1. juulist liidetakse Maarjamaa Hariduskolleegium Tallinna Konstantin Pätsi Vabaõhukooliga ning kaks psüühika- ja käitumishäiretega laste õpetamisele spetsialiseerunud kooli jätkavad ühe õppeasutusena. Kooli hakkab juhtima Erle Kuusik.

Nimelt võtab Maarjamaa Hariduskolleegiumilt kinnise lasteasutuse teenuse osutamise üle AS Hoolekandeteenused ning kool pakub edaspidi üksnes haridusteenust. Kuna Maarjamaa hariduskolleegiumi Emajõe ja Valgejõe keskuses on kokku alla 60 õpilase, ei ole eraldi õppeasutusena jätkamine majanduslikult otstarbekas. Kooliosa liidetakse Tallinna Konstantin Pätsi Vabaõhukooliga, kellel on samuti suured kogemused psüühika- ja käitumishäiretega laste õpetamisel ning haiglaõppe korraldamisel. 

Erle Kuusik, kuidas te koolide ühendamise teate vastu võtsite? 

Arvan, et see on mõistlik, sest kinnise lasteasutuse teenuse korraldamine ei olegi ju haridus-, vaid sotsiaalvaldkonna ülesanne. Maarjamaa Hariduskolleegiumi kahe õppekoha liitumine meiega on igati loogiline, sest mõlemasse kooli suunatakse psüühika- ja käitumisraskustega õpilasi üle Eesti ja õpilaskontingent on meil üsna sarnane. 

Koolide liitmisel väheneb asjaajamise maht, lisaks annab see märkimisväärset raha kokkuhoidu. Hoonete ja õpilaskodude ülalpidamist, samuti teenuste ja teraapiate pakkumist hakkab korraldama AS Hoolekandeteenused. Kool omalt poolt tagab õpetajad ja abiõpetajad, et õpilased saaksid koolis käia ja põhihariduse omandada. Kui praegu töötab Maarjamaa Hariduskolleegiumi Emajõe ja Valgejõe keskuses kokku 200 inimest, siis kooli alluvusse tuleb neist umbes 40, see on väga suur kokkuhoid. Vabaõhukoolis on praegu umbes 80 õpilast ja 70 töötajat, nii et kokku on ühendkoolis tulevikus ligi 140 õpilast ja veidi üle saja töötaja. 

Mis on koolide õppekorralduses sarnast ja mis erineb?

Vabaõhukoolis õpivad kõik õpilased riikliku õppekava järgi. Valdavalt on see nii ka Maarjamaa Hariduskolleegiumis, kus kahe maja peale on alla kümnel õpilasel lihtsustatud õppekava. Mõlemasse kooli on õpilased suunatud eritoe otsusega, nii et klassides on üks kuni kuus õpilast.  

Erinev on, et Maarjamaa Hariduskolleegium on kinnine õppeasutus, kuhu suunatakse kohtuotsusega õpilased, kes võivad olla nii endale kui ka teistele ohtlikud. Seepärast on seal koolis eraldi ametis julgestuskasvatajad, keda õpetajad saavad vajadusel appi kutsuda. Pätsi vabaõhukooli õpilased võivad samuti agressiivselt käituda ja olla suitsidaalsed, kuid need on pigem erandjuhtumid. Kindlasti võinuks ka mõni meie kooli õpilane sattuda kinnisesse asutusse, kui ta poleks õigel ajal saanud ravi, teraapiaid ning koolis vajalikku tuge.

Kuidas kolleegid koolide ühinemisse suhtuvad?

Rahulikult. Muidugi tekitas see ka küsimusi, alguses arvasid mõned, et kõik Maarjamaa Hariduskolleegiumi õpilased tulevad meie koolimajja üle. Tegelikult jääb nii Emajõe kui ka Valgejõe keskus alles ja hakkame seal kohapeal õpet korraldama. Kõik õpilased saavad jätkata õpinguid samades hoonetes ja samade õpetajatega. Ka vastuvõtutingimused ja kodukord jäävad samaks. Õpilaste ja nende vanemate jaoks ei muutu midagi 

Mis teie kui juhi jaoks muutub? 

