lähedal. 
• Vanuses 0–17 vaimupuudega noori on ca 900, lisaks 4600 psüühikahäirega noort, kellest väga suur osa vajab tulevikus ühel või teisel kujul erihoolekandeteenust.
• Sotsiaalkindlustusameti andmetel on erihoolekandeteenustel olevate autistide arv kasvanud kuue aasta jooksul 30%.
• Alarahastust näitab tõsiasi, et keskmiselt rahastatakse teenuseid 63% ulatuses kulupõhisest hinnast.

Vajadus on pannud peresid teenust looma

Vanemad ootavad, et teenus liiguks pere juurde või selle lähedale, sest erihoolt vajavate ja tulevikus teenustele suunduvate inimeste perede profiil ning võrgustiku ja kogukonna nägu on muutunud. Sõltumata sellest, kas järjekorras on 1000, 2000 või 3000 inimest, ei pea erihoolt vajavad inimesed ja nende pered vastu võtma ei esimest, teist ega kolmandat pakutavat teenuskohta, kui see ei asu kodule lähedal, vaid teises Eesti piirkonnas, või kui perel puudub teenuseosutaja suhtes usaldus ja turvatunne.

Päeva jooksul tõid lapsevanemad näiteid, kuidas nende eluline vajadus pani nad ise oma lapsele sobivat teenust looma. Keegi ei kahtle, et rohujuure tasandilt tulev initsiatiiv on tihti tulemuslik ja kvaliteetne. Kuid nagu päevajuht Urmas Vaino tabavalt küsis: miks peab kõik käima süsteemi järgi, süsteemi vastu või süsteemile lisaks ning kuhu jääb riigi empaatia? Vestlusringis osalenud ootavad riigilt strateegilist plaani, et teenuskohad loodaks sinna, kus neid päriselt vaja on. Positiivne on ministeeriumis töös olev muudatus: juhul kui kohalik omavalitsus loob oma piirkonda teenuskohad, võib Sotsiaalkindlustusamet tulevikus suunata järjekorrast sinna teenusele selle piirkonna inimesi. 

On ka häid näiteid ja võimalikke lahendusi

Tallinna linn tõi näite, et ka praeguses korralduses on paindlikke võimalusi: näiteks ühe voodikoha jagamine kahe päeva- ja nädalahoiuteenusel teenusekasutaja vahel, et ressursid maksimaalselt ära kasutada. Nende näitel seisavad teenuskohad pool aega tühjana.

Hiiumaalt kõlas näide, mida ka mujal Eestis praktikasse rakendada. Õpilased, kes on haridusasutuses lisaõppeaastal, saavad tööharjutuse või erihoolekandeasutustega tutvumise võimaluse, et üleminek koolist erihoolekandeteenusele oleks nende ja nende pere jaoks sujuvam.

Lapsevanem Tarmo Rühka avaldas soovi, et laps saaks teenust kodus. Ta on valmis võtma ise tööle tegevusjuhendaja, ent tal on tunne, et saab topelt karistada, kuna maksab enda ning lisaks ka tegevusjuhendaja tööjõumaksud, kuigi tema pojal on õigus riigi erihoolekandeteenusele. Mis võimalused on riigil võimaldada sellistel juhtudel maksusoodustusi või kohalikul omavalitsusel peret toetada?  

Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht Maarja Krais-Leosk tõi näite Norrast, kus riik tagab abivajajatele toetuse näol asendussissetuleku, mis on finantsasutustele garantiiks laenu saamisel, et pered ja teenust vajavad noored saaksid ise panustada teenuse loomisesse. Samuti arutati, kuidas motiveerida noori erihoolekandesektorisse tööle tulema. Poliitikakujundajatel tasuks mõelda maksusoodustuste peale, näiteks meetmele, et erihoolekande valdkonna töötajad saaksid soodustingimustel kodulaenu, mis motiveeriks neid valdkonda tööle tulema. Need on mõned näited, mille põhjal saab edasi mõelda, millised on seni kasutamata või uudsed lahendused, et teenuskohti tekitada, rahastada ja sinna töötajaid leida.

