Käesolev arvamusartikkel on Johannes Aaviku 145. sünniaastapäeva puhul korraldatud konkursil „Mida sina igatsed, mis su kaasaeglasille utoopiline tundub?“ osalenud essee, mida on arvamusloo jaoks veidike kohandatud. 

Mind ajendas Aavikule mõeldes kirjutama küsimus: kas see, kuidas mina tahaksin näha juba praegu noorte haridusteed, võib paista meie laialdasemale üldsusele, sh hariduse suunajatele ja otsuste tegijatele, veel utoopilisena?

Alustan sügava kummardusega Malcolm Knowlesile, kes sõnastas tõhusa õppimise ja õpetamise põhimõtted täiskasvanud õppijate kohta, rõhutades muuhulgas õppija kaasamise olulisust kogu õppeprotsessi ulatuses, õpitava seostamist reaalse eluga ning õppija seesmisele motivatsioonile tuginemist. Kuigi Knowles ise rõhutab oma hilisemates töödes andragoogika ja pedagoogika koos rakendamise võimalust, tundub mulle asjaomaste inimestega haridusteemadel vesteldes olevat laialt levinud arusaam toodud põhimõtete ainukehtivusest täiskasvanud õppija kohta. 

Ja see painab mind. Kui nõustuksime arusaamaga, et Knowlesi öeldu kehtib tõesti ainult täiskasvanud õppija kohta, võiksime järeldada, et kooliõpilase puhul pole mingit vajadust teda õppeprotsessi kujundamisse kaasata. Teda ei huvita õpitava sisuline tähendus ega seos reaalse eluga ning sisemise motivatsiooniga tegelemine on kooliõpilaste puhul ainult eksitav.

Mitu miksi

Ma poleks nii rutakas eeltoodud järeldust välja ütlema, kui meie koolides toimuv seda veenvalt ei kinnitaks. Meie kooliharidus haarab küll järjest enam „nüüdisaegsest õpikäsitusest“ uusi tükikesi, kuid siiski on see jätkuvalt sisult muutumatu ja ennast taastootev süsteem oma sissejuurdunud õppekorralduse ja eesmärkidega. 

Alustame küsimusest „Mida õppida?“. Kui palju on õppijal meie koolides selles küsimuses päriselt võimalik valida? On üksikud vabaained, aga mis veel? Järgmisena tuleks küsida: „Mis järjekorras õppida?“ On täiesti välistatud, et keegi õpiks kuuendas klassis teemasid, mis on kaheksandas, ja vastupidi. Aga miks ei võiks? 

Ja siis: „Kuidas õppida?“ Isegi siis, kui räägime näiteks valikust „loen ja uurin“ versus grupitöö metoodika, on ikkagi õpetajad need, kes seda õppijatele ülalt ette ütlevad. On betooni valatud tõde, et õppetöö peab toimuma nelja seina vahel ruumis suurtes rühmades ning viis päeva nädalas, 6–8 tundi päevas. Kas pole mitte nii, et sellise tõdemuseni on viinud meid mitte õppijale parimate lahenduste otsingud, vaid pigem majanduslik ja töökorralduslik optimeerimine? 

Ja viimaks: „Miks üldse õppida?“ Peamiselt tuuakse vastuseks välja hulk väga üldisi põhjendusi („Elus läheb tarvis“), küsitavaid väiteid („Raskused karastavad“) ning dialoogi täiesti välistavaid selgitusi („Õppekavas on kirjas“). Ei mingit kaasavat arutelu, kas üldse ja miks õppijal õpetatavat praegu või tulevikus ikkagi tarvis on. Rääkimata õppija võimalusest õppeaineid valida.

Omaette teema on koolides toimuv hindamine – see näitab ilmekalt, kuidas me arvame, et hinnanguteta kõrgemalt poolt õpilased lihtsalt lollitavad ja lähevad täiesti käest ära.

Ehk on see haridusametnike, poliitikute ja õpetajate vanemliku hoole ning muretsemise tagajärg, mis ei lase meil anda õppijale võimalust olla osaline õppimise kujundamises? Meie mure, et ehk see ei toimi ja toob kõigile hukatust, välistab, et me kunagi midagi uut teada saaksime. Kas kool, kus õpilased õpivad iseenda jaoks, on üldse võimalik ja millised on selle viljad, kui õpilased täiskasvanuks saavad? 

Meie umbusu ja kartuse tõttu võib meil jääda igavesti avastamata võimalik fakt, et ka õpilane õpib tõhusamalt, kui laiendada talle Knowlesi täiskasvanuhariduse postulaate.

Sõnaõigus õpilastele 

Kui keel ei paindu ja käsi tõepoolest tõrgub Knowlesi täiskasvanuhariduse käsitust kooliõpilaste suunas painutamast, siis võtame kampa Deci ja Ryani ning lähtume nende isemääramisteooriast. Nimetatud autorid on lahked ning laiendavad tõhusa õppimise eeltingimusi kõigile, seadmata vanusepiire. Vastupidi, Deci ja Ryan räägivad oma teoorias üldinimlikest psühholoogilistest baasvajadustest, mis on tõhusa õppimise eeldus. Ehk siis: ka lapse- ja noorukieas õppijat tuleb kaasata otsustamisse, mida ja kuidas õppida (autonoomia toetamine). Temagi vajab sisemist kindlust, et õpitav on talle jõukohane ja vajalik (pädevuse toetamine). Vajab väärtustamist, usaldust ja enese võrdse partnerina tundmist selles haridussüsteemis, kuhu ta 9–12 aastat jutti kuulub (seotuse toetamine). 

Võiksime väita, et ka laps ja noorukieas õppija võib omandada väärtusliku hariduse, kui lasta tal õppida iseendale. Ning mitte ainult lasta õppida iseendale, vaid ehitada kogu haridussüsteem üles teadlikult endale õppimist toetavana. Juba koolis alustades oleks õpilastel siis sõnaõigus õpitava sisu, järjekorra, mahu ja õppimise viisi osas. 

Poleks klasse, vaid hariduse omandamise teekond. Poleks hinnangute andmist ega hindamist, vaid oleks toetus, et õpilased teadvustaksid oma omandatud teadmisi – nii suuri kui ka kasinaid. Poleks välist stressi, vaid oleks tugi. Poleks kõrgemal seisvaid õpetajaid, kes ütlevad, kuidas asjad on, vaid oleks teadmiste edasiandmise oskustega tugivõrgustik, mis aitaks õppijal mõista, kuidas asjad on. Muidugi jääb täiskasvanutele vastutus olla juures, toeks ja vajadusel ka suunajaks, kuid see ei tähendaks õppija eest asjade ära otsustamist.

Kas sellise kooliharidusele täiesti teistmoodi lähenemise viljaks ei võiks olla haridus, mis avab mitu, kui mitte mitukümmend korda rohkem noorte potentsiaali ühiskonna tulevaste liikmetena? Sealjuures potentsiaali ühiskonda panustada ja seda rikastada. Kas ei paista sealt eredaid uusi mõtteid ja süvitsi uute valdkondade tundjaid, mida olemasolev haridussüsteem endast ära tõukab? Kas teadlik õppimine iseendale pole mitte loogilisem, võimalusrikkam ning elutervem kui õppimine õpetajatele ja vanematele või siis selleks, et saaks kooli lõpetatud ja eluga edasi minna?

Kas see kõik on utoopiline ja elukauge udujutt või meie võimalik tulevik? Tulevik, kus koolides – sõltumata õppija vanusest, soost, rahvusest ja elukohast – õpivad kõik õpilased teadlikult iseenda jaoks.