Juba Vana-Rooma aegadest on teada, et lektor-õpetaja suudab ühel ajal ja ühes ruumis märgata 7–9 õpilast. Praeguseks on see fakt ka teaduslikult tõestatud. Aga leidub vähe riike, kus seda tõdemust hariduspraktikas järgitakse.

Vana tõdemus: lapse kõige suurem karistus on see, kui teda lihtsalt ei märgata.

Ennekõike naissoost õpetaja suudab jälgida 7–9 last ja neile võrdselt tähelepanu jagada. Pole siis ime, et õpetajaskonnas napib mehi: heal juhul suudab mees ühel ajal ja ühes ruumis tegeleda paari tegevusega, mitte enamat.

Õnneks leidub looduses ja inimkonnas 5–6% ulatuses nn alfaemaseid ja -isaseid. Ülejäänutes on esindatud nii naiselikud kui mehelikud jooned, mille protsentuaalset osakaalu on tänapäeval võimalik testide abil üsna täpselt määratleda ja mõõta. Seega ei ole õpetajakutses õnneks määrav mitte sugu, vaid kaasasündinud võime oma tähelepanu 7–9 õpilase vahel võrdselt jagada.

1999. aastal vastu võetud koolieelse lasteasutuse seadus näeb sõimerühmas ette kuni 14, lasteaiarühmas kuni 20 ja liitrühmas kuni 18 last. Seega annab seadus õpetajale 2–3-kordse koormuse, eeldades, et tegu on inimrobotiga. Selle tagajärjel kannatab nii õpetaja kui laps.

Teisalt on määratletud meelepuudega laste rühm (suurus kuni kümme last), liitpuudega laste rühm (kuni neli last) ja pervasiivsete arenguhäiretega laste rühm (kuni neli last). Kusagilt ei loe aga välja, kui suur peaks olema eriliselt andekate laste rühm, kuigi ka andekus on seaduste järgi loetud erivajaduseks. 

Seaduses on selgelt öeldud, et igale lapsele tuleb tagada arengut toetav keskkond, ning rõhutatud lapsevanema, lasteasutuse ja selle pidaja jagatud vastutust. Siinkohal on eriti oluline omavalitsuse haridusametnike pädevus koos lasteaiajuhiga hinnata, kas rühmades on erituge vajavaid lapsi, milline on rühma mõistlik suurus ning kuidas lapsi ja peresid toetada.

Uue seaduseelnõu järgi on lasteaiarühma piirmäär 22 last

Algne soov oli muuta rühmad väiksemaks, et laste probleeme oleks võimalik varakult märgata, lapsi kaasata ja pühendada rohkem tähelepanu andekatele. Grupi psühhosotsiaalselt mõistlik suurus on tähtis tagada mitte ainult laste, vaid ka õpetajate jaoks, et nad läbi ei põleks. Näeme, et ülikooli lõpetanud noored õpetajad lasteaeda tööle ei jõua või ei jää sinna püsima, sest töökohustused ja -tingimused, sh laste arv rühmas ning puudulikud võimalused erivajadustega lapsi toetada, ei ole töötasuga vastavuses.

Kahjuks ei lähtu seadusandjad sellest, et iga last peab märkama, igaüht neist tuleb aidata, kedagi ei tohi maha jätta. Raha ei ole ja raha ei tule.

Olen ka ise olnud kolm korda klassijuhataja: väiksemas klassis oli 24 ja suuremas 36 õpilast. Aastad on läinud, palju on ununenud, aga klassipiltidelt meenub ikkagi vaid 6–8 nime – mõned tublimad, enamik problemaatilised. Seega on mul sisemiselt alati väike hirm kohtuda endiste õpilastega, sest nemad tunnevad mind juba kaugelt ära, aga mina tunnen ära ainult vähesed.

Õpperühma suurus ja grupitöö

2024. aasta statistika põhjal on OECD riikides keskmiselt 14 õpilast iga alghariduse õpetaja kohta ja põhihariduses 13 õpilast ühe õpetaja kohta. OECD riikide riiklikus algkoolis on keskmiselt 21 õpilast klassis, kuna õpetajate arv kooli kohta on üldiselt suurem kui klasside arv koolis. Riigiti on aga suured erinevused: Costa Ricas on avalikes asutustes algklassides keskmiselt 15 õpilast, samas kui Tšiilis 28.