Teadmisi ja andmeid saab kasutada targalt

Korduvalt kõlas päeva jooksul nii poliitikute kui ka ametnike suust, et lapsevanemad peaksid ise rohkem survet avaldama või rohkem asju algatama. Kuidas aga leiab lapsevanem 24/7 hoolduskoormuse kõrvalt jaksu luua teenuskohti või uusi kodusid? Jah, on vanemaid, kellel seda indu ja tahet jagub, aga seda ei saa oodata kõigilt. Lapsevanem Ain Saare ütles isade vestlusringis tabavalt, et selleks peavad lapsevanemad ümber profileeruma, jätma oma ameti sinnapaika ning hakkama rajama koole ja hooldeasutusi. „Ma olen ju lihtne inimene, tavaline kodanik. Kas me peamegi selle süsteemi ise üles ehitama?“ Riigil on teadmisi ja andmeid, mille põhjal otsuseid teha. Tuleb vaid osata neid targalt kasutada ja õigel hetkel koostööpartnereid ja kohalikke omavalitsusi kaasata. Päeva jooksul kõlas korduvalt, et omavalitsustel on huvi teenuseid arendada juhul, kui nad saavad seda teha oma piirkonna inimestele.

Samuti puudub vajadus korduvalt ja korduvalt erihoolekannet vajavaid inimesi (ka neid, kes tulevikus erihoolekandeteenust vajavad) hinnata. Avalikul sektoril on olemas andmed, mida saab omavahel vahetada ning mille arvelt vabastada ressurssi teenuste pakkumiseks.

Ain Saare leiabki, et lapse teenusele järjekorda panemine võiks olla automaatne, kui on teada, et x aja pärast on kooli lõpetamas x arv inimesi.

Sotsiaalministeeriumi esindaja Kersti Suun-Deketi sõnul ei teki vajadus erihoolekande järele siis, kui noor saab 18, vaid varem. „Tervikhindamine võikski toimuda kohalikus omavalitsuses juba palju varem. Miks peab Sotsiaalkindlustusamet seda vajadust veel eraldi hindama? Haridus- ja Teadusministeerium ning Sotsiaalministeerium omavahel praegu andmeid ei vaheta, kuigi need on tulevikuvajaduste planeerimiseks olemas.“

Mis saab edasi?

Vajaduspõhise ja individuaalse teenuse pakkumine kodu lähedal nõuab avaliku sektori pingutust ja paindlikke lahendusi ning usaldust nii lastevanemate kui ka teenuseosutajate vastu – olgu selleks siis kodus teenuse osutamine või vanemate toetamine, et nad saaksid ise oma lapsele teenust korraldada. Sotsiaalkindlustusameti esindaja tõi välja, et peremajades teenuse osutamine on väga kulukas, mis tõestab, et ainult peremajapõhisele korraldusele lootma jääda ei saa. Samas on riik teinud Euroopa raha toel väga suure töö, luues psüühilise erivajadusega inimestele peresarnaseid, nüüdisaegseid elamistingimusi. 

Muudatused perede vajadustes nõuavad riigilt pingutust uute lahenduste leidmiseks. Teenused peaksid olema paindlikud ja inimese kodu lähedal. Arvestada tuleb ka, et näiteks autistide eripärast tulenevalt ei tasu loota, et nad elavad kuue või kümnekesi grupis, esialgu võib vaja minna isegi 1:1-le teenust, et noor oleks mingil hetkel valmis käima päevahoius, tegutsema grupis või elama kodust eemal. 

Kokkuvõtvalt vajab erihoolekanne jätkusuutlikku rahastamist, muuhulgas tuleb leida lisaraha uute ööpäevaringsete ja ka päevaste teenuskohtade loomiseks, sh eri sihtgruppidele, et tagada mõistliku aja jooksul ligipääs teenustele. Mitte iga pere ei saa ega peagi looma ise teenust. Inimväärne tugi ei saa sõltuda sellest, kui ettevõtlik on lapsevanem. Vanemad on valmis panustama, aga vajavad avaliku sektori poolt initsiatiivi, võimaluste loomist, kindlustunnet ja avatud koostööd.

Erihoolekande teema- ja inspiratsioonipäeva on võimalik järele vaadata Eesti Puuetega Inimeste Koja Youtube’i kanalil.

---

Mis on erihoolekandeteenus? 

Erihoolekandeteenus on psüühikahaiguse või intellektipuudega noore ja täiskasvanu toetamine igapäevaeluga toimetulekul. Erihoolekandeteenused jagunevad toetavateks teenusteks, mida on võimalik saada oma kodus elades, ning ööpäevaringseteks teenusteks, mida pakutakse hoolekandeasutustes. Teenusel on inimesele toeks väljaõppinud tegevusjuhendaja, kes juhendab, toetab, õpetab teda igapäevaelu toimingutega hakkama saama.