Õpetaja, kes aitab õpilasel mõista, mitte ainult teada, on tuleviku hariduse keskne tegelane. Kui kool annab ainult teadmisi, saab seda asendada ka masin.

Tänapäeval, kus kogu maailma teadmised on vaid mõne hiirekliki kaugusel ja tehisintellekt (TI – tarkvara, mis suudab matkida inimlikku mõtlemist) annab vastuseid nii faktiküsimustele kui ka keerulisematele miks-tüüpi küsimustele, on paslik küsida, mis on kooli roll. Kas õpetaja on lihtsalt teadmiste edastaja? Kui teadmisi saab igaüks otsida ise, siis mida õpetaja tegelikult juurde annab?

Üks vastus on mõistmine – oskus saada aru, milles asi tegelikult seisneb. Filosoof ja semiootik Aleksandr Pjatigorski toob esile, et tänapäeva ühiskonnas räägitakse palju, aga sageli ei saada üksteisest aru. Seetõttu on oluline vahet teha kahel nähtusel.

• Teadmine tähendab fakte ja reegleid, mida saab edasi anda. Näiteks mis on lauseehitus või millal Eesti iseseisvus.
• Mõistmine tähendab arusaamist sellest, miks need faktid on olulised ja kuidas seostuvad need inimese enda eluga. Mõistmine on alati seotud kogemuse, tunnetuse ja tähenduse loomisega – see ei teki käsu peale ega iseenesest.

Teadmised vs. mõistmine

Mõistmine ei ole lihtsalt info omamine. See on oskus näha seoseid, mõista konteksti ja tunda ära tähendused. Näiteks võib õpilane teada, et mingi nähtus kestab kindla aja või toimub aeglases tempos – see on teadmine. Aga mõistmine tekib siis, kui ta saab aru, miks see nii on, mida see tekitab temas endas ja kuidas on seotud teiste kogemustega.

Võtame näiteks muusika. Kui õpilane teab, et lugu kestab neli minutit ja on aeglase tempoga, siis tal on faktiteadmine olemas. Kui ta aga tajub, millist meeleolu lugu loob, miks helilooja just sellised valikud tegi ja kuidas see tema kogemust puudutab, siis ta mõistab. Selline seoste loomine ja isikliku tähenduse leidmine ongi mõistmise keskne sisu. Seda saab toetada õpetaja ja keskkond, mis kutsub kaasa mõtlema.

Inimene võib teada fakte, kuid siiski mitte mõista, mida need tema jaoks tähendavad. Sageli õpetatakse koolis teadmisi, mis on küll õiged ja väärtuslikud, kuid ei haaku õpilase mõttemaailma ega küsimustega. Uue info vastuvõtt eeldab, et see sobitub olemasolevate kogemuste ja arusaamadega. Selleta jäävad teadmised väliseks, muutumata isiklikuks teadmiseks. Näiteks võib õpilane õppida, et mõni helilooja kasutas moll-helistikku kurva meeleolu väljendamiseks, kuid kui tal puudub selle tundega kogemus või seos, ei pruugi ta mõista, mida see tegelikult tähendab. See on ka põhjus, miks tänapäeva koolis ei piisa pelgalt teadmistest – on vaja oskust ja soovi mõista.

Mõistmine vajab konteksti ja kontakti

Mõistmine vajab aega, tähelepanu ja julgust küsida. See ei teki automaatselt, kui õpetaja räägib ja õpilane kuulab. Probleem ei ole sageli õpetajas ega õpilases, vaid selles, kuidas suhtlus kulgeb – milliseid sõnu kasutatakse, millised ootused mõlemal poolel on ja kuidas tähendused kokku kõlavad.

Näiteks võib õpetaja pidada vaikust keskendumise või lugupidamise märgiks. Õpilane võib aga vaikida hoopis põhjusel, et ei saa küsimusest aru, tunneb end ebakindlalt või ei julge rääkida. Mõlemad käituvad siiralt, kuid tähendus võib minna lahku. Nii tekib olukord, kus näiliselt toimub suhtlus, kuid teineteist ei mõisteta.

Kui õpetaja ja õpilane on kasvanud üles erinevas keele- või kultuurikeskkonnas, võivad ka tuttavad sõnad tähendada neile väga erinevaid asju. Sellised olukorrad näitavad, kui tihedalt on mõistmine seotud keelega – sõnade valiku, stiili ja tähenduste jagamise viisiga.

