Mis mina maamees taevast tean. (Vladislav Koržets)

Üks meie aja olulisimaid haridusprobleeme näib olevat teadmatus, mida me kogu meile kättesaadava tehnoloogia, kaasa arvatud tehisaru abil saavutada soovime.

Hiljuti anti uuesti välja Artur Alliksaare 1968. aastal ilmunud luulekogu „Olematus võiks ka olemata olla“. Kogu esimese luuletuse algust teavad ilmselt paljud: „Ei ole paremaid, halvemaid aegu“. Kas keegi peale autori enda selle seisukohaga nõustub, on siiski kahtlane. Kindlasti ei köida see neid paljusid, kes igatsevad tagasi ammuseid kuldseid aegu, kas kuuekümnendaid või siis muid, ega ka neid väheseid, kes veel mõne pöörde või hüppe abil ikkagi helgesse tulevikku püüavad jõuda. 

Luuletus ei lõpe siiski vaid esimese reaga, kuigi järgnevaid mäletatakse vähem. Päris viimane salm on aga selline:

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.

Alles jääb hetk, milles asume praegu.

Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,

kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Neist viimastest ridadest jääb mulje, et luuletaja tõepoolest teab, millest kõneleb. Tundub, et autor on kogenud midagi enamat, kui meie teiega, kallid lugejad, maanaised ja -mehed, oleme näinud või osanud vaadata. Lugejal on alust arvata, et poeedil on, ehk küll vaid hetkeks, avanenud võimalus näha aega väljastpoolt. Ta on näinud midagi sõnulseletamatut ning apelleerib püüdluses seda väljendada, nagu argentiina kirjanik Jorge Luis Borges on meile selgitanud, lugeja kujutlusvõimele. Siia sobiksid ehk ka Borgese enda sõnad, millega ta kirjeldas 16. sajandi hispaania poeeti Juan de la Cruzi: „Meile tundub, et ta jõudis kõrgeima kogemuseni, milleks inimhing on võimeline, kogedes ekstaasi, inimhinge segunemist jumalikkuse vaimuga, jumala vaimuga, Jumalaga.“

Luuletajatel on kehvad ajad 

Selles, mida endast kujutab see reaalsus, millest nii luuletajad, müstikud – aga mis siin salata, mõnikord teadlasedki – kõnelevad, puudub üksmeel. Evangeeliumidest näiteks loeme, et Naatsareti Jeesus jagas oma rännakutel õpetusi taevariigist ning illustreeris seda huvitavate näidetega. Viimastest olid mitmed suisa praktilised. Sellest, mida ta tegelikult õpetas, teame siiski üsna vähe. Selle asemel on meile antud jälle käsud ja keelud, millega õpetajal endalgi mitmeid probleeme tekkis. 

Kuidas on loodud tekstid, mis nõnda kogetud reaalsusi kirjeldavad ning nendega seotud kogemusi vahendavad, on huvitav küsimus. Kuidas jõuab inspiratsioon sõnadena valgele lehele, andis mõtteainet paljudele ja pikka aega, kuni valdavalt noored inimesed Californias otsustasid Agnes von Mönnikhuseni kombel filmist „Viimne reliikvia“: „Lobisemise eest meil palka ei maksta“, ning tegid asja lihtsalt ära. Selle asemel et ajada pikka juttu selle üle, kuidas täpselt inimteadvus toimib, lõid tehnotaibud – omaette vaikselt „Cut the crap“ (eesti keeles ehk viisakamalt „lõpetage see jama“) pomisedes – masina, mis väidetavalt sama asja ära teeb. 

Nõnda ongi viimasel ajal nii proosa kui ka luule kirjutamisel suuri edusamme tehtud. Kuni selleni välja, et inimene ei peagi end enam sellise pisut tüütu tegevusega vaevama. Üks hea kolleeg, kes vabal ajal tehisaruga katsetab, on mulle kõnelnud, kuidas too loetud sekundite jooksul teadustöö produtseerib, selle aluseks oleva empiirilise materjali, kaasa arvatud intervjuud, fabritseerib ning sellele kõigele kirjanduse loetelu lisab. Ühe selliselt koostatud kirjanduse ülevaate jälgi ajades suutsin ma 20 toodud allikast tuvastada siiski vaid kahe olemasolu. Tehisaru oli valdavalt viidanud olematute autorite olematutes ajakirjades avaldatud olematutele artiklitele. 

Nii või teisiti on aga kätte jõudnud aeg, millest ulmekirjanik J. G. Ballard kirjutas aastal 1961 novellis „Stuudio 5, tähed“. Luuletajatele on selles loos saabunud kehvad ajad, nende kutse on mõttetuks muutunud: „Vanasti pidi poeet end ohverdama selleks, et oma meediumi vallata. Nüüd seisnevad tehnilised oskused vaid selles, et vajutada nuppu, valida skaalal värsimõõt, riim ja assonants. Pole enam vajadust ei ohverduse järele, ega ka ideaali, mille poole püüdlemine ohvrit õigustaks.“ Tulemus on siiski tihtipeale kahtlase väärtusega ning vajab edukaks seedimiseks enam kui terakest soola. 

Patoloogiline valetaja

Siiski on sellel pinnal äärmiselt entusiastlike avaldustega välja tuldud. Arvutiteadlase, tänapäevase tehisaru ühe rajaja Geoffry Hintoni arvates on vahe, kuidas masin ja inimaju toimivad. Pigem näib olevat lahtine küsimus, kas loodu on pelgalt inimene või lausa jumal. Ülaltoodud näide ja paljud sarnased kinnitavad, et kui nii, siis on tehisaru kui isiku puhul tegemist lihtsalt patoloogilise valetajaga. 