Paljudes riikides on õpilaste ja õpetajate suhe kooliti väga erinev: väikestes koolides on õpetaja kohta sageli alla kümne õpilase, suuremates koolides üle 20.

Milline on siis rühma optimaalne suurus, et koostöö klassiruumis sujuks? Illinois’ ülikooli professor Patric Laughlin viis läbi uuringu, kus esitas 760 õpilasele konkreetse probleemi. Ta võrdles ülesande individuaalselt lahendanud õpilaste tulemusi kahe-, kolme-, nelja- ja viieliikmelistes rühmades töötanud õpilaste omadega. Selgus, et kaheliikmelised rühmad ei toiminud paremini kui ülesannet üksi lahendanud õpilased, kuid kolme-, nelja- ja viieliikmelised küll.Kuna kolmeliikmelised rühmad olid kõige tõhusamad ja lihtsamini hallatavad, võib järeldada, et rühma optimaalne suurus on kolm. Sellel on mitu põhjust.

• Kolmeliikmelised rühmad on piisavalt väikesed, et omavahel vestelda, kuid piisavalt suured, et vaatenurgad oleks erinevad.
• Õpilased saavutavad koostööd tehes rohkem kui üksi, kuid grupis pole nii palju liikmeid, et keegi jääks lihtsalt kõrvale.
• Kolm inimest grupis välistab häälte võrdselt jagunemise – häälteenamus muudab otsustamise sujuvamaks.

Piiriks on viis õpilast rühmas, sealt edasi muutub kõik kiiresti ebaefektiivseks.

Liiga suured rühmad on õpilaste ja õpetajate jaoks katastroof – kui koostööaega kulutatakse ainult koostöö juhtimisele, pole sellest kasu.
Isegi kui klassis on arenenud koostöökultuur (grupitöö eeskirjad ja juhendid), kipuvad suuremad rühmad jagunema alamrühmadeks ja töö laguneb. See muudab suure rühma eesmärgi saavutamatuks.

Uuringute tulemused näitavad, et õpetajad ei pruugi gruppide suuruse ja koosseisu üle strateegiliselt mõelda. Täiskasvanud on klassiruumis seotud teadmiste ja käitumise kontrolliga ning eri tüüpi täiskasvanud toetavad eri tasemel gruppe. Õpetajad pakuvad lastele vähe võimalusi grupitöö oskusi arendada ja neid oskusi õppimise edendamiseks harjutada.

Tulemused ja arutelu näitavad, et õpilaste gruppidesse jagamise sotsiaalpedagoogika valdkond on uus ja õigustatud murekoht ning selles vallas tuleks teha täiendavaid ja sihipärasemaid uuringuid.

Arvan, et lasteaias ja algklassides peaks grupp olema nii suur, et oleks võimalik inimliku suhtlus. Gümnaasiumis (kutsekoolis), kus õpilane peaks juba teadvustama, et õpib iseendale, ei ole teooria õppimisel klassi suurus enam määrav, grupitöödes ja praktiliste oskuste omandamisel aga küll. Gümnaasiumiastmes võiks teoreetiline õppetöö toimuda ka suurtes auditooriumites ning vooruloengute ja e-õppena.     

Eriti andekaid lapsi võiks õpetajal korraga olla 1–2, et ta suudaks neid toetada ja sügavamalt mõista. Andekad lapsed ei vaja lihtsalt rohkem ülesandeid, vaid tavalisest tähenduslikumat, laiapõhjalisemat ja isikupärastatud õppetööd. Väikese rahvuse puhul on tippandekate õigeaegne avastamine ja arendamine omaette väärtus. Suured rahvused elavad ka kõige rumalamate tippjuhtide harimatuse üle.

Loodusel on ruumile omad reeglid

2024. aasta soovituslikud eurostandardid näevad ette, et algkoolides peab 30 õpilasega klassiruum olema umbes 62 m² suur, väikelaste klasside ning nooremate klasside oma 55 m². See piirab automaatselt vaba ruumi klassiruumis, tööliikide valikut ning õpetajate ja assistentide võimet õpilasi tõhusalt kaasata ja juhendada.