Keel, mis lihtsustab, aga ei selgita

Mõistmine ei takerdu alati keerulistesse sõnadesse. Vahel on öeldu hoopis liiga üldine, neutraalne või ilma selge põhjenduseta. Näiteks laulumängus „Mul on üks tore tädi“ kõlab rida: „See tädi on vot nii …“, mille ajal tõstetakse pöial püsti. See on kõigile mõistetav viis öelda, et tädi on tore. Kuid miks tädi tore on, see jääb igaühe enda tõlgendada. Selline väljendus annab edasi lihtsa sõnumi, kuid jätab sügavama tähenduse lahtiseks. See on teadmine tegeliku mõistmiseta.

Sarnaseid väljendusi kohtab ka koolisuhtluses. Näiteks võib õpilane vastata Stuudiumis või e-koolis lihtsalt „OK“ või kirjutada „??“. Selline reaktsioon jätab mulje suhtlusest, kuigi tegelikult ei saa ta küsimusest või ülesandest aru. Õpilane võib aga tunda, et tal puudub sobiv viis oma segadust sõnadesse panna või ta ei julge seda selgelt välja öelda.

Õpetaja võib omalt poolt kirjutada tagasisideks „täitis nõuded“ või „töö oli hea“. Need väljendid on küll arusaadavad, aga ei ütle, mis täpselt oli hästi või mida tuleks arendada. Sellised sõnumid ei ole iseenesest valed ega halvad, kuid kui suhtlus piirdub vaid sellise üldkeelega, jääb tähendus sündimata. Info liigub, aga mõistmine mitte.

Kui tähendus hakkab suhtluses kaduma, on õpetaja see, kes saab selle tagasi tuua.

Õpetaja roll mõistmise toetajana

Kui keel muutub liiga üldiseks või mehaaniliseks, võib küll tunduda, et kõik saavad aru, aga sisuliselt üksteist ei mõisteta. Sellistel hetkedel saab määravaks just õpetaja tähelepanelikkus. Tema on see, kes suudab märgata, kus tähendus hakkab hajuma, ja ehitada silla teadmise ja mõistmise vahele. Ta aitab õpilasel liikuda faktiteadmisest arusaamani sellest, mida see teadmine tema jaoks tähendab. Selle kõige juures muutub õpetaja roll eriti oluliseks. 

Ta ei ole ainult teadmiste edasiandja, vaid loob ka keskkonna, kus mõistmine üldse võimalikuks saab. Praktikas tähendab see, et õpetaja mõistab, kuidas õpilase keelekasutus ja arusaam on mõjutatud tema kasvukeskkonnast, kogemustest ja sellest, millist keelt või väljendusviise ta on harjunud kasutama. Ta kuulab, kuidas õpilane end väljendab, ja aitab tal oma mõtteid selgemaks saada. Samuti loob ta klassiruumi, kus õppimine ei ole ainult faktide õppimine, vaid ühine mõtestamine.

Tehisintellekt ja mõistmise piirid

Viimasel ajal räägitakse palju sellest, et tehisintellekt suudab õpetajat asendada. Selline väide ärgitab meid mõtlema, mida õpetaja roll tegelikult tähendab. Kuid mõistmine ei tähenda ainult õige vastuse andmist. See tähendab tähenduse loomist konkreetsete inimeste ja olukordade vahel.

TI võib jätta mulje, et masin mõistab, sest ta suudab anda häid vastuseid. Tehisintellekt saab aidata õpilast õppimisel, pakkudes kiiret ligipääsu faktiteabele, harjutusülesannetele ja struktuursele tagasisidele. TI toetab teadmiste kinnistumist ja võib julgustada õpilast iseseisvalt uurima ning oma tegevust täpsustama.

Siiski ei saa TI asendada seda, mida pakub õpetaja. Õpetaja suudab luua arutelu, mõtestada koos õpilasega tema kogemust ja aidata luua isiklikke tähendusi. Masinal puudub kogemus, emotsionaalne sügavus ja kultuuritaust, mis muudavad mõistmise inimlikuks. Seetõttu on TI suuteline mõistmist vaid jäljendama, mitte seda tegelikult saavutama.

Näiteks kui õpilane küsib TI-lt, miks inimesed vahel väldivad silmsidet, võib TI pakkuda erinevaid põhjendusi: autism, kultuurinorm, sotsiaalne ebakindlus. Kuid ainult õpetaja saab aidata õpilasel mõista, mida tähendab see olukord tema enda jaoks, kuidas ta end tunneb ja mil moel klassikaaslased seda tõlgendada võivad.

Kui kool aitab õppijal mõista – mõtestada, arutleda, kuulata ja kohaneda –, siis see on midagi, mida ükski tehnoloogia ei saa asendada. Õpetaja ei loo ainult teadmiste sildu, vaid ehitab nende vahele tähenduse tee. Seda teed ei saa ehitada masin, vaid inimene, kes mõistab.