Mina hakkan ennast kolme maja vahel jagama ja pean õppima oma aega väga hästi planeerima. Valgejõe keskus asub Tapal, kuhu jõuab Tallinnast kohale alla tunniga, Emajõe keskusesse Kaagverre on rohkem maad. Kooli juhtimise muudab see mõnevõrra keerulisemaks, aga midagi ületamatut pole. Kõigis kolmes majas on kogenud õppejuhid ja professionaalsed töötajad, kes tunnevad oma tööd ja saavad suurepäraselt hakkama. Igasse kooli jääb õppekoha juht, kelleks on õppejuht ja kelle poole töötajad saavad pöörduda, kui mingi probleem tekib. Kollektiivil peab vahetu ja usaldusväärne juht olema, aga see ei pea olema igapäevastes praktilistes küsimustes tingimata direktor. Lisaks on meil tulevikus kaks juhiabi, kes tegelevad dokumentatsiooni ja praktiliste ülesannetega. Rohkem me personali juurde ei palka.

Minul tuleb alguses olla rohkem uutes õppekohtades, et inimestega tuttavaks saada ja end sealse töökorraldusega kurssi viia. Praegu viimegi läbi töövestlusi uute õpetajakandidaatidega, kes sügisest tööle asuvad. Üks hea asi, mida koroonaaeg õpetas, on võimalus mitte kogu aeg kohal olla. Kuigi inimlik kontakt on oluline, saab teha videokoosolekuid, et omavahel nõu pidada ja asju arutada. Kindlasti hakkavad meil toimuma ühiskoolitused ja -üritused. Samas on oluline, et kõigis kolmes õppekohas oleksid mingid kokkusaamised ainult oma meeskonnaga.

Kas kavatsete ka midagi muuta?

Lihtsalt põhimõtte pärast ei ole vaja midagi muuta, seda tuleb teha vajaduse tekkides. Küll aga ühtlustame sisekorraeeskirjad, töökorraldusreeglid, dokumentatsiooni. Õppekava me vabaõhukoolis just uuendasime, nüüd vaatame kõik koos üle. Tunnijaotuskava võib õppekohtades ka erineda. 

Mis on kõige suurem väljakutse?

Kuna kooli ja tugiteenuste poole koostöö peab olema väga hea, nõuab just see eriti põhjalikku läbimõtlemist. Kõige keerulisem ongi, et edaspidi on asutusi kaks: inimesed töötavad küll samades ruumides, aga ühed kuuluvad kooli, teised AS Hoolekandeteenused alla. Koolis peavad olema PGS-iga ette nähtud tugispetsialistid, samas vajavad kinnisesse lasteasutusse suunatud õpilased mitmekülgseid teraapiaid, mille tagab teenuseid korraldav asutus. Just teraapiate ja teenuste pakett tuleb hästi läbi mõelda ja niiviisi kokku panna, et see last päriselt aitaks. Kuna esialgu jäävad inimesed samaks ja on harjunud omavahel koostööd tegema, on seda kõike lihtne korraldada. Aga koostöö peab sama sisuliselt ja kvaliteetselt toimima ka siis, kui töötajad mingil ajal vahetuvad. Vähemalt seniste kohtumiste põhjal tundub mulle, et koostööks ollakse valmis. 

Kas õpetajaid neisse koolidesse leida on keeruline?

Olen märganud, et õpetajate leidmine sõltub hästi palju juhusest, kuna toimivat õpetajate järelkasvu süsteemi meil ju pole. Mõnikord võib töökuulutuse peale tulla üksainus kandidaat, kes on just see õige inimene, keda kool vajab. Teinekord on 18 kandidaati, kellest ükski ei sobi. Õpetajate puhul on kõige tähtsamad isikuomadused. Samuti peavad nad oma ainet hästi tundma, et suuta käigu pealt ümber orienteeruda, ülesannet muuta või vajadusel lihtsustada ja õpilastele jõukohaseks teha. Lisaks õpetaja kompetentsidele on kõik meie õpetajad läbinud Verge koolituse, kus õpitakse nii probleemseid olukordi ennetama kui ka nendega toime tulema.  

Kas koolikohti on piisavalt?

Tallinna Konstantin Pätsi vabaõhukooli suurt järjekorda pole. Võtame õpilasi vastu aasta ringi alates esimesest klassist. Meie kooli vastuvõtmise tingimus on, et kodukoolis on õpilase puhul rakendatud erituge ja proovitud mitmesuguseid tugimeetmeid, kuid need pole tulemust andnud. Kinnise lasteasutuse teenusele on kohti vähem, kui neid vaja on, aga ma tean, et teenuse korraldajal on plaanis Emajõe keskusesse kohti juurde luua. Kinnisesse lasteasutusse kohta saada ei peagi lihtne olema, sest see on viimane võimalus, mida lapse puhul rakendada. Enne õpilase kinnisesse kooli suunamist tuleb proovida muid meetmeid. Mõni omavalitsus ja kool sooviks keerulised lapsed kiiresti kuhugi ära saata, ilma et nad ise midagi teeksid. Aga last ei saa minema saata ainuüksi seepärast, et täiskasvanutel on temaga keeruline. Lapsel on õigus elada kodus ja saada haridust kodulähedases koolis. 