Keerulisemate disaini- ja tehnoloogia-, teadus- või kunstiprojektide jaoks kasutavad paljud koolid jagatud praktilisi alasid, mida saavad rotatsiooni korras kasutada kõik klassid. Vanemates koolimajades sellist pinda sageli ei ole.

Kuid meil kõigil on ka midagi kaasasündinut – mõnel näiteks melanhoolsem ja flegmaatilisem meelelaad. Selline laps eelistab istuda üksi, samas kui hüperaktiivne on klassis kolme lapse eest. 

Väga tähtis tegur on klassi mikrokliima, mis pidevalt muutub ja on sageli isegi klassijuhatajale – eriti suure klassi puhul – raskesti hoomatav. Mikrokliimast sõltuvad sageli õpilaste õpimotivatsioon, soov koolis käia, hobide ja kooliväliste tegevuste valik, sõpruskond jne.

Klassi mikrokliima kujunemisel on oluline roll nii välistel kui ka sisemistel teguritel. Välistest teguritest mõjutavad seda näiteks kooli asukoht (maa- või linnakool), tüüp (tava- või eliitkool), õppekavad ja erialakallakud, vanemate haridustase, pere terviklikkus ja väärtused, õppeasutuse kaugus kodukohast, aastaaegade vaheldumine, koolivaheaja tegevused jne.

Sisemiste teguritena on olulised poiste ja tüdrukute suhe, erivajadustega (sh andekate) laste osakaal, käitumisraskuste ja emotsionaalsete probleemidega õpilaste osakaal, õpetajate vahetus, uute õpilaste tulek või seniste lahkumine, kooli sisekorra mõju jms.

Kuidas saada selles virvarris enam-vähem objektiivne ülevaade mikrokliimast?Üks parimaid meetodeid selleks on sotsiomeetrilise testi läbiviimine. Testi küsimused sõnastab klassijuhataja koostöös klassiga ning läbi viib selle samuti klassijuhataja. Küsimuste arv peaks jääma mõistlikuks – ise olen klassijuhatajana piirdunud viie positiivse küsimusega.

• Kelle käest sa julged abi paluda?
• Millist oma klassikaaslast sa usaldad kui sõpra?
• Kellega veedaksid meeleldi ka oma vaba aega?
• Kelle kutsuksid kindlasti oma sünnipäevale?
• Kellega koos läheksid pikemale matkale?

Testi läbiviimisel saab iga õpilane klassi nimekirja. Vastamine on anonüümne. Iga küsimuse puhul (sõltuvalt klassi suurusest) võib teha 3–5 valikut (nime taha märkida kriips või pluss).

Tulemusi analüüsib klassijuhataja, kes avalikustab vaid 3–5 enim mainitud nime iga küsimuse kohta. Ülejäänud info jääb ainult tema teada. Veelgi parem, kui vastuselehed pärast analüüsi hävitataks (nt paberipurustajas).

Klassijuhatajale avaneb nii klassi mikrokliima omamoodi röntgenpilt: kes on tegelikud liidrid, kes on tõrjutud või üksildased, millised on väiksemad rühmitused jne. Sellist küsitlust võiks läbi viia kaks korda aastas, soovitavalt vahetult enne semestri lõppu.

Tublile klassijuhatajale on sellest klassi mikrokliima parendamisel suur abi. Kogu koolile aga võib selline info anda aluse sisuka autahvli loomiseks – mitte ainult viielistele ja tuge vajavatele õpilastele, vaid ka elutervele noorsoole, kes ehk õpivad mõnes aines kolmele, ent panustavad klassiellu märkimisväärselt. Just sinna tahaks enamik õpilasi kuuluda.

Oluline on, et klassijuhataja ei avalikustaks testitulemusi kellelegi, vaid kasutaks neid vastutustundlikult ja oskuslikult. Erandina võib tulemusi jagada kooli psühholoogi või sotsiaalpedagoogiga, kuid ainult juhul, kui nad kuuluvad kooli personali koosseisu ega tegutse väljaspool kooli. Lõpliku otsuse teeb siiski klassijuhataja, lähtudes oma pädevusest ja vastutusest.