Olgu see uute tehnoloogiate juurutamine, kogukondade lõimimine, tervislike eluviiside kujundamine või mis iganes ühiskondlike probleemidega tegelemine, lahendust nähakse kooli õppekavade täiendamises ja koolikorralduse muutmises. Ja et õpetajad õppekavade täiendamise ja koolikorralduse muutmisega toime tuleks, peaks neid muudkui koolitama.

Paraku ei saa kool lahendada ühiskonna probleeme enne, kui ühiskond ei võta lahendada kooli probleeme, nii nagu ei ole suurt tolku koolitustest, mis ei tugine tugevale koolile.

„Enne kui õpetaja ülesande koostab, peab ta läbi mõtlema, mida ta selle ülesandega taotleb,“ kordas esineja esineja järel siililegi selget didaktika alustõde ühel ammusel koolituspäeval, kuhu oli kogunenud üle poolesaja ärksa tegevõpetaja, kes lootsid saada hüva nõu, kuidas koostada õppeaineid integreeriv eksam. Eksami koostamist sel korral küll keegi õpetada ei osanud, aga see-eest ei osanud nad seda terve pika päeva.

Äsja ülikoolipingist tulnu uskumus, et koolitajatelt on võimalik midagi uut ja kasulikku õppida, sai tollel päeval tüsistuse, mille järgnevad kogemused krooniliseks muutsid, olgu näideteks kujundavast hindamisest teoretiseerinu, kelle tõsimeelsus väidetes – „Hinnanguid andes ei tohi anda hinnanguid!“ – oli võrdelises seoses publiku sarkasmiga, või vaikuseminuteist jutlustav misjonär, kes reageeris alati vaikuseminutiga, kui talle esitatud küsimus juhtus eeldama tõenduspõhist vastust.

Paljude haridusvaldkonna koolitustega käib justkui kohustusliku komponendina kaasas tiraad sellest, kuidas Eesti kool elavat endiselt 19. sajandis ja valmistavat ette kuulekaid tehasetöölisi ning kõik, mida meie surmigavad õpetajad seni teinud on, olevat muutnud õpilased õnnetuks ning suunanud kui üks mees enesetapule. Olles – kahtlen, et Sokratesest eeskuju võttes – oma koolitatavate eneseusu mutta tampinud, jätkab eesrindlik koolitaja tavaliselt isemääramisteooria tutvustamisega, rõhutades, et seotus-, autonoomia- ja kompetentsustunde pakkumiseta ei ole võimalik kellelegi midagi uut õpetada. 

Kes kuulajaist julgeb aga mõne täiendava vaatenurga lisada või – veel hullem! – oma kogemustest rääkida, on vanamoodne ja peaks kiiresti välja surema, et uus põlvkond saaks lõpuks head haridust andma tulla. Ning kui isemääramisteooria õpetamisel isemääramisteooria eiramine pole veel piisavalt silmakirjalik, tuleb loengut pidades kindlasti teatada, et loeng on kõige halvem õppevorm.

Kuigi õnneks leidub ka selliseid koolitajaid, kes trende trotsides ei sunnigi oma ohvreid sünnilinna järgi kujuteldaval Eesti kaardil paigutuma ega vetsupaberi rullist tükke rebides ennast teistele tutvustama, vaid asuvad kohe tegema seda, mida neilt oodatakse – jagama ekspertteadmisi ja -nõu –, ei saa ka kõige mõistlikum neist võtta vastutust koolitatava arengu ja edasise käekäigu eest. 

Kool või koolitus?

Võite panna selle minu liigse sõnamängulembuse arvele, aga nii nagu „hooletus“ tähendab hoole puudumist, kõlab „koolitus“ minu jaoks kooli puudumisena. See ei ole etteheide koolitajaile, vaid tõdemus, et koolituse formaat ei kõlbagi muuks kui mingi kitsa osaoskuse täiendamiseks, kusjuures koolitused kokku ei võrdu veel kooliga, nii nagu hulk osaoskusi ei tähenda tingimata pädevust. 