Kui kauaks lapsed kinnisesse kooli jäävad?

Kinnise lasteasutuse teenusele suunatakse laps üheks aastaks. Ainult väga erandlikel juhtudel seda aega pikendatakse. Alguses ei ole ükski laps nõus kinnisesse kooli minema. Mingi aja pärast võib ta aru saada, et see on talle hea. On ka lapsi, kes ei tahagi sealt ära minna, kuna kooli kindlad piirid ja reeglid toetavad teda. Laps mõistab, et kodus, kus piirid ja reeglid puuduvad, ei tule ta toime. Muidugi on ka neid lapsi, kes protesteerivad kinnises koolis olemise vastu lõpuni. 

Miks õpilane ei võiks seal koolis kauem olla? 

Mõte ongi toetada last selle aasta jooksul nii palju, et ta saaks oma vanasse kooli tagasi minna. Muide, ka vabaõhukooli tulevad õpilased üheks aastaks. Tavakooli pluss ongi, et seal on tavaline elu. Neis erikoolides elatakse omamoodi mulli sees. Kui laps sellega liiga ära harjub, tekib õpitud abitus, aga pärast põhikooli lõpetamist ei ole tal ühtki sellist kaitstud kohta, kuhu minna. Just seepärast suunataksegi õpilane sinna vähimaks vajalikuks ajaks. Tal peab olema tavapärane koolielu, huviringid ja sõbrad, ta peab elama tavalist, mitte erilist elu.

Kuidas aasta kinnises koolis last muudab? 

Õpetajad on näinud, et enamiku laste käitumismuster muutub. Laste heaolu spetsialistid teevad selle aasta jooksul, mille laps kinnises asutuses veedab, ka peredega tööd. Kui keskkond, kuhu laps tagasi läheb, ei muutu, on tagasilangus paratamatu. Siiski on vaid üksikuid õpilasi, kes kinnisesse kooli tagasi satuvad. Mul on äärmiselt hea meel, et seda muutust on näha. See annab lootust, et kui noor otsustab mingil hetkel teistsugust elu elada, on see võimalik.

Psüühikahäire on paraku püsiv. Saame küll ravi ja teraapia abil lapse toimetulekut parandada, aga päriselt terveks need lapsed ei saa, vaid peavad õppima oma omapäraga elama.

Kas olete nõus, et koolil on lapse elus väga suur roll?

Seda küll. Ühiskonnal on koolile väga kõrged ootused, aga kool ei saa pere eluviise muuta ega õpetada vanemaid last kasvatama. Selleks on sotsiaalsüsteem ja omavalitsustes laste heaolu spetsialistid. Loomulikult räägime vanematega ja püüame neile nõu anda, aga pere peab tahtma seda nõu kuulda võtta ja olema valmis ka midagi muutma. Kui lapsel pole tugevat perekonda, kes tema vastu huvi tunneks ja teda toetaks, on väga keeruline halvast olukorrast välja tulla.

Kas jätkate ka kompetentsikeskusena?

Kindlasti jätkame. Tänu koolide ühinemisele muutuvad meie pädevused ja oskused veel paremaks ja töö kvaliteetsemaks. Kahtlemata teeme kõigis kolmes keskuses ka praegu väga head tööd, aga oma oskusi ja kogemusi liites saab kompetentsus ainult kasvada. Tänu kahe kooli spetsialistidest koosnevale meeskonnale saame edaspidi osutada kvaliteetset nõustamisteenust psüühikahäirega tavakoolide õpilastele üle Eesti. 

Milliste soovide ja ootustega te sügisel tööd alustate?

Soovin, et õpilased ei kardaks oma vanasse kooli tagasi minna ja omandaksid seal oma võimetele vastava parima hariduse. Kooliaeg on küll üsna lühike, aga väga oluline osa lapse elus, mis tema hakkamasaamist toetab. Kõik uuringud näitavad, et mida kauem õpilane haridussüsteemis püsib ja mida ladusamalt tema õpitee kulgeb, seda paremini ta elus toime tuleb.