Kuidas toimib ilma hinneteta kool? Taanis arvatakse, et tõhusa õppimiseni võib jõuda ka välise surveta. Eesti võiks Taanilt õppida, kuidas vähendada koolistressi, säilitades samas siinse akadeemilise taseme.

Aprilli alguses käisin Erasmus+ projekti raames Taanis ja külastasin nädala jooksul kolme põhikooli Hillerødi ümber: Fredensborgi, Karlebo ja Syvstjerne kooli. Maaliline väikelinn Hillerød asub Kopenhaagenist umbes 40 kilomeetri kaugusel ning seda tuntakse kuningliku Frederiksborgi lossi tõttu, mida kutsutakse uhkusega Taani Versailles’ paleeks. Mind huvitas, kuidas toimib Taani haridussüsteem, kus väärtustatakse kõrgelt õpilase heaolu ning millest on palju räägitud kui ühest maailma kõige stressivabamast. Tähelepanu on seal õpilase individuaalsel arengul, mitte ühtsetel tulemustel. Isiksus küpseb taanlaste meelest kõige paremini turvalises ja pingevabas õhkkonnas.

Stressivaba koolikultuur

Sarnaselt Eestiga on Taanis üheksaklassiline põhikool (folkeskole), millele järgneb kolmeaastane gümnaasiumiharidus. Hindamisega alustatakse kaheksandas klassis. Erandina saab põhikooli lõpetada lisa-aastal ehk kümnendas klassis, kuigi valitsusel on kavas see võimalus lähiajal kaotada. Taani üheks suurimaks erinevuseks võrreldes Eesti kooliga on aga põhikooli lõpuklassideni hindamisest loobumine. Kuuldes, kuidas meie lapsed saavad hindeid juba algkoolis, oli nende üllatus suur. Hindelist teadmiste kontrolli peetakse liialt pingeliseks ja stressirohkeks ning õppetööd pärssivaks.

Õpilaste tulemusi Taanis ei võrrelda, vaid igaüks liigub oma tempos. Märkasin, et erinevalt Eesti koolidest ei arutatud tundides ühiselt ülesannete lahendusi, õpetaja tagasiside oli individuaalne. Tunnid algasid eesmärgistamisega, seejärel töötasid õpilased individuaalselt või rühmades ning õpetaja juhendas neid personaalselt. Vastupidiselt eelarvamusele polnudki igas tunnis abiõpetajaid. Paarikümne õpilasega klassides pidi õpetaja üksi hakkama saama, mis oli keeruline ülesanne.

Taani kolleegidega vesteldes tuli välja, et nad määratlevad õppimist ennekõike õpetaja ja õpilase vahelise protsessina, teekonna, mitte võistlusena. Õpetamisel pidasid nad oluliseks teadmisjanust lähtuvat õpihuvi. Hea näide on Fredensborgi kool, kus lugemishuvi leidmiseks vestleb kooli raamatukoguhoidja kõigi õpilastega isiklikult, et leida neile sobivaid teoseid. Karlebo koolis pööratakse aga suurt tähelepanu õuesõppele ning lapsed õpivad matkatarkusi: tuld tegema, onni ehitama ja süüa tegema. Õpe on mänguline ja õpilaskeskne.

Hindamise paradoks

Hinnete puudumine ei tähenda, et teadmisi ei kontrollita. Teste tehakse ka Taani koolides, kuid tagasisidestamisel on fookus õpetaja sõnalisel hinnangul. See jääb sageli õpetaja ja õpilase vahele. Lapsevanem saab õpingute edenemise kohta koolist tagasisidet paar korda aastas arenguvestlusel.

Kohalikud suhtusid pingevabasse koolikorraldusse vastandlikult. Mõned väitsid sarnaselt õpetajatega, et hindamine tekitas neis tugevat survet. Näiteks Sofia (20) meenutas ärevust ja stressi, millest kasvas välja vastumeelsus kooli suhtes, samal ajal lisandusid eraelulised probleemid. Lõpuks õnnestus tütarlapsel põhikool lõpetada alles lisa-aastal ehk kümnendas klassis. Koolitee võib Taanis tavalisest pikemaks venida.