Kool on süsteemne, põhjalik ja sihipärane arengukeskkond, mis keskendub õpilase igakülgsele ja tasakaalukale arengule, midagi, mis laob tugeva vundamendi, millele õppija omale vaimse kodu ehitab. (Üldharidus)kool ei anna elukutset, aga annab identiteedi. Sageli justkui mitte midagi eluks hädavajalikku õpetades õpetab kool meile eluks kõige hädavajalikumat, muu hulgas püsivust, põhimõttekindlust, kohusetunnet, töökust ja lugupidamist, ning need omadused ei ole pähetuubitavad, internetist leitavad ega isegi mitte VÕTA raames üle kantavad, vaid kujunevad enamasti ainult püsivate, põhimõttekindlate, kohusetundlike, töökate ja lugupidavate täiskasvanute eeskujul ja järjekindlal suunamisel. Kool on hool. 

Hea kool on armumine, mis kujuneb viljakaks abieluks, mida lahutab vaid surm. Koolitus seevastu on üheöösuhe, millest on targem mitte rasedaks jääda, kui just ei olda valmis üksinda tagajärgede eest vastutama. Paremal juhul tunnistab koolitaja isadust, aga alati ei saa sedagi tõendit. See ei tähenda, et koolitusest ei võiks häid mälestusi jääda või midagi püsivamat välja areneda. 

Enamasti jääb koolitaja siiski vaid siiliks, kes taipab küll õigel ajal Kalevipojale serviti löömist soovitada, ent tal puudub aeg ja voli, mõnikord ka tahtmine, et kangelast kaklusest tsiviliseeritumaid diplomaatiavorme viljelema harjutada. 

Nii nagu restoranikokk võib pakkuda maitseelamusi, aga ei saa vastutada kellegi toitumisharjumuste eest – tema roll on pakkuda seda, mida klient soovib, mitte tingimata seda, mida klient vajab –, ei ole ka koolitaja võimuses tegeleda kasvatustööga, mistõttu peab koolitataval koolitusele tulles kool endal kaasas olema. Täiskasvanutel mõnikord ongi. 

Paraku selles samas tuules, millega püütakse kasvatuse mõistest hariduse kasuks irduda, oleme ka oma koole asendamas koolituskeskustega, kus headuse määravat eelkõige põnevate valikainete, projektide ja teiste töövõtulepinguliste õpetamisvormide hulk, mitte enam püsiva õpetajaskonnaga, stabiilsust pakkuv ja ajatutele põhiväärtustele tuginev kasvatustöö. Ma ei kahtle, kas õpperühmade mentorid ja aineõpetajad riigigümnaasiumides teevad head tööd – kindlasti teevad! Ma ei kahtle valikainete ja projektide otstarbekuses. Küll aga kahtlen selles, kas õpilastele suudetakse piisavalt tugevat identiteeti pakkuda, kui koolis pole ühtki õpetajat, kes jaksaks tundma õppida kogu üüratut õpilaskonda, mis iga kolme aasta tagant täielikult vahetub. 

Tuhandepealine gümnaasium saab küll uhkustada oma köögipoole tootlikkusega, ent gurmaanid teavad: mida pikem menüü, seda kehvem restoran. 

Koolitus või väljaõpe?

Kuigi koolituste kaheldav maine on suuresti tingitud suhkru- või soolapuhumise erakordselt kõrgest kontsentratsioonist sektoris, ei ole ebatõhususe põhjuseks alati tingimata koolitaja nõrk sooritus, vaid hoopis tellija, kes püüab koolitustega lunastada oma töö puudujääke. Pole tugispetsialiste? Ah, saadame õpetajad mingile koolitusele, kus räägitakse midagi HEV-õpilastest! Õpetajad põlevad läbi? Oh, kutsume esimese ettejuhtuva „terapeudi“, kes lubab gongi lüüa ja kõik ära võimestada! Ei saa meeskonna juhtimisega hakkama? Eh, tellime supervisiooni, kus õpetajad saavad kurta neid samu muresid, mida nad niigi kogu aeg kurdavad! Nii mõnigi haridusjuht näeb koolitustes samasugust päästerõngast nagu koduseid ülesandeid lahendav koolilaps tehisarus. Paraku kipub tulemus mõlemal juhul sarnane olema: targad saavad targemaks ja rumalad jäävad rumalamaks. 

