• Kvaliteetse hariduse tagamiseks vajavad kõik Eesti koolid häid ja motiveeritud õpetajaid.
• Eesti koolivõrgu ja demograafiliste arengusuundumuste tõttu on teatud piirkondades üha raskem pakkuda õpetajatele täiskoormusega töökohti ning arenguvõimalusi.
• Kuidas toetada neid õpetajaid, kes on valmis tööalaselt liikuma ja õpetama eri piirkondades?

Kuigi õpetajate puudus ja järelkasv on jätkuvalt aktuaalsed küsimused, töötab HTM-i andmete kohaselt praegu enam kui 40% õpetajatest osakoormusega. Osakoormusega töötavate õpetajate arvukusele viitab ka see, et kuigi üldhariduskoolides on täiskoormusega õpetaja ametikohti kokku umbes 14 350, täidavad neid sel õppeaastal kokku 17 390 õpetajat. 

Kindlasti võib osakoormusega töötamine olla õpetajate teadlik valik. Ometi on piirkondi, kus õpetajatöö maht väheneb eelkõige haridusvõrgu kahanemise tõttu, sest õppijaid jääb järjest vähemaks. Võrreldes 20 aasta taguse ajaga õpib üldhariduskoolides ligikaudu 50 000 õpilast vähem. Õpilaste arv kasvab vaid suuremates linnades ja nende lähiümbruses, samas kui maapiirkondades kahaneb see järjepidevalt. Just seal on täiskoormusega õpetajatööd pakkuda järjest keerulisem. 

Loomulikult ei soovi keegi, et maapiirkonnas töötav õpetaja sealt lahkuks, kuid õpetajat vajatakse sinna, kus on õppijad. Kui demograafiliste muutuste tõttu on õppijad koondunud teistesse piirkondadesse, võib ka õpetajate tööalane liikumine muutuda selle loomulikuks tagajärjeks. Seetõttu on oluline mõelda, kuidas toetada neid õpetajaid, kes on valmis liikuma ja õpetama eri piirkondades. 

Õpetajate valmisolek tööalaseks liikumiseks

Tööalane riigisisene mobiilsus on tugevalt seotud inimeste isiklike vaadete ja prioriteetidega. Seda otsust mõjutavad paljud tööga mitteseotud tegurid, nagu elukeskkonna eelistused, paindlik elamuturg, head ühendused ja teenuste kättesaadavus või ka lasteaia- ning koolikohtade olemasolu. Kui keskenduda eelkõige sellele, millised on peamised motivatsioonitegurid tööalaseks liikumiseks haridusvaldkonnas, siis tuleks alustada kokkulepetest, mida kõik asjaosalised peavad mõttekaks ning motiveerivaks.

Kuigi paljudes riikides kasutatakse õpetajate tööalase liikumise soodustamiseks peamiselt rahastiimuleid, on need vaid osa tervikust. Arusaam, et raha (näiteks palgalisa näol) on õpetajate jaoks oluline motivaator, ei ole iseenesest vale – hästi sihitatud toetus võib tõepoolest olla tugev tõukejõud. Samas viitavad rahvusvahelised uuringud, et õpetajate motivatsiooni mõjutavad ka mitmed muud tegurid. Seetõttu vajab tõhus ja jätkusuutlik tööalane liikumine terviklikku lähenemist.

Õpetajale on lisaks palgale olulised töökoha stabiilsus, arenguvõimalused, tasakaalus töökoormus ja toetav koolikultuur. Uues töökeskkonnas omandab keskse tähtsuse juhtkonna tugi ning süsteemne kohanemisabi, mis aitab õpetajal end kiiremini turvaliselt ja väärtustatuna tunda.

Nutikad ja inimkesksed lahendused

Eesti koolivõrgu ja demograafiliste arengusuundumuste tõttu on teatud piirkondades üha raskem pakkuda õpetajatele täiskoormusega töökohti ning arenguvõimalusi. Samal ajal on mõnes kasvavas piirkonnas või ka eestikeelsele haridusele üleminekut vedaval Ida-Virumaal järjest suurem puudus kvalifikatsioonile vastavatest ja kõrgtasemel eesti keelt oskavatest õpetajatest.

See tähendab, et peame senisest teadlikumalt läbi mõtlema, kuidas hoida tööl õpetajaid, kelle kodupiirkonnas muutub töö õppijate vähesuse tõttu osakoormusega tööks ega võimalda vajalikul määral professionaalset arengut, aga kelle panus on haridussüsteemis väga oluline. Samas ei saa tööalane liikumine Eestis olla kohustus, vaid toetatud valik – karjäärisamm, mille jaoks on loodud nii motivatsioon kui ka praktiline tugi.

Rahvusvahelisele kogemusele tuginedes võivad Eesti oludesse sobida järgnevad tegevused. 

Seosta tööalane liikumine professionaalse arenguga. Õpetajate karjäärimudel võiks väärtustada neid õpetajaid, kes on valmis õpetama piirkondades, kus õpetajaid on kõige rohkem vaja. Näiteks Lõuna-Koreas on karjäärisüsteemi osa iga 5–7 aasta järel toimuv roteerumine, mis on seotud võimalusega kandideerida süsteemisiseselt kõrgematele ametikohtadele (näiteks õppejuht, koolijuht). Ka Eestis võiks mõelda sellele, kuidas töötamine eri piirkondades saaks toetada kutse taotlemist või panustaks karjäärimudeli astmetel edasiliikumisse, muutes tööalase liikumise õpetaja professionaalse arengu loomulikuks osaks.

Paku koolis konkreetset kohanemistuge. Lihtsad, aga tõestatud võtted – sisseelamisprogramm, mentorlus, väiksemad klassid ja tasakaalus töökoormus – aitaksid muuta liikumise vähem riskantseks ning suurendada valmidust seda teha. Näiteks Jaapanis on paljudes omavalitsustes loodud kohanemisprogrammid, mis hõlmavad koolitusperioode, sisseelamisseminare, aga ka kogenud õpetajate tuge, võimaldades õpetajatel kiiremini kohaneda ning mõista kooli ja kogukonna eripära. 

Toeta elukohavahetust koostöö kaudu. Tööalane liikumine tähendab sageli ka elukohavahetust. Prantsusmaal on kohalike omavalitsuste tasandil loodud õpetajatele toetussüsteemid elukoha leidmiseks, et soodustada nende tööle asumist piirkondadesse, kus neid enim vajatakse. Eestis võiks kaaluda erasektori ja riigi koostööl põhinevaid lahendusi, mis toetaksid õpetajate ümberasumist – näiteks kodulaenu eritingimusi või üüripindade soodustusi, sarnaselt praeguse Coop Panga pakutava õpetajatele mõeldud kodulaenuga. 

Toetatud liikumine

Haridusvaldkond on silmitsi väga põhimõtteliste muutustega. Lisaks jätkuvalt aktuaalsetele teemadele, nagu õpetajate väärtustamine ja järelkasvu tagamine, vajab palju tähelepanu nii haridusvõrgu korrastamine kui ka eestikeelsele haridusele üleminek. Muutuste saavutamine eeldab kogu ühiskonna pingutust, paindlikkust ja kohanemisvõimet. 

Kui suudame neid muutusi toetada süsteemselt ja inimlikult, võib õpetajate tööalane liikumine kujuneda professionaalse arengu loomulikuks osaks – mitte erandlikuks sundkäiguks, vaid teadlikuks ja toetatud sammuks, mis tagab kõikidele õppijatele ligipääsu kvaliteetsele haridusele.

Kommentaar valmis „Muutuste juhtimine ühiskonnas“ õpingute raames.