Teiste jaoks andsid hinded vajaliku fookuse, tõstsid õpimotivatsiooni ja muutsid õppetöö tähenduse selgemaks. Nii Mikkel (30) kui ka Mathias (19) kinnitasid, et pärast hindamisega alustamist hakkasid nad koolielu tõsisemalt võtma, sest nüüd oli neil, mille nimel pingutada. Koolitundides hakkasid silma teistest rahvustest koolilapsed, kellel oli varasemast hindamiskogemus. Nad olid kindlamalt eesmärgile orienteeritud ja pingutasid rohkem.

Õpimotivatsioon

Hinded pole siiski võluvits. Nii minu enda õpetamiskogemus kui ka Taani koolitundide vaatlus kinnitavad, et põhikooli nooremad klassid ongi rahutumad ning neis võib rohkem distsipliiniprobleeme esineda. Väljakutsetega toimetulek sõltub suuresti õpetaja pädevusest ja võimekusest luua koostöine õhkkond. Samas peab arvestama, et õpilane vajab nii pika- kui ka lühiajalisi eesmärke, mille nimel pingutada. Näiteks hakkas silma, et õpetajad, kes testivad sageli õpilaste teadmiste ja oskuste taset, suutsid klassis luua õppetööle pühendunud ja keskendunud meeleolu. Õpilane on motiveeritud, kui õppimine on mõtestatud.

Mulle tundub, et Taani ühiskonnas usaldatakse koolisüsteemi rohkem kui Eestis. Sarnaselt meiega on neil elektrooniline õppeinfosüsteem, aga erinevalt Eestist ei kajastata lapsevanematele kooli igapäevaelu. Nii ei tunne lapsed õpitulemuste saavutamisel ka kodust survet ning nende elu on rahulikum.

Tõsisemate raskuste korral antakse neile teada, millega tuleks kodus tegeleda. Eestis on hinded ja hinnangud lapsevanematele näha, see võimaldab neil pidevalt jälgida lapse edenemist ning vajadusel õppeprotsessi sekkuda. Kui Taanis usaldatakse õpetaja ja õpilase suhet rohkem, siis Eestis on lapsevanem kooliellu aktiivsemalt kaasatud. Sellega kaasnevad aga ka pinged. Taanis vastutab õpilane oma õppimise eest rohkem.

Pingutus ja pühendumus

Stressivaba õhkkond tekitab küsimuse õppetööle pühendumisest. Siin on pilt kirju. Mõnes klassis oli mõnus vaikus ja töine meeleolu, teises aga Eesti õpetaja pilgu jaoks ilmselge korralagedus. Silma hakkas, et kuigi tunnid olid pikemad, jõuti seal teha vähem. Tõhusamad olid tunnid, mille ühisnimetajaks olid selged eesmärgid, vaheldusrikkad ülesanded ning valikuvabadus. 

Parimaks näiteks õpilase autonoomia toetamisest oli nädalapõhine õpiplaan, kus õpilane sai ise valida õppeülesannete täitmise aja ja järjestuse. Pärast sooritamist tegi ta tabelisse risti, vastutades ise eesmärkideni jõudmise eest. Igatahes tõdesin Taanis, et õpilane õpib rõõmsalt ka välise surveta, kui luua selleks tingimused. Kui seda ei juhtu, hajub fookus kiiresti.

Kitsaskohaks oli aga väga erinev pingutusaste. Näiteks võis loovkirjutamise ülesandes ühel valmida terve lehekülje pikkune jutuke, teisel sama aja jooksul aga üksainus lõik, kui sedagi. Üllataval kombel ei loetud jutukesi üksteisele ette ega arutletud nende üle. Nagu juba öeldud, pole Taanis kombeks töid omavahel võrrelda. Sarnaseid näiteid leiab teisigi. Näib, et süsteemis, kus püütakse vältida koolistressi ja seada esikohale õpilase heaolu, kipub hajuma seos pingutuse ning tulemuse vahel ning õppimine võib jääda pealiskaudseks. Seda kinnitavad ka PISA uuringud, kus Taani tulemused on märgatavalt madalamad nii Eesti kui ka OECD keskmisest tasemest.