Kuigi mõne töö või töölõigu tegemiseks piisab hoolikalt läbi mõeldud koolitusestki, on olnud hea tava, et erialadel, mille puhul on suur risk inimeste elule või tervisele – näiteks arsti, päästja või piloodi omal –, ei lubata tööle asuda ilma täieliku baasväljaõppeta ehk enne, kui töötaja pole tõestanud oma kompetentsust, ning iga kord, kui kasutatav tehnoloogia muutub, eeldab see täiendavat väljaõpet. Mitte niisama koolitust, kus suur osa ajast kulub ringmängudele või rühmades plakatite joonistamisele, vaid tõhusat ja tulemuslikku instruktaaži, kus nii juhendaja kui ka juhendatav võtavad vastutuse kindla oskustaseme saavutamise eest.

Kui lennufirma otsustab oma masinaparki nüüdisajastada, ei saa piloot lihtsalt niisama uue lennukitüübi peale üle minna, vaid peab läbima mitmenädalased kursused, treenima simulaatoris, sooritama eksami ja seejärel lendama mõnda aega koos instruktoriga, enne kui teda taas iseseisvalt reisijaid vedama usaldatakse. Kuna pisimadki detailid võivad kriitilises olukorras saada saatuslikeks, lõpetab piloot üldjuhul uue tüübi väljaõppe ajal vanaga lendamise, et see ei segaks uute töövõtete kinnistamist.

Tahvli ees juhtunud eksimus ei ole enamasti küll nii eluohtlik kui õhus tehtav, ent selle mõju võib olla palju pikaajalisem. Puudujääk pedagoogikas tähendab seda, et paljud andekad õpilased ei lenda kunagi nii kõrgele, kui võiks, ja osa neist ei saa kunagi jalgu maast lahti. On kindel põhjus, miks reisilennukite piloodid ei asu tööle akadeemia teisel kursusel õppides. On kindel põhjus, miks pilootidel pole pingelise tööpäeva lõpus kohustuslikke õpiringe. On kindel põhjus, miks lennunduses ei ole sihtasutust Noored Kokpitti, mis lubab väljavalituile, et vaid kaks aastat lennukitega lennates ja paar korda kuus koolitustel käies saavad neist transpordivaldkonna eestvedajad. Miks kooliõpilase elu on vähem oluline kui lennureisija oma?

Trammijuhist ei saa üleöö trollijuhti, liiatigi ei tohiks paluda kedagi trammi ja trolli korraga juhtima. Miskipärast aga eeldati kümmekond aastat tagasi nn kaasavale haridusele üle minnes, et tavapedagoogilise ettevalmistusega õpetajad valdavad ka eripedagoogikat ja lisaks suudavad mõlemat praktiseerida samal ajal samu teid pidi, kuigi üks vajab rööpaid ja teist rööpad segavad. 

Ilma ettevalmistuse ja ressurssideta kaasavale haridusele ülemineku tagajärg on see, et kõik osapooled – erivajadusega õpilased, kaasõpilased, õpetajad ja lapsevanemad – on saanud viga nii füüsiliselt kui ka vaimselt, nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Kui transpordivaldkonnas oleks vigastatutega lõppenud süsteemse segaduse eest vastutajad kohtu alla antud, siis hariduses on kombeks ajada süü õpetajate kaela, kes uuendustega kaasa ei tulevat. 