Miks aga peaks keegi soovima oma lapse koolitamise patoloogilisele valetajale usaldada, on meie ajal huvitav küsimus. Mina arvan, et pigem on seni veel tegemist suhteliselt kehva tehnoloogiaga. Parimal juhul suudab see olemasolevast tekstimassist midagi esmapilgul veenvat fabritseerida, kuid inimkogemusest ei tea ta midagi ega saagi teada. Viimase osas arvamused siiski lahknevad. Lõhe läheb enam-vähem sealt, kust see lugu algab. Mõned arvavad, et inimene polegi muud kui tekstiloome masin, teised aga kalduvad toetama seisukohta, et tekstiloome toimub millegi palju sügavama ja rikkama pealispinnal.

Inimkogemuse rikkus on teema, mille juurde filosoofid ikka ja jälle tagasi tulevad. Maailmas tundub olevat asju, mida, nagu füüsika nobelist Roger Penrose tagasihoidlikult väidab, klassikaline füüsika selgitada ei suuda. Probleem näib olevat seotud inimteadvusega. Peab siiski kohe tunnistama, et mõne mõtleja, näiteks hiljuti lahkunud Daniel Dennetti ning ka ilmselt enamiku arvutiteadlaste jaoks viimane mõiste efektiivset sisu ei oma. Samal ajal on aga John Searle arvanud, et Penrose-Hameroffi mudelil, st teadvuse olemuse selgitamisel kvantmaailma sügavuses toimuvaga on siiski jumet. 

Kas ja kui kaugele me selle teadmise edendamisel jõuame, on praegu veel üsna lahtine. Kas ja kuidas on see poeedi kogetuga seotud, ei tea me samuti. Platonist Penrose’i enda viisid need rajad küll matemaatiliste tõdede maailma. Mulle tundub, et meie oma mees Undo Uus Tõraverest jõudis umbes samu radu kõndides vaba tahteni. 

Inimkonnana leiame ennast üsna kurvast olukorrast. Konsensus, mille me suudame kollektiivselt moodustada sellest, kes me sellised oleme, on säärane, et selle uskumiseks oleme siiski liialt taibukad. Samal ajal on meie hulgas hulk loome- ja vaimuinimesi, kelle kõigi kogemuspagasi kokkupanekuks mingiks ühtseks arusaamaks oleme veel siiski liiga rumalad. Iga säärane katse näib viivat mingi uue ideoloogiani, mis meid hoopistükkis ära hävitada ähvardab. Mõned arvavad, et tehisaru võib meid selles asjas edasi aidata, ning kuulutavadki, et nad on loonud suisa jumala enda. Aga kuni me tollele isiksuse püüame omistada, on tegemist patoloogilise valetajaga, kelle iga sõna tuleb kriitiliselt hinnata.

Teadmisi on ikka vaja

Kes kunagi haridusteadustega on tegelnud, teab, et võime materjali kriitiliselt hinnata väljendab materjali omandamise kõrgeimat taset. Lihtsate sõnadega väljendades: et tehisaru toodetud materjaliga midagi kasulikku peale hakata – näiteks selleks, et oma töö tootlikkust kõvasti tõsta –, on vajalikud juba olemasolevad sügavad teadmised antud valdkonnas. Vastasel juhul läheb liikuma allakäiguspiraal rumalusse, mida võib tõepoolest võrrelda sellega, kuidas patoloogiline valetaja juhatab lihtsameelset.

Leo Metsari esialgses väljaandes avaldamata jäänud saatesõnast Alliksaare luulekogule loeme: „Artur Alliksaar kuulus sellesse sugupõlve, kellele ei antud aega, et ta keskkoolist saadud vaimse pagasi laseks läbi omaenda elukogemuste ja kriitilise mõtte sõela, nopiks siis välja sõelale jäävad terad ja looks nende põhjal oma arusaamade ja tõekspidamiste sünteesi.“ Tunnistan ausalt, et midagi nii värskendavat hariduse tähendusest inimese jaoks pole ma juba ammu lugenud. 

Üks meie aja olulisemaid haridusprobleeme näib seisvat selles, et me ei tea, mida me kogu meile kättesaadava tehnoloogia, kaasa arvatud tehisaru abil saavutada soovime. Me ei tea, kuhu soovime selle abil noortel inimestel meie maal aidata jõuda. Algab see segadus aga juba tõsiasjast, et me ei tea, kes me oleme. Me isegi ei taha seda teada, sest nii on mugavam. 

Nõnda saab siis hariduse eesmärgiks kellelegi mõne testi sooritamises ära teha. Ma arvan, et võimsa, kuid ettearvamatu ning mitte eriti usaldusväärse tehnoloogia rakendamine viimase eesmärgi saavutamise nimel on ohtlik. Tehnoloogiad arenevad meie päevil justkui pärmil, kui mitte lausa steroididel. Nende kasutuselevõtt meie kõigi hüvanguks nõuab aga märksa paremat arusaamist meist endast ja ilmast meie ümber, kui meil praegu on. Kui see nii jääb, leiavad ka järgmiste sugupõlvede vaimuinimesed end ikka samas olukorras:

Laev olen, mille sadam asub mandril,

mis praegu veel on merest kerkimata.

Võimalik, et isegi veelgi sügavamalt. Sest aeg on liigestest lahti ning üha vähem on leida kohti, kus end ankrusse heita. Haridus on aga otsustanud teenida teisi eesmärke.