Õpetaja roll

Taani ja Eesti kooliõpetaja rolli põhimõttelised erinevused kajastavad haridussüsteemi. Taanis paistab õpetaja roll olevat eelkõige õpilase arengu toetaja, mitte niivõrd teadmiste hindaja. Syvstjerne koolis oodatakse lausa, et õpetaja oleks õpilase sõber. Erinevalt Eesti kolleegidest on Taani õpetaja kaasteeline ja partner, kes ei püüa last kontrollida ja survestada. Ta aitab õpilasel ise teadmisteni jõuda.

Tähtsal kohal on lapse sotsiaalne areng. Ta õpib end väärtustama, teistega arvestama, koostööd tegema ning laiemalt demokraatlikke põhimõtteid järgima. Külastatud tundide kese oli õpilaste iseseisev ja ühine tegutsemine, mitte õpetaja loeng. Seda toetas ruumilahendus. Koolipingid olid sageli gruppide, mitte ridadena, nagu Eestis sageli. Hea meel oli näha, et rühmaliikmed tõesti toetasid üksteist. Kui keegi jäi hätta, tuldi üksteisele appi ega jäädud ainult õpetajale lootma. Õpetaja sai tunnitempot kellaga reguleerida, et anda õpilastele teada, kui palju aega on ülesande lõpetamiseni jäänud.

Samas võib õpetaja autoriteet jääda pisut häguseks. Eriti teravalt tuli see esile, rääkides teisest kultuuriruumist pärit lapsevanematega, kes väärtustasid isikliku koolikogemuse mõjul haridust kui töö ja pühendumuse tulemust. Laps võib kiiresti omaks võtta uue koolikultuuri, kus vigade tegemine on lubatud ja hindeid ei panda, samas kui lapsevanema jaoks on olulised konkreetsed tulemused ja saavutused. Kui omavahel põrkuvad harjumuspärane tulemuskesksus ja uus, stressivaba lähenemine, on pinged kerged tekkima. Samuti meenutati õpilasajast isiklikke raskusi Taani koolieluga harjumisel, sest vabameelne õpikäsitus oli harjumatu.

Taani väärtused hariduses

Stressivaba koolikultuur toetub Taanis laiematele ühiskondlikele väärtustele: võrdsus, madal autoritaarsus, lapse autonoomia. See erineb märgatavalt Eesti haridussüsteemist, kus on juurdunud tugev hindamiskultuur, tulemustele orienteeritus ja kõigile asjaosalistele kättesaadav hindamisinfo. Eestis on õpetaja ennekõike teadmiste kandja ja õppimise suunaja, kes võrdleb ja seirab edasiminekut, Taanis partner ja teenäitaja. Mõlema eesmärk on aga tagada õpitulemuste täitmine, õpilase arengu toetamine ning selleks peab looma turvalise ja usaldusliku õhkkonna.

Parim variant oleks minu meelest Taani ja Eesti mudeli tasakaalustamine: eesmärgipärasus koos toetava inimsuhtega. Taanis luuakse pingevaba keskkond, kus õpilasel on ruumi kasvada. Teiselt poolt võib hinnete ja soorituse võrdlemise puudumine muuta õppimise pealiskaudseks. Individuaalse arengu ja õppimise selguse vahel on keeruline tasakaalu leida.

Eesti võiks Taanilt õppida, kuidas vähendada koolistressi, säilitades samas akadeemilise taseme. Neile on meil õpetada aga selgema ja järjepidevama tagasisidesüsteemi arendamist, et õpilased mõistaksid paremini pingutuse ja tulemuse seost. Taani kogemus näitab, et kool saab toimida ka hirmu, pingerea ja pideva kontrollita. Koolielu eesmärk peakski olema õpetada inimest, mitte lihtsalt mõõta tema teadmisi.

---

Rahastanud Euroopa Liit. Avaldatud seisukohad ja arvamused on siiski ainult autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Haridus- ja Noorteameti seisukohti ja arvamusi. Euroopa Liit ega toetuse andja nende eest ei vastuta.