Kuna õpetajatena puutume iga päev kokku noorte värskendava mõttemaailmaga, oleme oma olemuselt tegelikult üsna innovaatilised. Ometi on paljud meist aja jooksul muutunud muudatuste vastu tõrksaiks. Mitte seetõttu, et me ei saa aru innovatsioonist või selle vajalikkusest, vaid seepärast, et kõik senised suuremad muudatused on tulnud õpetajate arvelt, sest ühegi senise haridusuuenduse jaoks ei ole jagunud piisavalt aega, inimesi ega raha. Ega mingil põhjusel ka arusaama, millal on ettevalmistuseks tarvis kooli, millal väljaõpet ja millal võib piirduda koolitusega. Kas haridusinimesed ei peaks seda vahet kõige paremini teha oskama?

Väljaõpe või kool?

Sügisel ootab Eesti gümnaasiume ees „järgmine etapp e-Eesti arenguloos, alus eestlaste ja Eesti majanduse rahvusvahelise läbilöögivõime kasvuks“, kui kasutada TI-hüppe programmi kodulehel olevat sõnastust. Sõnades lubatakse pöördelisi muutusi, plaanitavad teod ennustavad aga tavapäraseid ämbreid: loota, et kui lasta õpetajatel augustis kaks päeva kodus diivanil istuda ja paradigma muutumist pealt vaadata, siis hakkavad Eesti noored maailma parimat haridust saama, on sama naiivne kui arvata, et kui koolides võetakse kasutusele tekstirobot, mis ei ütle ette õigeid vastuseid, siis ei tule meie ennastjuhtivatel õppijatel pähegi kasutada edasi neid tekstiroboteid, mis seda teevad.

Kui me päriselt tahame kvalitatiivset hüpet, siis peame esiteks minema õppekava kallale ja selle kõik osised uue tehnoloogia valguses ümber vaatama, teiseks tagama õpetajate väljaõppe. Arvestades, et viimast õppekava nüüdisajastamist valmistati ette kümmekond aastat ja seegi oli pigem vormistuslik kui sisuline arendustöö, ei ole esimene tingimus paari suvekuuga ilmselgelt teostatav. Vaadates, milliste meetoditega – ainult veebikoolitused ja õpiringid – loodetakse saavutada õpetajate valmisolek, võib arvata, et ka teine tingimus on juba eos läbi kukkumas. 

Mina ja paljud teised tegevõpetajad oleme igati nõus TI-hüppele kaasa aitama ja leidlema, kuidas tehisintellekti konkreetsetes ainetes konkreetsete teemade käsitlemisel ära kasutada saaks, kui vaid ministeerium taipaks aineühendusi oma koostööpartneritena näha. Küll aga ei ole ei mina ega ka paljud teised tegevõpetajad enam nõus sellega, et meid sunnitakse taas kord õppima lendamist juba õhus olles ning et jälle jäetakse arvestamata tööandja seadusjärgse kohustusega mahutada õpiringides ja veebikoolitustel osalemine tööaja sisse nagu ka uute õppematerjalide ja tunnikavade välja töötamiseks kuluv aeg. 

Algselt plaanisin oma mõttekäigu lõpetada sõnadega: „Küll aga on koolitajalegi selge: enne kui president TI-hüppe välja kuulutas, pidanuks ta läbi mõtlema, mida ta selle hüppamisega taotleb.“ Kuid kuna tegelikult pean ju lugu nii headest koolitajatest kui ka presidendist ning spordialadest meeldib mulle kõige rohkem vaadata just teivashüpet, otsustasin selle torke siiski tegemata jätta. Ehk saadakse selletagi aru, et samasuguse hooletusega jätkates ootab meid ees suur õnnetus – koolitus. 

„Mida rohkem annad sina koolile, seda rohkem annab kool sinule!“ on olnud üks neist soovitustest, millega õpetajad õpilasi pingutama meelitavad. Seda sama tarkusetera – kui koolist hoolida, hakkab kool vastu hoolima – on põhjust meelde tuletada ka ühiskonnale laiemalt.